om puudu.”
„Puudu?”
„Täiskasvanud inimese keha veresisaldus om keskmiselt säitse protsenti kehakaalust. Om individuaalseid erinevusi, aga isegi siis, ku ta paikneks skaala madalamas otsas, oleks vähemalt pool liitrit puudu, ku liita kokku see, mis oli laibas järel, esikus vaiba sees, parketil, ja see vähene, mis oli voodis. Nii et ku tapja puuduvat osa just anumas minema ei viinud …”
„… siis jõi ta selle ära,” lõpetas Katrine.
Kolmeks sekundiks valitses ruumis täielik vaikus.
Wyller köhatas. „Kuidas selle musta värviga on?”
„Värvitükikese siseküljel oli roostet, nii et see tuli samast kohast,” ütles Bjørn ja ühendas arvuti projektori küljest lahti. „Aga värv pole kuigi vana. Ma uurin sedä öösel.”
Katrine nägi kokkutulnute nägudest, et neile ei jõudnud värviasi kohale, sest nad mõtlesid endiselt verele.
„Aitäh, Bjørn,” ütles Katrine, tõusis ja vaatas kella. „Nüüd jääb veel baaritiir. On magamaminekuaeg, nii et saadaks õige lapsevanemad koju, samal ajal kui meie, viljatud, siia jääme ja jaguneme?”
Ei mingit vastust, naeru, isegi naeratust mitte.
„Tore, siis jääb nii,” ütles Katrine. Ta tundis, et on väsinud. Pühkis selle minema. Sest talle hakkas koitma, et see on alles algus. Raudprotees ja ei mingit DNA-d. Pool liitrit kadunud verd.
Kostis toolijalgade kraapimist.
Ta kogus oma paberid kokku, tõstis pilgu ja nägi Bjørni selga uksest välja kadumas. Tundis jälle seda imelikku segu kergendusest, mustast südametunnistusest ja enese vastu suunatud põlgusest. Ja mõtles, et ta tunneb … valesti.
5. peatükk
Neljapäeva õhtu ja öö
Mehmet Kalak vaatas kahte inimest enda ees. Naisel oli kena nägu, intensiivne pilk, liibuvad hipsteririided ja niivõrd kenade vormidega keha, et oli täiesti tõenäoline, et ta on õnge võtnud atraktiivse noore mehe, kes pidi temast umbes kümme aastat noorem olema. Just seda tüüpi kundesid Mehmet sooviski, nii et oli neile eriti laialt naeratanud, kui nad Jealousy Bari uksest sisse astusid.
„Mis sa arvad?” küsis naine. Ta rääkis Bergeni murret. Mehmet oli isikutunnistuselt ainult perekonnanime näha jõudnud. Bratt.
Mehmet langetas uuesti pilgu ja vaatas fotot, mille nad tema ette letile olid pannud.
„Jah,” ütles ta.
„Jah?”
„Jah, ta oli siin. Eile õhtul.”
„Oled sa kindel?”
„Ta istus umbes seal, kus te praegu seisate.”
„Siin? Üksi?”
Mehmet nägi, et naine proovis oma elevust varjata. Miks inimesed seda teevad? Mis oma tunnete näitamisel häda on? Ta ei oleks tahtnud oma ainsat püsikundet paljastada, aga nad olid politseitõendit näidanud.
„Ta oli koos ühe tüübiga, kes tihti siin käib. Mis juhtunud on?”
„Kas sa lehti ei loe?” küsis naise blond kolleeg heleda häälega.
„Ei, ma eelistan midagi, milles on uudiseid,” vastas Mehmet.
Bratt naeratas. „Ta leiti täna hommikul tapetuna. Räägi meile sellest mehest. Mida nad siin tegid?”
Mehmet tundis, nagu oleks keegi talle ämbritäie jäist vett pähe valanud. Tapetud? Naine, kes oli vähem kui ööpäev tagasi siin tema ees seisnud, on nüüd laip? Ta kogus end. Ja häbenes, kui järgmine mõte automaatselt pähe torkas: kui baari nüüd ajalehtedes mainitaks, siis kas see teeks ärile halba või head? Sellel, kui palju halvemini saab minna, olid siiski piirid.
„Tinderi kohting,” ütles ta. „Ta käib oma kohtingupartneritega siin. Ta nimetab end Geiriks.”
„Nimetab?”
„Ma pakun, et see on tema nimi.”
„Kas ta kaardiga ei maksa?”
„Maksab.”
Bratt osutas peaga kassaaparaadi suunas. „Mis sa arvad, kas sa suudaksid tema eilse makse leida?”
„Ma arvan, et see on võimalik.” Mehmet naeratas kibedalt.
„Kas nad lahkusid siit koos?”
„Kindlasti mitte.”
„Mis tähendab?”
„Et Geir sihtis, nagu ikka, liiga kõrgele. Tegelikult oli talle korvi antud juba enne, kui ma nende klaasid täita jõudsin. Sellest rääkides, kas te sooviksite midagi …”
„Ei, aitäh,” ütles Bratt. „Me oleme tööl. Nii et naine lahkus üksi?”
„Jah.”
„Ja sa ei näinud kedagi talle järgnemas?”
Mehmet raputas pead, pani letile kaks klaasi ja võttis pudeli õunasiidrit. „See on maja kulul, värskelt pressitud, kohalik. Siis tulete mõnel õhtul tagasi ja saate õlle maja kulul. Esimene on tasuta, kas teate. Sama kehtib ka teie kolleegidele politseist, kui tahate kellegi kaasa võtta. Kas teile muusika meeldib?”
„Jah,” ütles Wyller. „U2 on …”
„Ei,” ütles Bratt. „Kuulsid sa naist midagi ütlemas või nägid midagi tegemas, mis võiks meile huvi pakkuda?”
„Ei. Või tegelikult, kui sa nüüd nii küsid, siis ütles ta õigupoolest midagi ühe tüübi kohta, kes teda jälitas.” Mehmet tõstis poole valamise pealt pilgu. „Muusika mängis vaikselt ja ta rääkis kõvasti.”
„Muidugi. Kas baaris oli veel kedagi, kes tema vastu huvi üles näitas?”
Mehmet raputas pead. „Vaikne õhtu oli.”
„Selline nagu täna?”
Mehmet kehitas õlgu. „Kaks ülejäänud külastajat olid selleks ajaks läinud, kui Geir lahkus.”
„Aga äkki poleks keeruline ka nende kaardinumbrid välja otsida?”
„Üks neist maksis sulas, ma mäletan. Teine ei ostnud midagi.”
„Okei. Kus sa ise kella kümne ja südaöö vahel olid?”
„Mina? Ma olin siin. Või kodus.”
„Kas keegi saab seda kinnitada? Lihtsalt et see kohe kaelast ära saada.”
„Jah. Õigemini ei.”
„Jah või ei?”
Mehmet mõtles järele. Varasemalt karistatud laenuhai mängutoomine võis rohkem jama kaasa tuua. Selle kaardi hoiab ta juhuks, kui
