nii. Sel juhul on ta kindlasti tänulik, kui talle helistate.“
Agent ütles talle numbri. „Juhul kui ta ei vasta, ära teadet jäta, vaid saada mulle SMS.“
„Suur tänu.“
„Kas on midagi, millega mina saaksin aidata? Midagi praktilist seoses sissemurdmisega?“
„Praegu mitte. Aga mul on nüüd su number.“
Helikopter jäi õhku rippuma, äraootavalt, valgusvihk suunatud siselahe piirkonda.
Wisting valis Thomas Rønningeni numbri, tõusis ja läks akna juurde. Automaatvastaja hakkas sõnumit ette lugema veel enne kutsuma hakkamist. Wisting lõpetas kõne ja salvestas numbri.
Nils Hammeri hääl sisesideaparaadis katkestas vaikuse.
„Su telefonile on jälile saadud. See on Reveti kandis.“
Aknast paistev helikopter kaldus küljele ja võttis suuna idasse. Revet oli varem olnud madalik Lågeni ja Larviksfjordeni vahel, kuid nüüdseks oli muutunud arvestatavaks tööstusja sadamapiirkonnaks, ulatudes soolikana merre. Kuigi seal oli palju kohti, kuhu autot peita, oli sealt vaid üks väljapääsutee.
„Me paneme välja tõkendi kanali ääres olevale kaile,“ selgitas Hammer.
Wisting tõmbas pilgu helikopteri küljest lahti, jäädes selle asemel oma aknal olevat peegelpilti silmitsema. Vihm moonutas näokontuure ja muutis ta võõraks. Silmalaud vajusid kinni. Neid avamata püüdis ta mõtteid koguda.
See oli esimene suurem uurimisülesanne pärast pikalt haiguslehelt tulemist. Talle oli alati tundunud ta töö väljakutsuva ja inspireerivana, kuid suvel oli enesetunne halvenenud. Aina kasvavat töökoormust jagati järjest kahanevate ressursside vahel. Tekkinud oli pidev ülekoormus, mis lõppes füüsilise ja vaimse läbipõlemisega.
Ta oli kolm kuud töölt ära olnud. Naastes oli ta mõistnud, et ta ei ole asendamatu, ning see oli tal aidanud delegeerida osa oma edaspidisest vastutusest ja ülesannetest teistele.
Ta seisis ja püüdis oma keha tunnetada. Et kas ta oli selleks valmis. Ja tegi siis otsuse. Ta haaras tooli seljatoel rippunud jaki ja sammus otsustavalt ukse poole.
6
Kui Wisting politseimaja garaažist välja sõitis, peksis vihm vastu esiklaasi. Üks lõputu hall lahin. Ta pani klaasipuhastid tööle. Need pühkisid vihmapiisad ära, mis aga uuesti ja uuesti tulid.
Vesi voolas mööda kõnniteeääri ja seal, kus kanalisatsioon vett vastu võtta ei suutnud, moodustusid suured lombid.
Ta sõitis mööda Prinsegata tänavat ja keeras raudteejaama juures olevast valgusfoorist vasakule. Tühjad tänavad olid mässitud tihedasse niiskusloori.
Sõit Revetisse ei võtnud enam kui kolm minutit. Ta peatus teetõkendi ees, mis koosnes kahest ninapidi vastakuti paigutatud politseiautost. Nende kahe ees seisis veel üks.
Üks vihmamantlis politseinik astus ligi. Käed puhkamas rinnal rippuval automaatrelval.
Wisting keeras küljeakna alla. Teine tervitas äratundvalt kahte näppu mütsi servale tõstes.
„Midagi uut?“ küsis Wisting.
Politseinik raputas pead. Taevast alla rippuvad vihmavaibad pühkisid üle tööstuspiirkonna. Helikopter töötas laiu kaari võttes.
Peeglist märkas Wisting autotulesid. Politseinik ajas end sirgu ja vaatas samas suunas. Tema taga peatus väike punane Golf, välja hüppas Garm Søbakken kohalikust ajalehest.
„Mis toimub?“ küsis ta vihma käes seistes.
Vormis politseinik ei vastanud. Ajakirjanik pöördus Wistingu poole.
„Me otsime üht varastatud autot,“ selgitas ta.
„Helikopteri ja relvaga?“
Relvastatud politseinik läks tagasi oma postile. Wisting noogutas. Ta oleks pidanud enne väljasõitmist vormistama pressiteate, kuid oletas, et operatiivkeskuse juht juba tegeles sellega. Meedia surve muutub koormavaks niipea, kui need vähesedki üksikasjad neile teatavaks saavad. Uudistetoimetused paremat ei oskakski soovida. Krimijuhtum kombineeritud kollase ajakirjandusega.
„Pressiteade tuleb,“ ütles ta ja keeras akna kinni.
Tavaliselt ta nii tõrjuv ei olnud, kuid ei teadnud, kuidas selgitada olukorda, millega nad silmitsi seisid. See, et arvatav mõrvar oli põgenenud uurimist juhtivalt politseinikult varastatud autoga, pani kogu loo juba alguses mannetuna paistma.
Ajakirjanik ØstlandsPostenist võttis kaamera ja pöördus sellega tõkendi suunas. Wisting mõistis, et ta saab siit head kaadrid, helikopter taustal.
Ühtäkki sööstis suur lennumasin nagu saaki märganud pistrik allapoole, suurendas siis taas kõrgust ja jäi õhku seisma, prožektor püstloodis enda alla näitamas.
Kostis helikopteripiloodi kutsung politseijõududele maapinnal: „Fox 05, siin Heli.“
„Fox 05,“ krabises raadiosaatjas.
„Tagaotsitav auto on meil valgusvihus. Termokaamera näitab, et mootor on soe. Inimesi ei paista olevat.“
„Vastu võetud, näeme teie asukohta.“
Üks tõkendiks kasutatavatest autodest käivitati. Wisting hüppas välja, jooksis selle juurde ja hüppas tagaistmele.
Roolis olev mees pöördus tema poole ja noogutas. Auto sööstis paigast ja võttis suuna helikopteri valgusvihu suunas.
Nad sõitsid mööda Color Line’i terminalist, konteinerisadama poole. Mööda laohoonetest, töökojahallidest ja noolkraanadest. Laia teed ääristasid tänavavalgustid, vihmast tekkivad kollased valgussõõrid ümber.
Auto seisis ühel platsil, teel laevale olevate kiviploki koormate kõrval. Tuulepuhangud lennutasid vett horisontaalis üle asfaldi. Wisting kissitas auto suunas. See paistis mahajäetuna.
Teisest suunast saabus ala seestpoolt patrullinud politseiauto. See peatus Wistingu autost 20 meetri kaugusel. Autost astusid välja kolm meest. Raadioside kaudu edastati lühidaid teateid. Nad liikusid laskevalmis relvadega auto poole, samal ajal kui kaks meest sellest autost, kus Wisting istus, neile katet tegid.
Kiirelt tehti selgeks, et autos ei olnud kedagi. Üks meestest suunas relvatoru pagasiruumi luugile, samal ajal kui teine salongist selle avas. Hetke pärast kõlas teade: „Puhas.“
Samal ajal kui Wisting auto juurde läks, laskis mees teisest politseiautost välja koera. Märg jope oli ikka veel kõrvalistmel. Ta avas ukse ja tõstis selle välja. Kilekott suvilarajoonist leitud mobiiltelefoniga oli selle all alles. Ta vaatas seda. Aku pidas ikka veel, kuid ühtegi uut sõnumit ega kõnet polnud tulnud.
Üks politseinikest suunas võimsa taskulambi valgusvihu kabiini.
„Mis me autoga teeme?“ küsis ta.
Wisting viskas pilgu sisse. Võtmed olid süüteaugus. Juhi istme hele kangas oli pori ja saviga koos.
„Me
