Ja julges unistada sellest, kelle ta oma mõtetes nüüd lausa väevõimuga maha oli surunud ja unustada püüdnud.
Muidugi oli see olnud Martini enda mõte minna Rebeccat külastama. Jah, teised toetasid ideed ja saatsid omalt poolt palju tervitusi, kuid sageli näis noormehele, et elu jaoskonnas läheb ilma Rebeccata edasi, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks ta kõigi poolt unustatud. Martinil endal ei möödunud päevagi, kui ta poleks tema peale mõelnud, kasvõi põgusalt ja ise sealjuures ennast kergelt süüdi tundes. Tal oli ju Eleri. Ta oleks pidanud olema õnnelik! Ta armastas Elerit, väga ja südamest. Ometi küsis ta endalt, just nüüd nendel vaiksetel päevadel eriti sageli: kas see on ikka tõsi? Või kasutas ta Elerit vaid ära, et saada üle sellest, keda ta nagunii kunagi endale ei pidanud saama? Enne Rebeccaga kohtumist oli ta arvanud, et selline asi nagu armastus esimesest silmapilgust eksisteerib ainult imalavõitu raamatutes ja totrates romantilistes komöödiates. Nüüd teadis ta, et see väljend pole üldse mingi väljamõeldud klišee. Martin oli armunud kohe, kui see uus, pisikest kasvu ja suurte siniste silmadega brünett nende jaoskonna uksest sisse astus ja närviliselt ennast tutvustas. „Tere, minu nimi on Rebecca Lindeberg, ma pidin tänasest siin tööle hakkama…“ Mõelda, et sellest on möödas ainult üks aasta. Martinile näis, nagu tundnuks ja armastanuks ta seda naist terve oma kahekümne kaheksa aastase elu.
„Kus see juhataja siis nüüd on?“ kuulis Martin järsku Karli pomisemas, ja see tõi ta mõtisklustest välja praegusesse hetke.
„Kas ma saan teid aidata?“ küsis nooruke lühikeste punaste juustega ettekandja – või baaridaam – Martinil polnud aimugi, kuidas teenindavat personali pubides nimetati. Ta ise ei külastanud neid just kuigi tihti. „Ee… jah, meil oli kohtumine kokku lepitud, juhataja Karin Kalmusega,“ ütles Martin, mispeale punapea noogutas ja kadus kusagile tagaruumidesse. Hetke pärast naasis ta koos keskealise tüsedama naisterahvaga, kelle pead ehtis lühike kõrge lokisoeng. Martin ja Karl tutvustasid end ja surusid naisel kätt. „Istume siia samasse,“ osutas proua Kalmus ühele leti läheduses asuvale lauale. „Kohvi soovite?“
„Aitäh, ära ei ütleks,“ kostis Karl ja Martin nõustus samuti. Nad istusid kõik kolmekesi laua äärde ning hetke pärast tuli seesama noor punapea auravate tassidega. Martin oleks kangesti tahtnud kohvi kõrvale ka mingisugust kõhutäidet, aga ei pidanud selle tellimist momendil päris kohaseks. Ega nad siia ju lõunatama tulnud.
„Ma olen teie kõnest siiamaani täielikus šokis,“ ütles Karin Kalmus ning vangutas pead. „Jah, Leena pole üle nädala tööl käinud ja tema telefon ei vastanud… see tundus väga kummaline, kuid ma ei oleks eluilmas osanud arvata, et… Kas te olete kindlad, et see leitud tütarlaps on tema?“
„Jah, kahjuks küll.“
Naine noogutas nukralt ja mõtlikult. „See on lihtsalt nii õudne, ma ei oska midagi öelda.“
„Kui kaua Leena Johanson teie juures töötanud on?“ küsis Karl.
Karin Kalmus mõtles hetke. „Eelmisest sügisest saadik – see on siis aasta ja kaks kuud. Meil oli kuulutus üleval, tema oli üks esimesi, kes kandideeris. Vestlusel nägin, et tundub tubli ja asjalik tüdruk ning nii ta meile tööle tuligi.“
„Kuidas te teda iseloomustaksite? Oli ta siis nii tubli ja asjalik, nagu alguses tundus? Või oli temaga vahel ka mingeid probleeme?“
Naine võttis lonksu oma kohvitassist ja jäi taas mõttesse. Seekord pikemalt. Kui ta rääkima hakkas, näis ta hoolega oma sõnu sättivat ja seadvat. „Tubliduse kohta ei saa küll midagi öelda ega pahaks panna. Ta ei jäänud kunagi hiljaks, tegi oma tööd hästi, oli kiire ja klientidega alati viisakas ning sõbralik. Leena oli paljude klientide lemmik, tema järele ikka küsiti, kui teda tööl polnud.“
„Aga midagi siiski oli, mis teile tema juures kummaline tundus?“ käis Martin peale.
„Ta oli väga kinnine neiu. Töökaaslastega ta eriti ei seltsinud, endast ja oma elust ei armastanud üldse rääkida. Mul siin tüdrukud on rääkinud, et muidu oli ta alati sõbralik, aga kui midagi tema pere või üldse elu kohta küsiti, siis ta keeras jutu kohe mujale. No seda me teadsime, et ta ülikoolis infoteadust õpib. Aga ei midagi enamat.“
Martin leidis endamisi, et selles pole midagi väga kummalist, kui inimene ei taha töökaaslastele oma isiklikust elust rääkida. Kuid Karin Kalmus ei olnud oma juttu veel lõpetanud. „Ma ütlesin enne, et tema järele küsiti sageli, kui teda polnud. Tal oli selle üle hea meel, et kliendid teda armastasid. Aga natuke üle nädala tagasi käis siin üks naisterahvas, kes tundis huvi, kas Leena Johansoni nimeline meil töötab ja millal ta tööl võiks olla. Järgmisel päeval ta oligi tööl ja ma rääkisin talle sellest naisest. Ta läks kuidagi väga närvi.“ Naine peatus ja võttis mõtlikul ilmel taas lonksu kohvi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
