silmad läksid suureks nagu kassil pimedas.
«Oh sa, oh sa, vahi seda kuuliauku külje sees! On see alles vedamine olnd. Tahate veel mind narrida, et piraatide nägemisest rääkisin, isand Robert?»
«Kindlasti mitte, Darby. Need sellid on surmale lähemal olnud, kui mõeldagi tahaks,» vastasin ma.
«No õigemat juttu pole inimese kõrv veel kuulnd,» kuulutas meeldiv hääl mu selja taga. «Ja sellest on aimata kõige imepärasemat mõistmist ja kaastundmust, sellepärast et kõigest käputäis kuivamaamehi suvatseb üleüldse selle peale mõelda, kuidas vaene madrus päevast päeva riskima peab, oma isandatelt tänusõnagi ega kiprilt midagi peale sõimu kuulmata. Jumala tõsi, noorhärra. Minu lugupidamine, ja et minagi olen nonde imekombel ära pääsnute mestist, loodan ma, et te minu armetuid tänusõnasid ära ei põlga.»
Pöörasin ringi, et hääle omanikku lähemalt uurida, ning leidsin eest kena avala näoga mehe tema parimates aastates, kehalt priske ja tugeva, aga üheainsa jalaga. Teine, pahem jalg oli tal kõrgelt puusa lähedalt ära lõigatud ning ta toetus pikale väga ilusasti väärispuidust nikerdatud kargule – mahagonist, nagu ma hiljem teada sain. Seda karku käsitses ta täpipealt sama osavalt kui oma kadunud ihuliiget. Kaenlatoe alt läbi aetud köiejupp oli tal ümber kaela, nii et maha istudes ei kukkunud kark tal kunagi käeulatusest välja; ning kargu otsas oli terav raudoga, et ebatasasel maapinnal või libedal tekil kindlamat tuge pakkuda.
Sellal kui ma teda pilguga mõõtsin ja tema rääkis, hüples ta minu juurde enesekindlusega, mis avaldas Darbyle rohkemgi muljet kui mulle.
«Oled sa tollelt prikilt?» pärisin uudishimulikult.
«Just nii, noorhärra, olen küll; üks noid vaeseid patuseid, kes eluga pääsesid ainult tänu käsitamatule Kõigevägevamale, kellest kunagi ette ei tea, nigu kirikuhärrad jutlustavad, keda ta vääriliseks või väärituks arvab. Barbadoselt tulime, prikil nimeks Constant. Ise olen ma Silver, sir – ristinime järele John.
A meeskonnakaaslased kutsuvad mind muidu Praehärjaks, sellepärast et ma hirmus hea kokk olen. Ja küllap mul sellestki jutustada oleks, kuidas ma tolle asja ära õppisin, noorhärra. Jajaa! Ei ole see esimene kord, kui ma vaeste ausate meremeeste kiuste meresid rüüstavate piraatide käe läbi kannatama olen pidand.»
Ta tasandas häält.
«Seda vildakat keret näete mul, eks? Näen, ütlete. Jajaa, ühe jalaga mees torkab silma küll. A mis te arvate, kuidas ma oma pahemast koivast ilma jäin? Ei tea, ütlete – ja ega ses pole veidrat miskit, sellepärast et varem me ju kohtund pole.
Las ma siis räägin teile, sir. Teil on nooruke ja lahke nägu ja ma näen, et õnnetu meremehe häda teile huvi pakub – no ja sellele vahvale noormehele teie seltsis ka – Iirimaalt, eks ole, poiss? Ära arvasin, ära arvasin!
A millest ma nüüd jutustasingi? Aijaa, tuleb meelde küll. Jalast ilmajäämisest rääkisin teile – ja hea meel pealegi, et mul käpad terveks jäid. Et miks siis, küsite? No ühe jalaga saab mees veel hakkama, sest millekski peale kõndimise see ei kõlba.
A käsi? Mõelge ise, kipper! Kätt pole, tööd teha ei saa, võidelda ei saa, hädavaevalt saad süüagi. Just sellepärast ma ennast õnneseeneks pean.»
Mehe isepära tõmbas mind ligi ning võin ausalt tunnistada, et oleksin temalt õigupoolest edasi pärinud ka siis, kui Darbyt minuga kaasas poleks olnud; aga justnimelt Darby tõi ta algse teema juurde tagasi.
«Oled sa piraate näind?» pahvatas poiss õhinal.
John Silver ajas end kargu najal sirgu ja nookas mornilt räsida saanud priki poole.
«Näind?» kordas ta. «Sõltub, poiss, sõltub. Jajaa, sõltub.
Mõtled seda korda? Ei, kui nüüd piinlikult täpne olla, siis seekord ma neid ei näind. Siis, kui ma jalast ilma jäin, oli lugu teine – ja siis, kui Flint mu maroonis.»
«Sa oled siis Flintiga tuttav?» segasin ma vahele.
Ta raputas pead.
«Tuttav? Oh ei, noorhärra; ei ole mina ühegi seandse närakaga tuttav. Näind ma neid olen – ja ma võin teile öelda, et ühest korrastki oli küll. Ja kannatasin ma nende küüsis hirmsal moel; a küllap on Issand otsustand, et mulle enam rohkem hädasi vaja pole, sellepärast et sellel korral päästis ta mu tõbraste käest ära.»
«Kas nad ründasid teid Sandy Hooki kandis?» pärisin.
«Sandy Hooki kandis?» kordas ta. «Ehk tõesti, noorhärra. Me ei pand suuremat tähele, kus me olime. Ainus mõte oli terve nahaga sadamasse jõuda.»
«Aga näha on, et nad teile pihta said?» urgitsesin edasi.
«Oh, see?» vastas ta. «Jajaa, aga – Kui te mu küsimist pahaks ei pane, sir, on’s teisigi aluseid New Yorgi sadama kandis rünnatud?»
Osutasin napilt veerand miili jagu prikist ülesvoolu ankrus loksuvale kapten Farraday laevale.
«Sel Bristoli postilaeval õnnestus alles eile hommikul kapten Rip-Rapi purjed silmapiiri taha jätta,» ütlesin talle.
Tema kulmud kiskusid süngelt ninajuurele kokku, ilmsesti mõttetöö käigus.
«Kapten Rip-Rapi, ütlete! Tont võtaks, noorhärra, see on ju hirmus uudis. Nõndamoodi siis! Napimalt poleks me saandki pääseda. Ja kena kuulda, et teistel samapalju õnne oli. A ma julgeks oletada, et kuninga laevad on neil nüüdseks kannul?»
«Ei, Bostonist lähemal pole ühtegi,» vastasin.
«Siis võtab ju vähemasti nädala, enne kui need närukaelad ette võtta saab.»
Ta vangutas murelikult pead.
«Tont võtaks, see ei ole üldse hea. Meil oli tõesõna õnne, et eest ära pääsesime. Nad olid meil pimedani sabas ja ma julgeks öelda, et nad lasid jalga rohkem madalike hirmus kui muu pärast.»
«Nii et nad jälitasid teid eile?» küsisin.
«Just nõnda, noorhärra. Eks ma seda ju rääkisingi? Eila keskpäevase klaasi paiku põrutasid nad kohale, ja eha aegu olid nad kahurite jaoks piisavalt lähedal ja üritasid meil masti maha võtta. A kuul tabas hoopis parrast, nigu näete, ja me pääsesime nende kurjadest plaanidest hoolimata terve nahaga.»
Üks paadimehi sõudis piki kallast meie poole ning ma viipasin, et ta pööraks kai alla, millel me seisime.
«Peab nüüd minema hakkama,» ütlesin ma. «Palju õnne, isand Silver, pääsemise puhul. Mis tahes ohtudega sa ka minevikus rinda pistnud poleks, eile olid küll õnnega koos.»
Ta noogutas pead ning tõstis käe kõrva äärde.
«Aitüma teile, noorhärra. Oodake, sir, las ma püüan otsa kinni. Nõndamoodi! Tõstame selle korvi ka sinnasamma pingi peale? Ja kas see kena noormees ka teiega kaasa tuleb? Ei?
Ehk lubate mul siis veel natike teie lahkust kuritarvitada ja ta veerandtunnikeseks enda seltsi võtta, et ta mulle linnas paar kohta kätte näitaks, kus ma ära käima pean. Muidu ma ju ei küsiks, sir, a nigu näete, olen ma poolenisti sant, ja see on mulle võõras sadam, sellepärast et muidu sõidan ma Lääne-India saarte vahet.»
«Ole aga lahke,» vastasin ma.
