oleks ta oma pikkust häbenenud, aga mees pidas seda hämmastavaks. Kas ta siis ei teadnud, et modellid olid pikad ja saledad nagu tema? Olgu, enamikul neist olid natuke suuremad rinnad, aga tema omad nägid vähemalt ehtsad välja.
See kõik andis kokku ühe ja sama tulemuse. Korralik.
Dylan muigas kurjalt, juureldes selle üle, mida Katie tunneks, kui teaks, et mees oli salaja uurinud tema rindu ja tunnistanud need ehtsateks?
Ilmselt viskaks ta lillevaasi otse mehe pea suunas.
Mõte preili Rahulikust, Ükskõiksest ja Tasakaalukast nii ärritatuna, et ta hakkaks midagi loopima, pani Dylani tundma kummalist kerget külmavärinat. Väljakutse? Ta oli alati olnud mees, kellel on raske öelda ära väljakutsetest.
Tema õde ütles, et korralik tüdruk ei tuleks temaga välja. Sellele on tunduvalt lihtsam keskenduda kui kõigile teistele asjadele, mida Tara oli öelnud oma isale. Pealegi, kui mõni korralik tüdruk tuleks temaga välja, siis tähendaks see, et Tara eksib ka kõige muu osas.
Miks mitte Katie? Mees oli alati tema vastu mingil määral huvi tundnud, hoolimata sellest, ta polnud silmatorkav iludus. Ta oli armas oma tagasihoidlikkuses. Dylan taipas, et talle meeldivad naise juuksed: helepruunid, läikivad, salgukesed hobusesabast välja kukkumas. Ikkagi võiks ta rohkem naeratada, end veidi meikida, et tõmmata tähelepanu nendele hämmastavatele pähklikarva silmadele, aga ei, naine oli otsustanud muuta end igavaks.
Aga ta mahtus Dylani õe korraliku tüdruku definitsiooni alla. Ta oli terviklik. Ja tark? Mees oli valmis kihla vedama, et Katie teadis, kes on hetkel Hillsboro linnapea ja Kanada peaminister. Ta teadis, kuidas arvestada tšekiraamatu bilanssi, kust saaks kõige soodsamalt WC-paberit – aga ilmselt muutuks ta upsakaks, kui tema juures tualettpaberist rääkida – ja vähemalt kolme Steinbecki romaani nime.
Sama kindlalt oleks ta nõus kihla vedama selle peale, et Katie ei eristaks korvpallitähte hokikangelasest. Dylanile meeldis, et naine tundus tema seltskonnas rahutu, aga nägi elu eest vaeva, et seda varjata. Ta oli üsna kindel, et naine vaatab iga päev teda jooksmas.
Nii et Katie pidas teda etteaimatavaks? Ja Tara arvas, et korralik tüdruk ei läheks temaga välja?
Kui Dylan McKinnon oli mõnes valdkonnas silmapaistvalt hea, siis oli selleks ettearvamatu käitumine. Millegi sellise tegemine, mida temalt keegi oodatagi ei oska. Inimeste üllatamine. See oli teinud temast suurepärase sportlase ning nüüd oivalise ärimehe. Ta elas alati ohu piiril.
Mehe telefon helises. Liini teises otsas oli tema sekretär.
„Heather on ooteliinil.”
„Mind pole siin.”
Ta räägib Heatheriga siis, kui viimane on lilled kätte saanud. See rahustab ta piisavalt maha, et olla mõistlik. Eile õhtul oli televiisoris hokimäng. Mitte ükski terve mõistusega inimene poleks oodanud, et Dylan läheks hoki vaatamise asemel moeetendusele. Hooaja lõpp hakkas juba lähenema!
Heather oli lubanud talle aluspesu väel tüdrukuid, aga ausalt öeldes ei läinud see mehele korda. Tema oma mäng hakkas teda ära tüütama.
Tegelikult ei hoolinud ta sellest, kas näeb veel kunagi mõnd naist aluspesus uhkelt ringi kõndimas. Mõnd pluusi, mille alt välgub naba või kitsaid teksapükse. Talle ei läheks korda, kui ta ei näeks enam kunagi ühtegi keharõngast, ühtki igavat blondi juuksepahmakat ega kahtlaselt täispuhutud rinnapartiid.
Ta tundis end mehena, kes püüab hoolida asjadest, millest jõukas ja edukas endisest sporditähest ärimees peaks hoolima, aga kummalisel kombel oli tema õel õigus. Ta ei ületanud enam mingeid raskusi. Ta polnud enam südamega asja juures. Ta vajas midagi teistsugust. Ta tahtis vahelduseks üllatuda, selle asemel et ise alati teisi üllatada.
Dylan mõtles uuesti temale, Katiele, nendele hiigelsuurtele pähklikarva silmadele, intelligentsetele ja ettevaatlikele nende prillide taga.
Hetkeimpulsi ajel haaras ta telefonitoru, lappas läbi telefonimärkmiku ning valis naise numbri.
„Lilleneiu.”
„Hei, Katie, mu leedi, Dylan siinpool.”
Vaikus.
Siis kõlas eriti viisakalt: „Jah?”
„Kas sa…” Mida ta küll tegi? Kas ta oli naise peaaegu õhtusöögile kutsunud? Lillemüüja Katie? Dylan tundis kõhklust, mis polnud talle omane.
„Jah?”
„Kas nimetaksid mulle kolm Steinbecki romaani? Ma täidan küsimustikku. Võin auhinna võita. Tasuta kohv minu lemmikkohvikus tervelt aastaks.” Mees valetas tõelise kergusega, veel üks anne, mille Katie kogu südamest hukka mõistaks.
„Sa ei tea kolme Steinbecki romaani nime?” küsis naine, vaoshoitud hääles kerge kaastundenoot.
„Tead küll. Loll sportlane.”
„Aa.” Ta ütles seda nii, nagu teaks seda tõesti ja nagu oleks ta täielikult unustanud – või ei pidanud seda oluliseks – , et mees juhib mitme miljoni dollarilist äri. „Missuguseid sa tahaksid? Kõige tuntumaid? Kõige varajasemaid? Viimaseid?
„Ükskõik missugused kolm.”
„Hmm. „Hommiku pool Eedenit”, „Vihakobarad”, „Hiirtest ja inimestest”. Kuigi isiklikult peaksin ütlema, et minu arvates on tema parim teos „Krüsanteem”.”
Mees naeris. „Arvata võiski. See räägib lilledest, eks?”
„Õnnetust abielust.”
„Kas abielu võib ka õnnelik olla?” küsis mees kerglasel hääletoonil. Tegelikult olid tema vanemad nautinud erakordset liitu – kuni äkitselt jõudis pärale „halvem pool” võrrandist nii-heas-kui-halvas ja Dylani isa muutus meheks, keda ta enam ei tundnud.
Naine vaikis ja mees taipas, et oli tabanud üht närvi liiga lähedalt. Meeldetuletus sellest, miks ta ei võiks Katiet ealeski välja kutsuda. Naine oli tundlik ja armas, aga tema mitte.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
