– arstid-röntgenoloogid, kes tänapäeval tavaliselt aneurüsme ravivad – ütlesid, et aneurüsm on vale kujuga ja kui seda tahetakse ravida, tuleks see kirurgiliselt klipsida.
„Te võiksite opereerida…”
„Aga kas ma peaksin?”
„Ma ei tea.”
Fional oli õigus. Ka mina ei teadnud. Kui me ei tee midagi, võib patsient lõpuks saada verejooksu, mille tõenäoline tagajärg on ulatuslik ajurabandus või surm. Aga samas võib naine surra aastate pärast millegi muu tõttu, ilma et aneurüsm kunagi rebeneks. Hetkel tundis naine end suurepäraselt, peavalud, mille tõttu talle kompuuteruuring tehti, polnud aneurüsmiga seotud ja hakkasid vähehaaval taanduma. Aneurüsm avastati juhuslikult. Kui opereerin, võin põhjustada rabanduse ja ta invaliidiks jätta – risk oleks tõenäoliselt neli või viis protsenti. Nii et lõikusega seotud akuutne risk oli peaaegu niisama suur kui risk kogu tema elule, kui me ei tee midagi. Ja ometi, kui me ei opereeri, peab ta elama teadmisega, et tal on ajus aneurüsm, mis võib ta iga hetk tappa.
„Nii et mida me siis peaksime tegema?”
„Patsiendiga nõu pidama.”
*
Esimest korda kohtusin selle naisega mõne nädala eest ambulatoorsel vastuvõtul. Kompuuteruuringu tellinud raviarst saatis ta minu juurde, aga tema saatekirjast ei selgunud muud, kui et patsient on kolmekümne kahe aastane ja tal on rebenemata aneurüsm. Naine tuli vastuvõtule üksinda, elegantselt riides, päikeseprillid pealaele pikkadele tumedatele juustele lükatud. Ta astus ambulatoorsete haigete kõledasse vastuvõturuumi, istus toolile mu kirjutuslaua kõrval ja pani oma peene disainerikoti põrandale tooli kõrvale. Siis vaatas ta mulle ärevalt otsa.
Vabandasin, et olin tal oodata lasknud, ja jäin enne jutuajamise jätkamist kõhklema. Ma ei tahtnud alustada küsimustega tema perekonna või tema enda kohta – see oleks kõlanud nii, nagu oleksin kindel, et ta varsti sureb. Küsisin peavalude kohta. Ta rääkis oma peavaludest ja ütles ka, et tal on juba parem. Nüüd tagantjärele mõeldes tundusid peavalud tõepoolest ohutud. Kui peavaludel on tõsine põhjus, tuleb see tavaliselt ilmsiks nende iseloomust. Naise raviarsti korraldatud uuring – lootuses, et normaalne ajupilt rahustab patsienti – oli tekitanud täiesti uue probleemi ja ehkki patsient ei kannatanud enam peavalude all, vaevas teda nüüd suur mure. Muidugi oli ta tuhninud Internetis ja uskus nüüd, et tal on peas viitsütikuga pomm, mis iga hetk plahvatab. Minu vastuvõtule pääsemist oli ta oodanud mitu nädalat.
Näitasin talle arvutiekraanil angiogrammi ja selgitasin, et aneurüsm on väga väike ning on täiesti võimalik, et see ei rebene kunagi. Ütlesin, et ainult suured aneurüsmid on ohtlikud ja vajavad kindlasti operatsiooni ning et operatsiooniga seotud risk pole tõenäoliselt väiksem kui oht, et aneurüsm rebeneb ja ta saab rabanduse.
„Ja muud ravi peale lõikuse ei ole?” küsis ta.
Ütlesin, et ainus võimalus tema ravimiseks on operatsioon. Probleem on selles, kas seda teha või mitte.
„Kui ohtlik see operatsioon on?” Ta hakkas nutma, kui ütlesin, et nelja- või viieprotsendilise tõenäosusega ta sureb või jääb invaliidiks.
„Ja kui me ei opereeri?” küsis ta läbi pisarate.
„Te võite lihtsalt surra vanadusse, ilma et aneurüsm kunagi rebeneks.”
„Mulle öeldi, et teie olete meie maa üks paremaid neurokirurge,” ütles ta naiivses usus, millega murelikud patsiendid püüavad hirmu alla suruda.
„Seda nüüd küll mitte. Aga mul on kindlasti tohutud kogemused. Ja ma võin lubada, et teen kõik endast oleneva. Ma ei eita, et olen täielikult vastutav selle eest, mis teiega juhtub, aga kahjuks peate ise otsustama, kas soovite operatsiooni või mitte. Kui ma teaksin, mida te peaksite tegema, ütleksin kindlasti.”
„Mida teie minu asemel teeksite?”
Viivitasin vastusega. Tõsiasi oli see, et kuuekümne ühe aastaselt oli mul seljataga suurem osa elust, paremad aastad muu hulgas. Meie vanusevahe tõttu oli mul eluaastaid ees vähem kui temal, seega oht, et lõikamata jäänud aneurüsm tema eluajal rebeneb, oleks minul tunduvalt väiksem, aga operatsiooniga seotud risk suurem.
„Ma ei laseks aneurüsmi opereerida,” ütlesin, „aga mul oleks päris raske selle olemasolu unustada.”
„Ma tahan operatsiooni,” lausus naine. „Ma ei taha elada, see asjandus peas,” rõhutas ta oma peale osutades.
„Te ei pea kohe praegu otsustama. Minge koju ja arutage seda oma perekonnaga.”
„Ei, ma olen otsustanud.”
Olin veidi aega vait. Ma ei olnud üldsegi kindel, et ta oli tegelikult kuulanud, mida ma lõikusega seotud ohtudest rääkisin, kahtlesin, kas kõige selle uuesti seletamine paneks teda otsust muutma, niisiis asusime teele mööda pikki haiglakoridore, et leida minu sekretär ja määrata operatsiooni kuupäev.
Ühel pühapäevaõhtul kolm nädalat hiljem läksin haiglasse nagu tavaliselt, et kohtuda selle naisega ja teiste patsientidega, kellel pidi järgmisel päeval operatsioon olema. Läksin haiglasse vastumeelselt, ärritunult ja murelikult, sest mõte selle patsiendiga kohtumisest ja tema hirmuga kokkupuutumisest oli kogu päeva mu peas tiirelnud.
Igal pühapäevaõhtul, kui sõidan jalgrattaga haiglasse, on mul halb eelaimus. See on tunne, mis näib tekkivat lihtsalt üleminekust kodustelt oludelt töistele, olenemata sellest, kui rasked operatsioonid mul ees seisavad. Need õhtused visiidid on minu rituaal juba palju aastaid ja ometi, kuidas ma ka püüaks, ei suuda ma harjuda ja vabaneda nende pühapäevaõhtupoolikute hirmust ja murest, peaaegu viimsepäevatundest, kui väntan mööda vaikseid kõrvaltänavaid haigla poole. Aga mul tasub vaid patsiente näha, nendega juttu ajada ja arutada läbi järgmise päeva sündmused, kui hirm kaob ja ma lähen tagasi koju palju paremas tujus, järgmise päeva lõikusteks valmis.
Leidsin naise ühest kõige rahvarohkemast palatist. Olin lootnud, et ka tema abikaasa on kohal ning saan rääkida mõlemaga, aga naise sõnul oli mees juba koju laste juurde läinud. Vestlesime mõne minuti operatsioonist. Otsus oli nüüd tehtud ja ma ei näinud vajadust taas riskidele tähelepanu pöörata nagu siis, kui ta esimest korda minu juurde tuli, ehkki pidin neile siiski viitama, kui ulatasin talle allkirjastamiseks keeruka nõusolekuankeedi.
„Loodan, et saate magada,” ütlesin talle. „Luban, et mina magan kindlasti ja see on praeguses olukorras isegi tähtsam.” Ta naeratas selle nalja peale, mida ma kordan kõikidele oma patsientidele, kui kohtun nendega õhtul enne operatsiooni. Naine sai tõenäoliselt juba aru, et rahu, puhkus ja vaikus on viimased asjad, mida haiglalt oodata, eriti veel siis, kui järgmisel hommikul seisab ees ajuoperatsioon.
Käisin vaatamas veel kaht järgmise päeva patsienti ja arutasin lõikuste üksikasjad läbi ka nendega. Mõlemad kirjutasid nõusolekuankeedile alla ja ütlesid, et usaldavad mind väga.
Ärevus võib olla nakkav, aga nakkav on ka usaldus ja haigla parkla poole kõndides tundsin, kuidas patsientide usaldus mulle julgust juurde annab. Olin otsekui kapten laevas – alus tipp-topp korras, tekk hoolikalt puhtaks küüritud ja kõik järgmise päeva lõikusteks valmis. Neid rõõmsaid merenduslikke metafoore mõttes mängitades sõitsin koju.
Pärast hommikust koosolekut läksin ettevalmistustuppa, kus patsient narkoosi oodates raamil lamas.
„Tere hommikust,” ütlesin talle
