Ilmselgelt ei olnud see ette planeeritud operatsioon, lihtsalt nii said silovikud Putini lähikonnast aru juhi saadetud signaalist: kord on vaja jalule seada.
Jeltsini aja lõpul alustas prokuratuur tihti kõmulisi kriminaalasju – 1990. aastate lõppu langes oligarhide sõdade haripunkt. Kuid nüüd oli tunne, et see juurdlusorganite aktiviseerumine on uue aja märk. Selle formuleeris oma pealkirjades ajaleht Kommersant (mis kuulus Berezovski meedia valdusfirmasse): see avaldas esimesel küljel ühtejärge pealkirju, mis algasid sõnadega „Tuldi järele …“ – ilmne allusioon stalinlike repressioonide aegadele.
Muide, kui vaadelda neid juhte eraldi, saab selgeks, et mingeid 2000. aasta stalinlikke repressioone ei olnud – iga juhtum „Tuldi järele …“ lagunes juurdluse staadiumis, sellepärast et iga kord käis jutt lihtlabasest räkitist. Kõige esimeseks pealkirjaks Kommersandi kurva kuulsuse saanud seeriast oli „Tuldi järele Alekperovile“ – läbiotsimistest riigi suurimas naftakompaniis Lukoil. Toosama Lukoil, mis finantseeris valimistel Primakovi-Lužkovi gruppi.
Tegelikult mingit poliitikat tolles kriminaalasjas ei olnud: kõik Lukoili saadikud põgenesid Primakovi juurest esimestena; nad keeldusid liitumast OVRi fraktsiooniga, moodustasid rühmituse Venemaa Regioonid ja hääletasid edaspidi üksnes solidaarselt Ühtsusega, kuni liitumiseni Ühtse Venemaaga.
Mis puudutab prokuratuuri kontrolli Lukoilis, siis need tekitas üldlevinud legendi kohaselt üks tuntud pankur. Varjudes oma ammuse sõpruse taha Putiniga, pöördus ta juba enne 1999. aasta parlamendivalimisi Lukoili juhtkonna poole ja teatas, et kogub justkui Kremli ülesandel raha ning sai umbkaudu 50 miljonit dollarit. Aga et Lukoil ei küsiks pärast valimisi raha tagasi, saatis ettevõtlik pankur kompaniile peaprokuratuuri kaela. Juurdlusorganite pretensioonid naftakompanii vastu lõppesid tõepoolest kiiresti ning koos nendega ka Alekperovi soov saada tagasi oma 50 miljon dollarit.
Allveelaev
Uue võimu kontrollimatus ärritas Berezovskit niivõrd, et ta võttis appi äärmuslikud abinõud. Ta tahtis Putini end kuulama sundida, kuid olles ammendanud kõik moodused veenda teda sõnadega, hakkas tegutsema nii, nagu oli harjunud, st läks avantüürile.
Nädal pärast seda, kui ajaleht Kommersant oli alustanud Putini Venemaa uue kuvandi loomist, avaldades juhtkirju pealkirjaga „Tuldi järele …“, teatas Berezovski, et tagastab saadikumandaadi ja lahkub parlamendist. Keegi ei saanud aru, mis tal hakkas, milleks talle seda vaja oli. Avalikult teatas Berezovski, et tal on plaan luua tõeline opositsioon ja ta kavatseb paisata sellesse kõik jõud. Ja tõepoolest, küllalt kiiresti tekkis tal võimuga tõsine konflikt.
Esimeseks raskeks katsumuseks sai Putinile aatomiallveelaeva Kursk katastroof. See uppus 12. augustil, Vladimir Putin presidendiaja 97. päeval. Algul ei pidanud ta avariid tähtsaks ja sõitis puhkusele Sotši. Sõjaväelased kandsid ette, et kõik on kontrolli all, muretseda pole tarvis, kohe-kohe saab kõik korda. Päästetööd algasid järgmisel päeval ning siis sai selgeks, et meeskonna 118 liiget on 108 meetri sügavusel lõksus. Putin katkestas puhkuse ja sõitis Sotšist ära alles viie päeva pärast. Selle eest sattus ta ajakirjanike hävitava kriitika alla.
22. augustil, kui sai selgeks, et kõik meremehed on hukkunud, suundus Putin kohtumisele nende sugulastega Vidjajevo asulasse Põhjamere ääres. Kohtumine oli väga raske: sugulased karjusid ja nutsid, süüdistasid Putinit ja sõjaväelasi tegevusetuses, selles, et väejuhatus venitas, ei tahtnud vastu võtta abi välismaalt. Vastuseks ründas Putin kolm korda televisiooni, öeldes, et see valetab, ning neid inimesi, kellele televisioon kuulub. Jutuajamise algul kõlas selline rünnak: „Seal televisioonis on inimesi, kes täna kõigist üle karjuvad ning kes kümne aasta jooksul lammutasid sedasama armeed ja laevastikku, kus praegu hukkuvad inimesed. Vaat täna on nad selle armee kaitsjate esiridades. Ikka armee ja laevastiku diskrediteerimise ja lõpliku lammutamise eesmärgil! Mitme aasta jooksul on nad varastanud raha ja nüüd ostavad ära kõike ja kõiki! On teinud sellised seadused!“ Kohtumise keskel tuli Putin jälle selle teema juurde tagasi: „Varastasid raha, ostsid massiteabevahendid ja manipuleerivad ühiskondliku arvamusega.“ Ning hüvasti jättes lausus kokkuvõtteks: „Nende tegevuse skeem ja loogika on väga lihtne. Väga lihtne. Mõjutada massiauditooriumi, sellisel moel näidata sõjaväe juhtkonnale, riigi poliitilisele juhtkonnale, et me vajame neid, et me oleme neil konksu otsas, et me peame neid kartma, kuulama ja nõustuma sellega, et nad varastavad ka edaspidi riigi, armee ja laevastiku tagant. Tegelikult ongi see nende tegevuse tõeline eesmärk. Kuid meie ei saa neile öelda: „Lõpetage ära!“ – nii oleks õige öelda, kuid … peame ise palju osavamalt, õiglasemalt, täpselt ja õigel ajal informatsioonipoliitikat ellu viima. Kuid see nõuab jõudu, vahendeid ja häid spetsialiste“.8
Kohtumisel ei lubatud kasutada diktofone, kuid selle stenogrammi avaldas nädala pärast ajakiri Kommersant-Vlast, mis kuulus Boriss Berezovski valdusfirmasse. Aga paari päeva pärast tuli telekanali ORT (samuti Berezovski kontrolli all olevas) prime time ajal oma programmis eetrisse Sergei Dorenko, seesama, kes oli aasta varem rääkinud Primakovi operatsioonist, kukutades tolle reitingut ja sel moel aidanud Putinil presidendiks saada. Dorenko analüüsis Putini väiteid Kurski kohta ja süüdistas teda valetamises. Muu hulgas andis ta eetrisse tollel kohtumisel sugulastega lindistatud lõike, mille stenogrammi oli avaldanud Vlast. See oli Dorenko viimane esinemine – autorisaade suleti otsekohe. Nüüd juba Pervõi nime kandva kanali peamise Kremli-meelse programmi Vremja toimetuses liigub siiamaani suust suhu legend, justnagu pärast seda saadet helises aparaadiruumis telefon ja et justkui helistaja oli Putin ise. Ta arvas, et selline ORTi retoorika on reetmine. Ja seda ta Berezovskile ei andestanud.
Selleks, et ORT Berezovskilt ära võtta, ei olnud erilisi pingutusi tarviski. Nagu hiljem teatas Vološin Londoni kohtus Berezovski protsessil Abramovitši vastu, helistas ta lihtsalt telekanali peadirektor Konstantin Ernstile ja palus, et ta Berezovskile enam tähelepanu ei pööraks. Umbkaudu nii: „Kostja, sa unustad ära Berezovski käsud. Teda ei ole sul rohkem vaja kuulata – muidu hakkame me otsuseid vastu võtma.“
See oli täiesti seaduslik, kuna Berezovskil oli kõigest 49 %, aga riigil 51 %. Põhiaktsionär otsustas oma õigused taastada, teatas Vološin, ja hakkab iseseisvalt telekanalit juhtima. Ta ütles Berezovskile: „Kontsert on läbi“ – just seda fraasi telefonivestlusest tuletas administratsiooni eksjuht Londoni kohtus meelde. See tähendas, et Berezovski ei saa enam helistada kanalile, anda seal mingeid käske – toimetusel on keelatud teda kuulata. Kõigist ORTi töötajatest hakkas mässama üksnes Dorenko ning ta vallandati otsekohe.
Augusti lõpul andis Vološin Putinile edasi, et Berezovski nõuab isiklikku kokkusaamist. Putin nõustus, kuid see polnud hoopiski selline kohtumine nagu varem. Vähe on öelda, et Putin oli külm. Ta ütles Berezovskile ükskõikselt ja halastamatult, et too ei hakka enam kontrollima ORTi ning kui soovib, võib oma osaluse maha müüa, kui aga ei taha, võib endale jätta. Kuid midagi teha tal ikkagi ei lasta.
Selline vastuvõtt šokeeris Berezovskit – ta lootis iga kord, et Putin annab alla, hakkab midagi kartma ja annab millegipärast järele. 2000. aasta septembris kirjutas ta Putinile avaliku kirja, mille avaldas oma Kommersandis: „Palun Teid, härra President, peatuda, kuni pole hilja! Ärge laske pudelist välja piiramatu võimu džinni, mis on laastanud meie maad üle seitsmekümne aasta. Te ei saa temast jagu. Ta hukutab nii riigi kui ka Teid.“ Selles kirjas lubas ta anda oma aktsiapaki ja juhtimise ajakirjanikele ja loomingulisele intelligentsile, kuid seda plaani teoks ei teinud.
Oktoobris müüs ta oma telekanali ORT paketi vanale sõbrale Roman Abramovitšile. 12 aastat hiljem, kui Berezovski annab Abramovitši kohtusse selle eest, et too ei maksnud talle osakute eest ORTis ja teistes kompaniides, näiteks Sibneftis, saavad teatavaks tolle tehingu üksikasjad, enamgi veel, kohus avaldab pealtkuulamise stenogrammi vestlusest Berezovski, Abramovitši ja Badri Patarkatsišvili vahel Prantsusmaal Le Bourges’is. Kolm oligarhi rääkisid, et ORTi müük on
Встреча с родными. Стенограмма встречи президента России В. Путина с родственниками экипажа подводной лодки Курск. 22 августа // КоммерсантЪ-Власть. 12.09.2000. № 34.
