(ld sermones, homiliae), mis kirjutati üles veel enne esinemist või siis peatselt selle järel mälu ja märkmete põhjal. Sagedamini on jutlused säilinud kokkuvõtete kujul (ld sententiae), mis pakuvad räägitust vaid põhipunktid ja kasutatud kirjakohad. Mitmetest jutlustest on säilinud kuulajate vahetud üleskirjutused (ld reportationes). Ja viimaks levis kõrgkeskajast alates hulgaliselt nn näidisjutluste kogumikke, mis ei olnud kirjutatud niivõrd suuliseks esituseks, kuivõrd teistele jutlustajatele õppematerjaliks. Enne 13. sajandit säilinud jutluste hulk on võrdlemisi väike. Uurijad on arvutanud, et kui jätta välja anonüümsed tekstid, siis on ajavahemikust 1150–1350 säilinud ligemale 60 000 ladinakeelset jutlusteksti, kusjuures vaid 5% neist pärineb enne 1200. aastat. Viljakamate 13. sajandi jutlustajate tekstipärand võib hõlmata kuni pool tuhat jutlust, mõnel puhul enamgi, nagu näiteks 13. sajandi Pariisi kanoonik Châteauroux’ Eudes (u 1190–1273), kellelt on säilinud pea 1200 jutlust.[31.] Valdav osa jutluseid on säilinud ladina keeles, samas võib eeldada, et nende suuliseks esitamiseks kasutati peamiselt rahvakeeli.
Väga tinglikult võib keskaegsed jutlused jagada kahte klassi: esiteks homiliae, pühakirjal põhinevad jutlused, mis on laadilt eksegeetilised ja kommenteerivad konkreetseid kirjakohti sõna, lause või lõigu kaupa; teiseks sermones, mis lähtusid enamasti samuti konkreetsest piiblikohast, ent arendasid sellest üldisema iseloomuga religioosseid ja kõlbelisi õppetunde. Kui homilia oli prevaleeriv jutlusevorm varakeskajal, siis kõrg- ja hiliskeskajal domineeris selgelt sermo. Rööpselt oli käibel teisigi rohkem või vähem sünonüümseid jutluse nimetusi, nagu admonitio, tractatus, collatio, concio jt.
Klassikaline jutlus koosnes kahest põhiosast: mõnest autoriteetsest tekstilõigust, enamasti Piiblist, mida võisid täiendada kirikuisade kommentaarid (ld auctoritates), ja nende autoriteetsete mõtete üle arutlemisest (ld rationes). Kõrgkeskajal lisandus neile uue olulise elemendina meeleparandusliku sisuga õpetlik lugu (ld exemplum), mis pidi aitama arutluses öeldut kuulajates paremini kinnistada. Exemplum’ite kirjutamiseks ammutati ainest nii varasemast hagiograafilisest kirjandusest, antiigipärandist kui ka suulisest pärimusest. Eriti populaarseks muutus exemplum’ite kasutamine kerjusvendade jutlustes, mis ühtlasi aitab kindlasti seletada nende jutlustegevuse edukust. Nagu nentis 13. sajandi keskel dominiiklaste ordut juhtinud Humbert Romansist (1190/1200–1277): „[...] inimesed peavad näitlikke lugusid liigutavamaks kui pelgalt sõnu, neid on samuti lihtsam mõista ja meelde jätta; ja mitmed inimesed leiavad, et neid on palju meeldivam kuulata.”[32.] Alates 13. sajandist koostati jutlustajate tarbeks suur hulk exemplum’ite kogumikke, esialgu tsistertslaste ordus, kus enamasti esitati neid kahekõnena või temaatiliselt, hiljem kerjusordudes, kus võeti kasutusele süstemaatilised koostamispõhimõtted (alfabeetiline ülesehitus, ristviited, registrid jms). Hiliskeskajal laienes exemplum’ite kasutus ja need muutusid üha enam omaette õpetlik-meelelahutuslikuks lektüüriks (nt Gesta romanorum), millest ajapikku arenes välja varauusaegne novell (nt Boccaccio „Dekameron”).[33.]
Keskaja ladinakeelsest proosast hõlmavad tähtsa osa kõiksugused religioosse sisuga tekstid, mille jaotan ülevaatlikkuse huvides kolme kokkuleppelisse põhirühma: vagaduskirjandus, teoloogilised tekstid ning müstiline ja visioonikirjandus.
Vagadus- ehk harduskirjandus on kirev ja tinglik katusžanr, kuhu võib liigitada tekstid, mille peamine funktsioon oli pakkuda tuge palvetamiseks (ld oratio), mediteerimiseks (ld meditatio) või kontempleerimiseks (ld contemplatio). Need võib leppeliselt jaotada kaheks rühmaks: ühel pool tekstid, mis pakuvad juhatust palvetamiseks või mediteerimiseks, täites omamoodi käsiraamatu funktsiooni, teisel pool aga tekstid, mis vahendavad isiklikumal ja emotsionaalsemal moel autori meditatiivseid kogemusi (tihti monoloogina või omaeluloolise jutustusena). Varakeskajast ei ole vagaduskirjanduse näiteid teada kuigi palju, siia võib otsapidi liigitada mõned Augustinuse teosed, esmajoones tema „Pihtimused”, kõige prominentsem näide on aga kindlasti Sevilla Isidoruse meeleparandusele innustav „Sünonüümid”. Uue hoo sai vagaduskirjandus kõrgkeskaja hakul, eriti seoses reformiliikumisega kirikus üldiselt ja kloostrites kitsamalt. Hiljem kannavad vagaduskirjanduse traditsiooni jõuliselt edasi 12. sajandi tsistertslased ja 13. sajandi kerjusvennad, eriti frantsisklased. Hiliskeskajal vagaduskirjanduse tähtsus aina kasvas (nn Devotio moderna liikumine), ent põhiosa teoseid pandi siis juba kirja rahvakeeltes.[34.]
Kuigi nimetus „teoloogia” oli käibel juba antiigis, sai ta tänapäevase (kristliku) sisu alles keskajal, esmajoones Pierre Abélard’i ja teiste 12.–13. sajandi õpetlaste töödes. Keskaja teoloogia põhiteemaks on jumaliku ilmutuse mõistuspärane tõlgendamine ja mõtestamine, isegi kui leidus mitmeid autoreid, kes ei pidanud Jumala ratsionaalset käsitlemist võimalikuks ega vajalikuks. Üldises plaanis võib keskaja teoloogia jagada kaheks suureks traditsiooniks: monastiline ja skolastiline teoloogia, isegi kui nende piirjooned on hägused.[35.]
Kuni 12. sajandini kirjutati teoloogilisi tekste peaasjalikult kloostrimüüride taga ja tollases lähenemises valitses selgelt meditatiivne ja kontemplatiivne laad, mistõttu eristus monastilis-teoloogilise ja vagaduskirjanduse vahel on tihti tinglik. Sealjuures kohtab mõiste „teoloogia” kasutamist munkade töödes väga harva, näiteks on kõnekas, et üks monastilise teoloogia suurkujusid Bernard Clairvaux’st vältis seda teadlikult.[36.]
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
