kõike oli liiga palju, lihtsalt liiga kuramuse palju.
“Vabanda mind,” ütles Phoebe ning pidi vaikima, et raskelt neelatada. “Olen kohe tagasi.” Ta hüppas toolilt üles, haaras oma kingad ja kiirustas ümber baarileti, suundudes ukse poole, mis viis taha köögi- ja laoruumidesse.
Kuigi see nõudis temalt iga tema uhkuse- ja eneseaustuseraasu, mis tal oli, ei puhkenud ta nutma enne kui uks tema taga sulgus.
Teine peatükk
Preeriakuningannal on teravmeelne vastus igale kehvale külgelöömiskatsele.
Näide: Mees: Kas oleme varem kusagil kohtunud?
Preeriakuninganna: Jah, sellepärast ma sinna enam ei lähegi.
Rio ootas neli ja pool minutit enne kui Ralphie eksnaine taas läbi ümara aknaga tiibukse välja ilmus.
Kui Phoebe tuli, olid tema silmad ja nina punased. Ta oli jalga pannud madala kontsaga mustad kingad. Ta trügis tumedajuukselist pead püsti hoides läbi ukse ja marssis otse mehe juurde – jäädes baarileti taha, nii et pikk tammepuust lett nende vahele jäi.
Ta vaatas Riole nina luristamata tõsiselt silma ning mees mõtles sellele, mida Ralphie naise kohta alati öelnud oli: Phoebe on tugev tüdruk. Nagu kalju. “Vabandust selle pärast.”
“Pole midagi.” Mees teadis, et Phoebele ei meeldiks tema muretsemine, kuid leidis end siiski lähemale nõjatumas ja küsimas: “Kas kõik on korras?”
“Minuga on kõik hästi.” Iga sõna oli tugev ja lõplik, vaatamata Oklahoma aktsendi ninatooniga venivatele täishäälikutele. Phoebe pilk kaldus kõrvale ja siis tagasi. “Nii. Sa tulid terve tee Californiast siia selle suure tsikliga seal väljas?”
“Just nii.”
“Sa reisid lihtsalt.”
“Mul on komps ja kiiver. Jätsin need motelli.”
Phoebe vaatas letile nõjatudes silmi kissitades mehe poole. Pahvak Phoebe parfüümi jõudis Rioni. Ahvatlev. Nagu kõik ülejäänugi naise juures. Siis taganes Phoebe taas ja asetas käe letile. “Ei tahaks küll kedagi solvata, aga äkki sa näitaksid mulle mõnda dokumenti.”
Phoebe soov meest ei üllatanud. Kui kohtusid kellegagi Ralphie Stylesi kaudu, oli alati hea küsida isikut tõendavat dokumenti. “Siin see on.” Mees tõmbas nahkvesti seesmisest taskust rahakoti ning lõi selle lahti, ulatades rahakoti üle baarileti, et naine tema juhiluba vaadata saaks.
Phoebe sirutas oma tumedajuukselise pea lähemale, et juhiluba uurida. Mees vaatas naise kaitsetut pealage ja tundis taas tema võrgutavat lõhna. Kui naine end sirgu ajas nägi Rio tema punaste servadega rohelistes silmades ikka veel kahtlust. “Vean kihla, et hea võltsija suudab teha mõne sellise, mis näeb välja nagu päris.”
Rio keeras rahakoti ümber, nii et tema eradetektiivi tõend vastassahtlis õigetpidi jäi. Phoebe silmitses seda veelgi kauem kui juhiluba. Lõpuks viipas ta veidi kurnatult ohates käega, et mees selle ära paneks. Too pistis rahakoti tagasi vestitaskusse.
“Sa oled siis eradetektiiv?”
Rio noogutas. “Töötan vahetevahel ka kautsjonikäendajate heaks ja toon pahasid poisse koju.”
Naine vaatas kõrvalt tema poole. “Nagu pearahakütt?”
“Täpselt nii.”
“Noh,” ütles Phoebe, “ja nüüd on sul pool minu baarist.” Ta rõhutas kergelt sõna minu. Tema huuled olid mossis. “Tundsime sinust matusel puudust.” Ilmselge nöök.
“Millal see oli?”
Phoebe pilgutas silmi ja tema huuled lõdvenesid, isegi värisesid veidi. “Sa ei teadnud.”
“Mitte enne eelmist nädalat, kui sain testamendi ja kirja, et Ralphie on surnud.”
“Mul on kahju.” Mees nägi Phoebe silmis tõelist kahetsust. “Ralphie ei rääkinud palju oma sõpradest väljaspool linna. Kuid ta mainis sind vahetevahel. Küllap oleksin pidanud püüdma sinuga ühendust võtta.”
Rio polnud kunagi matustest eriti hoolinud. “Pole viga.”
“Nojah, neil kordadel, mil ta sinust rääkis, rääkis ta head.”
Okei, nüüd oli ta uudishimulik. “Näiteks mida?”
Phoebe vehkis käega. “Üldisi asju. Kuidas ta sinu peale alati loota võis. Ükskord kui ta Californiasse läks, rääkis ta midagi sinu juures peatumisest. Kuidas te olite justkui perekond. Kuidas ühel päeval kavatses ta veenda sind Oklahomasse tulema, kas või külla. Ja siis, kui tema ja Darla abielluda otsustasid, rääkis ta midagi sinu pulma kutsumisest.”
Ralphie oli teda kutsunud. “Ta helistas mulle. Oleksin tulnud, kui oleks saanud.” Riol oli siis Mehhikos töö olnud. Ta ei tahtnud sellest ära öelda. Rio leidis end soovimas seda, mida mehed ikka soovivad siis, kui on juba liiga hilja: et ta oleks valinud oma sõbra üüri maksmise asemel.
Phoebe ütles: “Sa tundsid Ralphiet kaua, jah?”
Kurbus kriipis mehe kurgus. Ta neelas selle alla. “Jah. Meil on pikk ajalugu.”
Phoebe silmad muutusid pisut märjemaks. Ta köhatas kurgu puhtaks. “Ta suri tuludeklaratsiooni esitamise päeval, kas suudad seda uskuda?”
Mees vangutas pead. “Ralphie. Deklareeris alati oma tulud…”
Phoebe naeratas uduselt. “Talle ei meeldinud seda teha, aga ta tavatses öelda …”
““Olen näinud palju kõrgelennulisi, kes on alla toodud,”” Rio jäljendas Ralphie viskikaredat venivat kõneviisi. ““Ja kõik sellepärast, et nad ei vaevunud deklaratsioonile aega raiskama.””
Phoebe pöördus veidi kõrvale, pühkis silmi ja vaatas siis taas mehele otsa. “Ma ikka veel ootan, et üles vaadates näen teda uksest sisse tulemas ja otse plaadimasina poole suundumas.”
“Las ma arvan. “Home Sweet Oklahoma.””
“Just too see olekski.” See tuli raskelt. Tunded peab ohjes hoidma. Phoebe neelatas. “Ralphie armastas Leon Russelli. Ükskõik, kuhu tema suured unistused teda viisid, alati tuli ta koju Oklahomasse tagasi.”
“Ja sellepärast sobiks ka Woody Guthrie.”
“Tõsi.” Phoebe silmad särasid mehele vastu, täis mälestusi ning kasvavat mõistmist, et ka Riol on mälestusi.
Saabus vaikus. Selles oli kõik, mida Rio oleks võinud rääkida, kuid ei rääkinud. Kehv mõte end liiga kaugele mälestustemaale rändama lasta. Ta alles kohtas seda naist. Pole mõtet ärikohtumist peieteks muuta.
Ralphie eksnaine lasi oma pilgul baariletile langeda. “Mis su plaanid siis on?” Ta asus asja kallale.
Aja võitmiseks küsis mees selgitust, mida ta ei vajanud. “Sa mõtled selle baari suhtes?”
Phoebe noogutas end sirgu ajades, küsides
