kohal olev klomp mu kurgus paisub. Ärkvel olles on Ella minu tütar. Kui sõbrad osutavad tema sarnasusele minuga või ütlevad, kui Marki moodi ta on, ei näe ma seda kunagi. Ma vaatan Ellat ja näen vaid Ellat. Aga kui ta magab … kui ta magab, näen ma oma ema. Nende lapselikult ümarate põskede taga on peidus südamekujuline nägu, ja juuksepiir on nii sarnane, et ma tean, et mu tütar veedab tulevikus palju tunde peegli ees, püüdes taltsutada seda väikest salku, mis kasvab teistest erinevalt.
Kas titad näevad und? Millest nad saavad und näha, kui neil on nii vähe kogemusi? Ma kadestan Ellat tema une pärast – mitte ainult seepärast, et ma olen väsinud sel viisil, mida ma enne lapse saamist ei ole kogenud, vaid ka seepärast, et kui minu uni tuleb, tuleb ta koos luupainajatega. Minu unenäod näitavad mulle seda, mida ma kuidagi teada ei saaks. Oletusi politseiraportitest ja koronerikohtust. Ma näen oma vanemaid, kelle näod on pundunud ja vees moondunud. Ma näen hirmu nende näol, kui nad kaljult kukuvad. Ma kuulen nende karjeid.
Mõnikord on mu alateadvus minu vastu kena. Ma ei näe alati oma vanemaid kukkumas; mõnikord ma näen neid lendamas. Ma näen, kuidas nad astuvad tühjusesse ja sirutavad käed laiali ning sööstavad madalalt üle sinise mere, mis piserdab vett nende naervatesse nägudesse. Siis ärkan ma leebelt, mu näol viivitleb naeratus, kuni ma avan silmad ja saan aru, et kõik on täpselt nii, nagu oli siis, kui ma need sulgesin.
Üheksateist kuud tagasi võttis mu isa oma firma hoovilt auto – kõige uuema ja kallima. Ta sõitis kümme minutit Eastbourne’ist Beachy Headi, kus ta jättis auto parklasse, uksed lukustamata, ja kõndis kaljuserva tippu. Tee peal korjas ta kive, et end raskemaks teha. Siis, tõusuvee kõrgpunkti ajal, hüppas ta kaljuservalt alla.
Ma tean kõiki neid asju, sest kuulasin kaks korda, kuidas koroner neid meile samm sammu haaval tutvustas. Ma istusin onu Billy kõrval, kui kuulasime leebet, kuid valusalt põhjalikku aruannet kahest ebaõnnestunud päästeretkest. Ma vahtisin oma sülle, kui eksperdid näitasid pilte tõusudest, ellujäämisprotsendist, surmade statistikast. Ja ma sulgesin silmad, kui koroner kuulutas välja, et tegu oli enesetapuga.
Seitse kuud hiljem järgnes leinast haaratud ema oma mehele, nii muserdavalt täpselt, et kohalik ajaleht nimetas seda „koopiaenesetapuks“. Mu vanemad surid seitsmekuuse vahega, aga nende seotud surmad tähendasid, et istungid peeti samal nädalal. Ma sain selle paari päeva jooksul teada palju asju, aga mitte seda, mis oli tähtis.
Miks nad seda tegid.
Eeldades, et nad ikka tegid seda.
Faktid on vaieldamatud. Peale selle, et mu vanemad ei olnud enesetapjalikud. Nad ei olnud depressioonis, ärevil, hirmul. Nad olid viimased inimesed, kellest võiks oodata elust loobumist.
„Vaimne haigus ei ole alati silmale nähtav,“ ütleb Mark, kui ma teema tõstatan. Tema hääles pole jälgegi ärritusest selle pärast, et taas kord jõuab vestlus selle teema juurde. „Kõige võimekamatel, kõige optimistlikumatel inimestel võib olla depressioon.“
Viimase aasta jooksul olen õppinud oma teooriaid endale hoidma, mitte andma häält kahtlustele, mis peituvad mu leina pealispinna all. Kellelgi teisel pole kahtlusi. Keegi teine ei tunne ärevust.
Aga ikkagi – võib-olla ei tundnud keegi teine mu vanemaid nii hästi, nagu mina tundsin.
Telefon heliseb. Ma lasen kõnepostil vastata, aga helistaja ei jäta sõnumit. Kohe tunnen, et mobiil mu taskus vibreerib, ja ma tean isegi enne vaatamist, et helistab Mark.
„Kas võib olla, et oled magava lapse all?“
„Kuidas sa küll ära arvasid?“
„Kuidas tal läheb?“
„Sööb iga poole tunni tagant. Ma üritan hakata õhtusööki tegema, aga ei jõua kuigi kaugele.“
„Jäta see – ma saan seda teha, kui koju jõuan. Kuidas sa end tunned?“ Hääletoonis on kerge muutus, mida keegi teine ei märkaks. Alltekst. Kuidas sa end just täna tunned?
„Pole viga.“
„Ma võin koju tulla …“
„Kõik on korras. Tõesti.“
Mark vihkaks oma kursuse pooleli jätmist. Ta kogub kvalifikatsioone samamoodi, nagu mõni kogub õllealuseid või välismaiseid münte; tal on nii palju kraade, et tähed ei mahu enam tema nime kõrvale ära. Iga paari kuu tagant laseb ta trükkida uued visiitkaardid ja vähem tähtsamad lühendid lükatakse üha kaugemale. Tänase kursuse nimi on „Empaatia olulisus kliendi-nõustaja suhetes“. Tal pole seda kursust vaja; tema empaatia oli ilmselge samal hetkel, mil ma tema uksest sisse astusin.
Ta lasi mul nutta. Lükkas taskurätikukarbi minu poole ja ütles, et ma ei kiirustaks. Alustaksin, kui olen selleks valmis, mitte varem. Ja kui ma lõpetasin nutmise, kuid ei suutnud ikka veel sõnu leida, rääkis ta mulle leina faasidest – eitus, viha, kauplemine, depressioon, leppimine – ja ma sain aru, et ma pole esimesest faasist kaugemale jõudnud.
Meil oli neljas seanss, kui Mark hingas sügavalt sisse ja ütles, et ta ei saa enam minuga tegeleda. Ma küsisin, kas asi on minus, ja tema vastas, et on tekkinud huvide konflikt ja see on kohutavalt ebaprofessionaalne, aga kas ma tahaksin temaga millalgi õhtusöögile minna.
Ta on minust vanem – lähemal mu ema vanusele kui minu omale –, temas oli enesekindlus tülis närvilisusega, mida ma nüüd nägin pealispinna all hõljumas.
Ma ei kõhelnud. „See meeldiks mulle.“
Pärast ütles ta, et tundis suuremat süütunnet seetõttu, et katkestas mu nõustamise, mitte patsiendiga kohtamas käimise eetilisuse pärast. Endise patsiendiga, juhtisin ma tähelepanu.
Ta tunneb end siiamaani selle suhtes ebamugavalt. Inimesed tutvuvad igasugustes kohtades, tuletan ma talle meelde. Minu vanemad kohtusid ühes Londoni ööklubis; tema omad tutvusid Marks & Spenceri külmutatud toidu osakonnas. Ja meie temaga kohtusime Putneys ühes seitsmenda korruse korteris, kabinetis, kus olid nahast toolid ja pehmed villased mööblikatted, ja uksel silt, mis ütles MARK HEMMINGS, NÕUSTAJA. AINULT EELNEVAL KOKKULEPPEL.
„Kui sa oled kindel. Tee Ella-Bellale minu poolt musi.“
„Näeme!“ Ma lõpetan kõne esimesena, ja ma tean, et tal on telefon vastu suud surutud, nagu ta ikka teeb, kui on sügavalt mõttes. Ta pidi välja tulema, et kõnet teha; kohvi või netti otsima või mida tahes kolmkümmend nõustajat teevad, kui nad klassiruumist pääsevad. Hetke pärast läheb ta teiste juurde tagasi ja on minu jaoks mõneks järgmiseks tunniks kadunud – kui ta töötab väljamõeldud probleemi juures oma empaatia kallal. Teeskleb ärevust. Väljamõeldud raske kaotus.
Talle meeldiks minuga töötada. Ma ei lase tal seda teha. Ma lõpetasin terapeudi juures käimise, kui sain aru, et ka kogu maailma rääkimised ei too mu vanemaid tagasi. Jõuad punkti, kus see valu, mida sa enda sees tunned, on lihtsalt kurbus. Ja selle vastu pole rohtu.
Lein on keeruline. Sel on tõusud ja mõõnad ja sel on nii palju tahke, et selle lahti harutamine paneb mul pea valutama. Ma võin mitu päeva hakkama saada ilma nutmata, siis aga olla vaevu võimeline hingama nuuksete vahel, mis mu keha raputavad. Ühel hetkel naeran ma koos onu Billyga millegi rumala üle, mida isa kord tegi; järgmisel olen täis raevu tema isekuse pärast. Kui isa poleks end tapnud, poleks seda teinud ka ema.
Viha on kõige selle kõige hullem osa. Tulivalge raev, ja süütunne, mis paratamatult järgneb.
Miks nad seda tegid?
Ma
