„Nii ebaviisakas.”
„Täpselt nagu naised,” parandas Kate etteheitvalt.
„Jaa, nemad ka. Vanaemad ja tädikesed.”
Kate vandus alla. „Isa,” alustas ta, „kas sa ütleksid Bunnyle, et ta ei jätaks pärast sõprade külaskäiku endast maha sellist korralagedust? Kas sa täna hommikul telekatuba nägid?”
„Jah, jah,” kostis isa, ent astus seda öeldes juba laborisse. Tagasi tulles lükkas ta kõrget ratastel pukki. Selle parkis ta laua kõrvale. „Istu,” pakkus ta tütrele.
„Ma pean tagasi minema, aiatöö ootab.”
„Palun, Kate,” keelitas isa. „Sa ei ole kunagi minu seltsis.”
Kate jäi talle otsa vahtima. „Sinu seltsis?”
„Istu, istu,” lausus isa puki poole viibates. „Sa võid võtta poole mu võileivast.”
„Mu kõht pole tühi,” keeldus Kate. Siiski upitas ta end kohmakalt puki otsa, isalt pilku pööramata.
„Pyoder, istu. Sinagi võid mu võileiba võtta, kui tahad. Kate tegi selle hoole ja armastusega. Meega pähklivõi täisterasaial.”
„Sa ju tead, et ma ei söö pähklivõid,” ütles Pjotr rangelt. Ta tõmbas ühe klapptooli lahti ja seadis selle põiki Kate’i kõrvale. Tool oli pukist tunduvalt madalam ja Kate nägi, et mehe juuksed hakkasid pealaelt hõrenema. „Minu kodumaal visatakse pähkleid sigade ette .”
„Hahaa,” ütles doktor Battista. „Ta on naljasell, eks, Kate?”
„Mida?”
„Sead söövad neid koos koortega,” lisas Pjotr.
Tal oli hääldamisega raskusi, märkas Kate. Ja väldetega. Kate’il ei jätkunud võõrapäraste aktsentide jaoks kannatust.
„Kas sind üllatas, et ma helistasin moblaga?” küsis isa. Miskipärast seisis ta endiselt. Ta võttis telefoni tunkede taskust välja. „Teil, tüdrukutel, oli õigus, see on tõesti käepärane,” kiitis ta. „Nüüd hakkan seda tihemini kasutama.” Ta uuris moblat kulmu kortsutades, nagu püüaks meelde tuletada, mis asi see õieti on. Siis vajutas ta nuppu ja tõstis telefoni näo ette. Silmad vidukil, taganes ta mitu sammu. Kostis robotlik klõpsatus. „Näed? See teeb pilti ka,” ütles ta.
„Kustuta ära,” käskis Kate.
„Ma ei oska,” vastas isa ja telefon klõpsatas uuesti.
„Pagan võtaks, isa, istu ja söö. Ma pean aiatööle tagasi minema.”
„Hea küll, hea küll.”
Isa torkas telefoni taskusse tagasi ja istus. Pjotr harutas samal ajal oma lõunakotikest lahti. Ta võttis sealt kaks muna ja banaani ning asetas need sirgu silutud paberkotile. „Pyoder on pimedat banaaniusku,” usaldas doktor Battista. „Ma muudkui soovitan talle õunu, aga või ta siis kuulab.” Ta tegi oma koti lahti ja koukis õuna välja. „Pektiin! Pektiin!” ütles ta, hüpitades õuna Pjotri nina all.
„Banaanid on imetoit,” ütles Pjotr rahulikult ja hakkas enda oma koorima. Tema nägu oli peaaegu kuusnurkne, märkas Kate: sarnad laienesid, lõppedes teravate nukkidega, nurgeline lõualuu täiendas neid veel kahe nukiga, pikad, keskelt lahku soetud juuksed rõhutasid kandilist laupa. „Munad samuti,” lisas ta. „Kanamuna! Nii nutikas, sisaldab kõike, mis eluks vaja.”
„Kate teeb igal viimasel kui õhtul enne magamaminekut mulle võileiva valmis,” kiitles doktor Battista. „Ta on väga koduperenaiselik.”
Kate pilgutas silmi.
„Pähklivõiga,” märkis Pjotr.
„Nojah.”
„Jah,” nentis Pjotr ohates. Ta saatis Kate’ile kahetseva pilgu. „Aga igatahes on ta küllalt kena.”
„Kui sa veel tema õde näeksid.”
„Oih! Isa!” sekkus Kate.
„Mis on?”
„Kus see õde on?” küsis Pjotr.
„Bunny on ainult viieteistkümneaastane. Ta käib alles keskkoolis.”
„Ahah,” kohmas Pjotr. Ta pööras pilgu jälle Kate’ile.
Kate veeretas puki järsult tagasi ja tõusis. „Ära Tupperwaret maha unusta,” kähvas ta isale.
„Misasja? Juba lähed? Miks nii ruttu?”
Aga Kate ütles vaid head aega, sedagi rohkem Pjotrile, kes jälgis teda hindava pilguga, läks ukse juurde ja lõi selle lahti.
„Katherine, kallikene, ära torma minema!” Isa tõusis püsti. „Armas aeg, see läks küll untsu. Asi on ainult selles, et tal on nii palju tegemist, Pyoder. Mina ei saa teda ilmaski nii kaugele, et ta istuks ja puhkaks. Kas ma rääkisin sulle juba, et ta peab üksipäini kogu meie maja? Ta on väga koduperenaiselik. Ah soo, seda ma juba mainisin. Lisaks käib ta täiskohaga tööl. Kas ma ütlesin sulle, et ta on eelkooliõpetaja? Ta on väikelastega võrratu.”
„Miks sa niimoodi räägid?” nõudis Kate end isa poole keerates. „Mis sulle sisse on läinud? Ma vihkan väikelapsi, sa tead ju küll.”
Pjotri suust kostis jälle huilgamist. Ta vaatas Kate’ile muiates otsa. „Miks sa väikelapsi vihkad?” küsis ta.
„Neil pole täit mõistust peas, äkki oled märganud?”
Pjotr huilgas jälle naerda. Huilgamine, pealegi banaaniga, meenutas Kate’ile šimpansi. Ta keeras end hooga ringi, kõndis välja, laskis uksel kinni prantsatada ja jooksis trepist üles, ikka kaks astet korraga.
Ta kuulis, et uks läks jälle lahti. Isa hõikas: „Kate!” Trepilt kostsid tema sammud, aga Kate jätkas teed ukse poole.
Isa jõudis vaibale ja kingaklõbin vaibus. „Las ma saadan su välja,” hüüdis ta tütrele järele.
Saadab välja?
Siiski jäi Kate ukse juures seisma. Keeras ringi ja silmitses lähenevat isa.
„Ma rikkusin kõik ära,” ütles isa ja silus peopesaga kolpa. Tema kombinesoon, mis sobinuks kõigile suurustele, hoidis keskelt puhevile ja andis talle Teletupsu välimuse. „Ma ei tahtnud sind vihastada,” lisas isa.
„Ma polegi vihane, ma olen …”
Ent sõna „haiget saanud” ei tahtnud Kate’il suust tulla. See oleks võinud talle pisarad silma tuua. „Ma olen nördinud,” ütles ta hoopis.
„Ma ei saa aru.”
Seda võis tegelikult arvata. Tõega silmitsi seistes oli isa abitu.
„Mida sa õieti teha üritasid?” küsis Kate, rusikas käsi puusa lüües. „Miks sa selle assistendiga nii … kentsakalt käitusid?”
„Ta pole „see assistent”, ta on Pyoder Cherbakov ja mul
