jätkas Azamat, „kui ta sinu all keerles ja kargas, sõõrmeid puhevile ajades, ja kivikillud lendasid ta kapjade alt, sündis mu hinges midagi mõistmatut ja sellest ajast peale muutus mulle kõik vastumeelseks: oma isa kõige paremaile ratsudele vaatasin ma põlgusega, mul oli häbi end nende seljas näidata ja mind valdas nukrus. Nukrutsedes istusin ma päevad otsa kaljul ja ühtelugu ilmus mu mõtteisse sinu ronkmust ratsu oma sulava kõnnakuga, oma sileda, noolsirge seljaga; ta vaatas mulle silma oma teraste silmadega, otsekui tahaks midagi ütelda. Ma suren, Kazbitš, kui sa teda mulle ei müü!“ ütles Azamat väriseva häälega.
Ma kuulsin, et ta hakkas nutma: aga ma pean teile ütlema, et Azamat oli äärmiselt kange poiss ja isegi siis, kui ta veel noorem oli, ei saanud tal millegagi pisaraid silmist.
Vastuseks tema pisaraile kuuldus midagi naerutaolist.
„Kuule!“ ütles Azamat kindlal häälel. „Sa näed, ma olen kõigeks valmis. Tahad, ma varastan sulle oma õe? Kuidas ta tantsib! Kuidas laulab! Ja tikib kullaga – otse ime! Niisugust naist pole olnud isegi Türgi padišahhil[11.] … Kas tahad? Oota mind homme öösel seal, kaljulõhes, kus voolab oja: ma lähen temaga sealt mööda naaberauuli – ja ta on sinu. Kas tõesti Bela ei ole väärt sinu ratsut?“
Kaua, kaua vaikis Kazbitš. Viimaks hakkas ta vastuse asemel vaikse häälega laulma vanaaegset laulu[12.]:
„Palju on ilusaid neidusid meil,
öömustad silmad säravad neil.
Magus on küll nende armastust võita,
lõbusam vabana hobusel sõita.
Kulla eest neligi naisukest pea,
toredal ratsul sa hinda ei tea;
ei tema stepituult lase ette,
ei ta sind reeda, ei ta sind peta.“
Asjata nurus Azamat teda nõusse jääma, nuttis, meelitas ja andis tõotusi. Lõpuks katkestas Kazbitš teda kannatamatult:
„Mine minema, pöörane poisike! Sinust nüüd mõni minu hobusel sõitja! Juba kolme sammu järel viskab ta sind seljast maha ja sa lööd endal kukla vastu kivi puruks.“
„Mind!“ hüüdis Azamat raevunult ja lastekinžalli teras kolksatas vastu rõngasrüüd. Tugev käsi tõukas ta eemale ja ta põrkas vastu varbtara, nii et see kõikuma hakkas.„Nüüd läheb naljaks lahti!“ mõtlesin ma, ruttasin talli, valjastasin meie hobused ja viisin nad tagumisse hoovi. Mõne minuti pärast oli sakljas juba kohutav kära. Lugu oli olnud nii: Azamat oli jooksnud katkirebitud bešmetis sinna sisse, öeldes, et Kazbitš tahtnud teda tappa. Kõik tormasid välja, haarasid püssid – ja nali läks lahti! Kisa, kära, paugud; aga Kazbitš oli juba hobuse seljas ja keerles rahvahulga keskel tänaval, veheldes mõõgaga nagu põrguline.
„Ei maksa teiste pärast oma nahka turule viia,“ ütlesin ma Grigori Aleksandrovitšile, haarates tal käest. „Kas meil poleks parem kähku jalga lasta?“
„Oodake ometi, vaatame, millega see lõpeb.“
„Kindlasti lõpeb halvasti. Nende asiaatide juures on alati nii: lakuvad end buzaad täis ja siis läheb raiumiseks lahti!“ Me istusime hobuste selga ja kihutasime koju.“
„Aga mis sai Kazbitšist?“ küsisin ma kannatamatuna staabikaptenilt.
„Mis selle rahvaga ikka juhtub!“ vastas ta teeklaasi põhjani juues. „Lipsas minema!“
„Ja ei saanud haavata?“ küsisin ma.
„Jumal seda teab! Visa hingega on need röövlid! Olen näiteks mõnda neist näinud heitluses: üleni tääkidega läbi torgitud, nagu sõelapõhi, aga ikka vehib mõõgaga.“ Vähese vaikimise järel jätkas staabikapten, jalga vastu maad lüües:„Kuid ühte ei andesta ma endale iialgi: mis pagan mind sundis, kui olime kindlusse jõudnud, Grigori Aleksandrovitšile edasi rääkima kõike, mis ma olin kuulnud tara taga istudes. Ta naeris – säärane kavalpea! – ise aga võttis midagi nõuks.“
„Mida siis? Jutustage, palun.“
„Noh, pole midagi parata! Kui olen hakanud jutustama, siis tuleb jätkata.
Umbes nelja päeva pärast tuli Azamat kindlusse. Harjunud kombe järgi läks ta Grigori Aleksandrovitši poole, kes kostitas teda alati maiustustega. Ma olin seal juures. Jutt läks hobustele ja Petšorin hakkas ülistama Kazbitši hobust: et see on ju niisugune väle, ilus, just nagu kaljukits – noh, lihtsalt, tema sõnade järgi, teist niisugust ei leidu terves maailmas.
Tatari poisi silmad lõid särama, aga Petšorin nagu ei märganudki seda. Ma hakkan kõnelema millestki muust, tema aga viib jutu otsekohe jälle Kazbitši hobusele. See lugu kordus iga kord, kui Azamat meil käis. Umbes kolm nädalat hiljem hakkasin märkama, et Azamat on jäänud kahvatuks ja kõhnaks, nagu seda romaanides juhtub armastusest. Mis imelugu see on? …
Alles hiljem sain ma kogu selle asja teada: Grigori Aleksandrovitš hullutas teda niikaugele, et jookseb teine kas või vette. Eks ta kord ütelnudki poisile:
„Ma näen, Azamat, et see hobune on sulle kangesti meeldima hakanud, aga ei näe sa teda niisama kui oma kukaltki! Noh, ütle, mis sa annaksid sellele, kes ta sulle kingiks? …“
„Kõik, mida ta tahab,“ vastas Azamat.
„Niisugusel juhul ma muretsen ta sulle, aga ainult tingimusel … Vannu, et sa seda täidad …“
„Vannun … Vannu ka sina!“
„Hästi! Vannun, et sa saad hobuse endale; aga tema eest pead sa mulle andma oma õe Bela. Karagjoz olgu tema mõrsjalunaks. Loodan, et kaup on sulle kasulik.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
