kasutasid neid oma lennukates juttudes või lõid nende põhjal teoseid, mida lugejad võtsid sulatõena. Need olid tänapäeva reporterite ja romaanikirjanike eelkäijad. Aga need lood tekitasid segadusseajava maailma, mis sundis teisi otsima olematuid paiku keset hiigelookeani. Kulus palju aastaid, enne kui suudeti koostada tõesed ja usaldusväärsed kaardid – see oli aeglane protsess, mis maksis palju elusid ja hävitas palju lootusi.
See raamat annab ülevaate olematute või mujal asuvate maailmade otsingutest Vaiksel ookeanil. Vaatleme laiemalt mõnesid vanu müüte ja traditsioone, mida varased maadeuurijad taaselustasid ja kasutasid. Neid kombineeriti uskumustega, mis andsid muu hulgas reisiimpulsi hispaanlastele, keda ajendas lootus ristida või vallutada kaugete maade elanikke. Ja kui Vaikse ookeani maailm Euroopas paremini tuntuks sai ja sellest rohkem rääkima hakati, ajendasid need uskumused, teated ja lood juba ka selliseid otsustavaid ja läbimõeldult tegutsevaid maadeuurijaid nagu näiteks James Cook. Taustal tegutsesid pidevalt ka teadlased ja kartograafid, samuti kirjanikud, kes töötasid palavikuliselt ja aegajalt keerasid ka vinti üle, et rahuldada koduste lugejate kasvava massi uudishimu.
Eelmistel lehekülgedel: Abraham Ortelius avaldas 1570. aastal maailmakaardi „Theatris Orbis Terrarum“, kus oli kujutatud ka hiiglaslik tundmatu lõunapoolne kontinent.’
Ülal: 80 aastat hiljem kujutas Prantsuse kartograaf Nicolas Sanson endiselt sedasama suurt tundmatut maad, millel oli ebamäärane rannajoon. Ta vihjas ka põhjas asuvale Loodeväilale.
1.
Tühja ookeani läbi otsides
Päev päeva järel, päev päeva järel seesama kurnav vesine tühermaa.
Inimene on mäletamatutest aegadest peale lasknud end ajendada uudishimul ja uurimisvajadusel – mis võiks olla teispool küngast, üle jõe, mägede ja merede taga? Paljudel juhtudel oli peamiseks ajendiks soov leida toitu või uusi territooriume, kohati ka vajadus põgeneda läheneva vaenlase eest. Samad jõud toimivad ka loomariigis, kuid puhas uudishimu ja teadmishimu muutusid inimühiskonna arenedes aina tuntavamaks. Maadeuurimisest said avastused, kuid avastustest üksi polnud inimkonnale kasu, kui avastaja ei tulnud tagasi, et oma uudiseid kaasolenditega jagada. Inimene tahtis oma maailmast rohkem teada saada ning iga avastaja andis koju naastes panuse inimkonna teadmiste kasvavasse ja põnevasse kogumisse.
Nagu kunagi sõnastas põhjapaneva teose „Vaikse ookeani avastamine“ autor John Beaglehole: „Igas suures maadeavastajas võitlevad kaks kirge: kirg näha ja kirg teada anda.“1 Sajandite möödudes ulatusid avastused üha kaugemale ja kaugemale. Suurtel kontinentidel oli avastamist palju rohkem, kuid meri oli kõige suurem väljakutse. See laius vaatleja ees pealtnäha piirituna. Need, kes kaldast liiga kaugele läksid, kas siis omaenda hulljulgusest või äkitselt puhkenud tormi tõttu, lihtsalt kadusid. Pole üllatav, et mere lähedal elavate inimeste seas ringleb ohtralt müüte, milles avalduvad hirm ja kummastus. Igas meres on omad jumalad ja koletised. Nad võivad olla sõbralikud nende vastu, kes neid austavad ja kummardavad, kuid võivad sattuda metsikusse raevu, peksta kallast ja hävitada sealsed elanikud. Inimene hakkas neid aegamööda, ehkki aeglaselt taltsutama. Vahemeri oli esimene, kes oma saladused välja andis ning jõudis Kreeka, Rooma ja Araabia geograafide ja filosoofide kirjutistesse. Põhjameri, India ookean ja Atlandi ookean olid järgmised, kuid kõige suurem väljakutse oli suurim ookeanidest, Vaikne ookean.
Juba selle suurus on hämmastav. Maailmakaardil jätab see mulje hiigeljärvest, mida ääristavad kaks Ameerikat, Aasia kontinent ning Arktika ja Antarktika jääväljad. Vahemaa Malaisiast Panamani on 18 000 kilomeetrit. Põhjast lõunasse, Beringi väinast Rossi šelfiliustikuni jääb 15 500 kilomeetrit. Sinna mahuks kogu Euroopa Iirimaast Uuraliteni ning ikka jääks veel ruumi suuremale osale Põhja-Ameerikast. Neile, kes selle kallastel elasid, näis see hirmuäratav, tulvil saladusi, koduks koletislikele mereelukatele ning vältimatult ka tundmatutele inimestele, kes elasid kaugetel saartel.
Kuid maadeuurijad ja asunikud siiski suundusid neile vetele, ja arvatavasti juba umbes 4000. a eKr. Vaprad meresõitjad jõudsid koos perekondadega Kagu-Aasiast aladele, mida me tunneme Indoneesia, Uus-Guinea ja Austraaliana. Teised asusid teele Filipiinidelt ja Taiwanilt ning asustasid põhjapoolsemad saared Guami ja Mariaanid.
Seega tuli asustus läänest, mitte idast. Selles vaates on kaheldud, kuid valitsevad tuuled ja teadlikuks saamine lääne pool asuvatest saartest, mida võidi pidada nii-öelda astmelaudadeks, suurendasid tõenäosust, et ränne algas pigem Aasia poolelt kui Ameerikast. Aeglaselt liikuvad asunikud jõudsid ühelt saarelt teisele, seadsid kaldal sisse mõned külad ning kolisid edasi, kui populatsioon kasvas või kokkupõrgete tagajärjel mõned perekonnad välja tõrjuti. Aja jooksul jõudsid nad Hawaii ja Lihavõttesaareni ning rändasid allapoole, lõunasse Uus-Meremaale. Umbes 1200. a pKr oli kogu Vaikne ookean asustatud ning arenenud olid uued kultuurid. Umbkaudu võib populatsiooni jagada polüneeslasteks, kes asustasid suurt kolmnurka, mis laius üle Vaikse ookeani keskosa kuni Hawaii saarteni ja alla kaugesse lõunasse, ning melaneeslasteks, kes asustasid peamiselt edelapoolseid osi. Nad lõid omaenda ajaloo ja mütoloogia. Polüneeslaste meelest oli ookean merejumal Tangaroa kuningriik. Teised jumalad olid saared veest välja tõstnud ja tõmmanud kuivale näiteks Uus-Meremaa Põhjasaare, mida tuntakse tänini Maui kala nime all. Ja nad panid selle mütoloogilisse keskmesse oma taeva, püha Hawaiki maa, kust inimene oli tulnud ja kuhu nad kõik pidid kord tagasi minema.
Esimesi asunikke võis pidada maadeavastajaiks, kuid mitte selle sõna tegelikus tähenduses. Nad otsisid endale uut kodu ning sattusid juhuslikult saartele, mille olemasolust nad varem polnud teadlikud, kuid nad ei purjetanud ega riskinud oma eluga vaid selleks, et geograafilisi saladusi lahendada. Selja taha jäänud kodudesse jõudis väga vähe täpset teavet, mida oleks saanud kasutada sellest suurest ookeanist pildi maalimiseks. Tavaliselt selgitati saladusi mütoloogiaga.
Ent neile, kes elasid Aasia või Ameerika kontinendi rannikutel, oli Vaikne ookean maailma serv, kuhu oleks rumalus uitama minna. Need, kes läksid või kelle äkiline tuulehoog või ohtlik hoovus kaldast kaugele ajas, ei tulnud kunagi tagasi. Kalureid ja kaupmehi hoiatati, et nad püsiksid kalda lähedal, muidu ähvardab neid hukatus. Hiinlane Chan Ju Kua, kes 13. sajandil kirjutas „Chu Fan Shi“ ehk „Barbaarsete rahvaste kirjelduse“, meenutas oma lugejatele, et itta jääb „Wei Lu Suur Auk“, kus vesi vajub ära „maailma, kust inimesed tagasi ei tule“. Seda ookeani äravooluava tasus iga hinna eest vältida.
Legende ja müüte, mis kahtlemata põhinesid tõsielusündmustel, olgu plaanitud ekspeditsioonidel või juhuslikel merereisidel, tekkis küllaga. Suur salapärane maailm, mis jäi vahetult silmapiiri taha, oli ühtaegu hirmuäratav ja oma kummalisuses põnev. Näiteks iidne „Hou Shan Shu“ kroonika, mis pandi kokku umbkaudu 5. sajandil, mainib maad nimega Wa, kust võib leida kuninganna Pimiko riigi. Ta oli nõidkuninganna, vallaline naine, kes on kohaliku rahva ära nõidunud ja nende kuningannaks saanud. Tema vajadusi rahuldasid tuhat teenijannat, kes kaitsesid paleed sissetungijate eest. Tuhat miili lõunasse asus päkapikkude maa, mille elanikud olid vaid kolme-nelja jala pikkused. Veelgi kaugemal, nii kaugel, et sinna reisimiseks võis teatud allikate järgi kuluda terve aasta, oli Alasti inimeste maa ja sellest veelgi kaugemal Mustahambaliste inimeste maa.
Need lood võivad kõlada nagu väljamõeldised, aga osutavad ka mõningatele teadmistele Jaapanist ning Mikroneesia ja Melaneesia saartest, kus rõivastus on Hiina kleitidega võrreldes kahtlemata napim ja kus elavaid inimesi võib seetõttu pidada peaaegu alasti käivateks. Osadel saartel levinud beetlipähkli närimise harjumus muudab hambad tõepoolest hirmuäratavalt mustaks, mis võõramaalastele võib tunduda ehmatav. Päkapikkude
J. C. Beaglehole, „The Exploration of the Pacific“ (Vaikse ookeani uurimine), London, 1966, lk 3.
