ei käitu, võtab pere need temalt ära nagu niuhti. Kurat võtaks, mul on siiber, täielik siiber, et perekond on sulle nii palju tähtsam kui mina!”
Grace torkas telefoni tagasi tasku ja surus selle kõvasti pihku nagu talismani. Siis küsis ta: „Mis sa arvad, kui palju Manchesterini veel jääb?”
„Pole aimugi. Võib-olla nelikümmend minutit,” mühatas Jeff.
„Ole siis kena ja pane mind seal maha,” ütles Grace. „Pane mind Manchesteris maha ja ma sõidan rongiga tagasi Stoke’i.”
Teine peatükk
Parlour House seisis tänava lõpus. Hoone oli ehitatud mahedat tooni tellistest, selle keskel oli väikese frontooni ja sammaskojaga uks, kummalgi pool üks valgete raamidega aken ja ülakorrusel kolm akent. Välisukse kõrval rippus vanaaegse laterna reproduktsioon – see peab kaduma, mõtles Susie – ja tänava poole jäävale külgseinale oli kruvitud ovaalne must raudplaat, millel seisis valges reljeefses kirjas PARLOUR HOUSE.
Väike värav, tellistest aiamüür, lapike karedat rohtu ja jugapuu. See kõik oli nii lihtne ning Susie silmale ääretult meeldiv.
Ja maja oli tühi. Selle omanik, väsinud ootamast, et see ostetaks algselt määratud ebareaalselt kõrge hinnaga ära juba siis, kui ta ise sees elas, oli kolinud New Forestisse tütre lähedale bangalosse. Temast olid jäänud maha roosad vaibad, liistornamentidega köögimööbel ja latern. Agendi jutu järgi polnud omanik Staffordshire’ist pärit, vaid oli tulnud siia keraamikatööstuse piirkonda siis, kui tema mees sai töökoha ühes hotellisisustust valmistavas ettevõttes, ja jäänud ka pärast seda, kui kaasa kõigest kaks aastat pärast pensionile minekut suri.
„Mina olen Barlastonis sündinud,” ütles Susie agendile.
Agent naeratas. „Moran pole siinkandis just levinud nimi.”
„Sain selle abielludes,” vastas Susie. „Mu neiupõlvenimi oli Snape.”
„Aa,” sõnas agent, kes oli sündinud Birminghami äärelinnas.
„Barlaston oli Snape’isid täis. Aga siis abiellusin ma Moraniga.”
Agendi ilme jahenes pisut. Teksade, saabaste ja soengu järgi oli talle jäänud Susiest mulje kui nooblimast ja seltskondlikumast kliendist. Paraku meenutas too käitumise poolest rohkem neid inimesi, kes uurivad arvutist oma sugupuud. Tõtt-öelda ei läinud talle korda ei selle naise päritolu ega nimi. Teda huvitas üksnes, et klient lepiks uue, alandatud hinnaga, teeks talle ettemakse ja vabastaks ta sellest neetud majast. Omanik oli kohutavalt tüütu, helistas Lyndhurstist mitu korda nädalas ja tahtis teada, miks ei saa ta ikka veel oma prisket rahasummat. Agent püüdis ilmutada huvi. „Barlaston oli toona ilmselt kena koht.”
„See on ka praegu kena koht,” ütles Susie pahaselt.
Agent mõtles Barlastoni väsinud moega kaubatänava poekesele, mille ees olev silt kuulutas PENSIONI PLANEERIMINE, ja lausus viisakalt: „Muidugi, kui olete siin sündinud …”
„See on väga ilus küla,” jätkas Susie. „Wedgwood tegi läbimõeldud otsuse, kui oma tehase siia kolis. Töölistele mõeldes.”
Agent ei lausunud sõnagi. Ta oli andnud Parlour House’i võtmed lollist peast Susie kätte ega saanud neid nüüd mänglevalt kõlistades ettepanekut teha, et nad edasi liiguksid.
Just nagu tema mõtteid lugedes tõstis Susie võtmekimbuga käe, hoides kinni peavõtmest. „Teate mis?” ütles ta. „Minu nime ja telefoninumbrit te teate ning tervet maja ma ju pihta panna ei saa, ega? Laske mul siin veel üks kord omal käel ringi vaadata ning ma toon võtmed teile kontorisse ära.”
Mees kõhkles viivu. „Kui te tõesti nii arvate …”
„Päris tõesti. Ausalt öeldes ei suuda ma otsustada, kui teie siin juures valvate. Kui tahate seda maja müüa, on teie ainus lootus lasta mul omapäi järele mõelda.” Susie heitis talle terava pilgu. „Kas te tahate seda müüa?”
„Proua Moran, ma … Jah.”
„Laske siis jalga,” ütles Susie. Ta silmitses meest. Kole nahk. Veel koledam ülikond. Ta asetas käe aiaväravale ja ütles hooletult: „Lõunaajaks on teil võtmed käes.”
Seistes väikeses niiskuse järgi lõhnavas eesruumis, oletas Susie, et tema vaarisa ajal võttis kogu alumise korruse enda alla meierei – kivipõrand, plaaditud riiulid, kusagil keskel pump ja pikk renn, et vesi ja piimajäägid saaksid ära voolata, ning õhus puhas hapukas piimalõhn, millest oli võimatu lahti saada. Siin oli kindlasti jahe ja tuul tõmbas ning piimatüdrukute käsivarred olid paljad, käed ohatanud ja juuksed võrgu alla sätitud. Seda pärandit kavatseb ta austada, mõtles Susie. Kõik need jäneseurgudena väikesed koledad toad peavad kaduma, alumisest korrusest saab jälle üksainus ruum, järsk käsipuudeta trepp keskel, toekas tahkekütusepliit, puudega köetav ahi ja aknalaudadel keraamiliste nõude komplektid. Põrandatele tulevad ehk vaibad, moodsad erksavärvilised kaltsuvaibad. Vahatatud kivipõrandad, mille all jooksevad küttetorud, nii et kui tuled hommikul alla teed valmistama, koera õue ja kassi tuppa laskma, ning märkad, kuidas aias kasvavat jugapuud ehivad uued ämblikuvõrgud …
Aitab, mõtles Susie. Aitab sellest. Tüdrukud ei taha, et ma selle maja ostaksin. Daniel ei taha, et ma selle maja ostaksin. Leo pole oma arvamust veel välja öelnud ning Jasper ütles nagu alati: kui sa seda tõesti tahad, nukuke, siis muudkui mine ja osta. Need vastused ei rahuldanud Susiet vähimalgi määral, sest tegelikult tahaksid Leo ja Jasper olla tüdrukute poolt, kuid ei julge hästi. Aga ma kuulen arvamust, mille nood kaks ütlemata jätavad, sama selgesti kui seda, mille teised välja ütlevad. Isegi Grace, kes oli enne helistamist ilmselt nutnud, ehkki kinnitas, et midagi pole juhtunud. Minu teada pidi ta sõitma Edinburghi, aga mõtles ilmselt ümber. Ja ta ei tulnud täna hommikul siia. Tahtsin, et Grace tuleks koos minuga Parlour House’i vaatama, kuid ta polnud nõus. Ütles, et pean ise otsuse langetama. Ütles, et olen alati kõik ise otsustanud. Küllap olengi. Üksik laps, vanemaid polnud kunagi kohal. Ei, vale: vanemad olid lootusetult saamatud ja neid polnud kunagi kohal. See õpetab sind teadma, mida sa vajad. Mida sa tahad. Ning seistes laupäeva hommikul siin, kus mu vaarisa peaaegu kogu elu töötas, ning vaadates, kuidas talvepäike räpastelt akendelt vastu peegeldub, tean ma, et tahan seda.
Susie läks pikkamööda üles trepist – kitsukesest maamajatrepist, mille kõrval seinal olid ähmaselt näha seal kunagi rippunud piltidest jäänud nelinurgad. Ülakorruse tube oleks vanaema nimetanud pugerikeks, nagu oli oodatagi naiselt, kellele mees ostis Barlastonis suure soliidse Edwardi stiilis maja, mille sisustus võttis kuni suure kaarja kivitrepi ning ohtrate punase- ja sinisekirjute Türgi vaipadeni välja snitti Wedgwoodi pereelamutest.
Toda maja oli Susie armastanud. Lõppude lõpuks oli see ju olnud tema lapsepõlvekodu, sest ta oli kasvanud vanavanemate juures. Vanaema oli sündinud Burslemis ridaelamus, kuni mees tegi temast Oak View’ emanda Barlastonis, mis oli tema sünnikoha, keraamikapiirkonna kuuest linnast kõige lõunapoolsem. Susie vanaisaga oli ta tutvunud, kui too vestles temaga, et võtta tüdruk Hanleys äsja avatud savikotta lihvijaõpilaseks. Reedel oli ta koolist ära tulnud ja järgmiseks esmaspäevaks oli ema leidnud talle Snape’i keraamikatöökojas koha. Noorhärra Snape valis noil päevil kogu personali ise, et võiks, nagu talle meeldis, teada kõigi töötajate kohta kõike. Vaadates Jean McGrathi ja kujutledes, kuidas tehase lihvimistsehhi nuhtlus ränitolm tungib neiu vaieldamatult väärtuslikesse kopsudesse, põhjustades seal sääraseid koledaid asju nagu savikojatööliste kopse laastav kurikuulus emfüseem, otsustas ta sealsamas ja pikemalt mõtlemata, et tal on sellele tüdrukule varuks midagi muud.
Susie
