Laura valik üle vaadatud.
„Kas kõik on siin?”
„Kõik, mida kavatsen näitusel välja panna. Eraldasin Jordani tööde tarvis näitusesaali võlvialuse. Teie ema polnud sellega rahul, aga see on kõik, mida saan pakkuda.”
„Kas maale on siis veel?”
„Muidugi. Minu teada pole Jordan ühtki maali müünud. Suvilas on neid virnade viisi. Valisin välja need, mis minu arvates iseloomustavad Jordanit kõige paremini.” Need, mida kõige tõenäolisemalt annaks maha müüa, kui Maria peaks meelt muutma.
„Niisiis pole see mu ema valik,” ütles Jed maale seina najale toetades.
„Ta ei suutnud end sundida neid vaatama. Ta usaldas minu hinnangut ja palus mul Jordani parimad tööd välja valida.” Laura mõtles, kas Maria oleks teda ka siis usaldanud, kui oleks teadnud, et ta oli päev enne Jordani surma nende kihluse katkestanud. Laura lõi selle meenutuse peale silmad maha. Läheb veel kaua aega, enne kui ta Jordani reeturlikkuse unustab. Ta oli Jordanit armastanud, mees aga selle hoolimatult jalge alla tallanud. Maria pärast polnud Laura aga juhtunust kellelegi rääkinud. Ta pelgas, et leinast hullunud naisele on see liig.
„Kas ema pole siis Jordani töid näinudki?” küsis Jed.
„Arvan, et ei.” Miks polnud Maria aga varem huvi tundnud, millega ta poeg aastaid on tegelnud? Laurale polnud see varem pähe tulnud. Perekondlikel õhtusöökidel, kus ta oli osalenud, räägiti pooleliolevatest töödest. Jordanil oli alati hea lugu varuks. Kas Maria oli aga ühtki poja valmis tööd näinud?
„Ema tunneb ande ära. Nendes piltides on seda vähe näha.”
„Võib-olla peab ta emana poegade töid täiuslikeks,” ütles Laura, juureldes, kuidas Maria reageerib, kui näeb poja töid esimest korda galerii seintel. Naist kuulates oli jäänud mulje, et ta peab poega erakordselt andekaks. Kahtlemata tabab teda pettumus. Laura oli Mariat mitu korda palunud Jordani maale vaatama tulla, naine oli aga järjekindlalt keeldunud.
„Mitte kõigi poegade,” ütles Jed hajameelselt. „Kas saaksite need maksude tasumiseks ära hinnata? Mõtlen kõiki Jordani maale, mitte ainult neid siin.”
Laura noogutas aeglaselt. Tal oli kunstihindaja litsents. Naine oli seda tööd varemgi teinud ja Maksuamet tunnustas tema hinnangut. Sellegipoolest polnud ta kindel, et tahab seda teha. Ta üritas Jordanit unustada ja oma eluga edasi minna. Kuidas mõjuks Jordani tööde keskel suvilas viibimine tema vaimsele tasakaalule? Kas ta suudab eirata kohta, kus ta oli õnnelik olnud ja kus ta tunded nii ränga hoobi said?
„Lähen järgmisena Jordani suvilasse. Kui palju lõuendeid võin sealt leida?”
„Palju. Ma pole neid kunagi üle lugenud või süstematiseerinud. Need on Jordani ateljee seinte ääres.”
Jed vaatas kella. „Kas olete lõunat juba söönud?”
Küsimus üllatas Laurat. Naine raputas pead.
„Lähme sööma ja rääkige, mille alusel kunsti hinnatakse, kui palju hindamine maksab ja kui kaua sellega aega läheb,” ütles Jed, õigemini käsutas.
„Lähikonnas on teisigi hindajaid. Võib-olla oleks parem, kui nende poole pöörduksite.” Laura püüdis suvilasseminekust kõrvale hiilida.
„Kas huvide konflikt?”
„Võin anda erapooletu hinnangu, aga võib-olla soovite mõne teise hindaja poole pöörduda.” Laura küsis endalt, kas ta hinnang oleks tõesti erapooletu või mõjutaksid seda viimaste kuude äng ja solvumine. Ei, mis kunsti puutub, ei lasknud ta ennast millestki mõjutada. Tema hinnang oleks aus ja erapooletu.
„Teie tunnete Jordani töid, seega olete parim.”
Jedi tähelepanu koondus Laurale. Laurale tundus, et mehe tumedate silmade pilk tungib talle südamesse. Naisel jäi korraks hing kinni. Ta läks üle keha soojaks. Üllataval kombel tärkas naises huvi. Mis teda selles mehes nii väga paelus? Ta leinab venda. Ilmselt see ühendab. Ka Laural oli kahju, et Jordan on surnud. Tema leinas aga kaotatud armastust.
Laura pilgutas silmi. Ta tajus Jedist kiirgavat jõulisust. Mehe tähelepanu tegi naise kohmetuks. Jed oli hoopis teistsugune kui Jordan. Kuigi väliselt sarnanesid vennad nagu kaks tilka vett, poleks Laura neid segi ajanud.
Naine püüdis kõrvale puigelda. „Ma pole tõesti sedasorti töös eriti osav.” Ta ei tahtnud Jed Brodiega rohkem koos olla kui hädapärast vaja. Ta ei soovinud kibemagusaid mälestusi Jordaniga kurameerimise algusaegadest.
„Aga te teate kunsti väärtust.”
Laura noogutas.
„Te ei taha, et mu sugulased teada saaksid, et suvilas on väärtusetu pahn, eks? Kas arvate, et nad hakkavad teid süüdistama, et te Jordani töid kõrgelt ei hinda? Teadke, et see teie suhteid ei rikuks,” käis Jed peale.
Laura raputas pead. „Ma pole kunagi öelnud, et Jordani maalid on väärtusetud. Need lihtsalt ei küüni teie ema töödeni. Teie ema arvates oli Jordan erakordselt andekas. Ma ei taha talle pettumust valmistada. Armastan teie ema.”
„Ärge minu ema pärast muretsege. Mis kunsti puutub, on ta täiesti aus.”
Laura üritas tasapisi leinavast Mariast ja Jeffersonist eemalduda. Ta igatses taga seda ametlikku suhet, mis oli nende vahel valitsenud siis, kui Hugo veel elas ja kunstigaleriid juhtis, enne kui Jordan tal pea segi ajas. Suhet, mis oli olnud enne, kui asjad kiiva kiskusid ja naise tunded pea peale pöörati.
Laura uuris pikalt enda ees seisvat meest. Too sarnanes nii väga Jordaniga, et naine pidi endale meenutama, et tegu on eri inimesega. Kui Jed teda edaspidigi niimoodi vaatab, unustab ta ametlikkuse ja sirutab käe, et meest puudutada. Korra oli ta aga näppe kõrvetanud. Edaspidi peab ta oma eraelus ettevaatlikum olema. Ta ei tohi meelitusi sõna-sõnalt võtta ega uskuda, et on eriline. Tõsi, mees on nägus, aga kas inimesena pole ta samasugune nagu ta vend?
„See on kõigest lõunasöök,” ütles Jed. Mehe silmist paistis naer.
Laura sulas. Ta ei suutnud pilku mehe silmadest lahti kiskuda. Naine pööras enesevalitsuse tagasisaamiseks pea ära. See polnud Jordan. Kui oleks, oleks ta mehe peale maruvihane.
„Sööme ja viige mind asjaga kurssi. Pärast võime suvilas ära käia, et saaksite otsustada, kui kaua hindamisega umbes aega läheb ja mis see maksab.” Jedi hääl oli peaaegu meelitav. Võib-olla oli tal siiski osake sellest sarmist, millega Jordan oli nii pillavalt ringi käinud.
Laura tahtis asja üle järele mõelda. Ühest küljest oli see puhtalt äri. Ta võib maalid ära hinnata, kirjutada ametliku aruande ja teenida veidi raha, mida ta nii hädasti vajas. Sellega saaks hakkama.
Teisest küljest meenutas Jed naisele pidevalt Jordanit. Tema tunded oleksid pidevalt üles köetud. Kas ta suudab mineviku unustada ja teha tööd, ilma et peaks selle eest oma tunnetega lõivu maksma? Kas ta suudab jätta vihastamata tolle mehe täpse koopia peale, keda ta kolme kuu eest oli meeletult armastanud?
Laura hakkas ukse poole minema. „Pean käekoti võtma ja Heatherile ütlema, et lähen lõunat sööma. Kuid täna pärastlõunal ei saa ma suvilasse tulla. Mul on kell kaks kokkulepitud kohtumine.” Naine kavatses teha ühe sammu korraga. Kui ta suudab lõunasöögi Jediga välja kannatada, teab ta ehk paremini, mis tunne on mehega koos töötada.
