ja elanikud sunnitakse põgenema.27 Kuid Jesaja ei kartnud Assüüriat. Ta oli näinud, et Jahve „hiilgus“ täitis maa:28 seni, kuni Jahve troonib oma templis Siioni mäel, on Juuda turvatud, kuna Jahve, jumalik sõdalane, on taas liikvel, et oma rahva eest võidelda.29
Põhjapoolne kuningriik ei saanud taolist puutumatust nautida. Kui Iisraeli kuningas liitus aastal 732 eKr kohaliku konföderatsiooniga, et takistada Assüüria liikumist läände, ründas kuningas Tiglat-Pileser III ootamatult ja hõlvas enamuse Iisraeli territooriumist. Kümme aastat hiljem, aastal 722, peale teist mässu hävitasid Assüüria armeed Samaaria, Iisraeli kauni pealinna ja küüditasid valitseva klassi. Assüüria vasalliks saanud Juuda kuningriik jäi puutumata ja põhjast tulevad Jeruusalemma põgenikud tõid tõenäoliselt endaga kaasa E muistendi ning tragöödiat ette näinud Hoosea ja Aamose ülestähendatud kuulutused. Need lisati Juuda kuninglikku arhiivi ja mingil hilisemal ajal ühendasid kirjutajad „Elohistliku“ tava lõunapoolse J eepikaga.30
Pimeduseaastate kestel lohutas Jesajat ligiolev kuningliku lapse sünd, märk, et Jumal on endiselt Taaveti kojaga koos: „Noor naine [alma] kannab last ja sünnitab peagi poja, kellele ta annab nimeks Immanu-El [jumal-on-meiega]“.31 Tema sünd saab olema lootusesäde, „suur valgus“ traumeeritud põhjarahvale, kes „käib pimeduses“ ja „surmavarju maal“.32 Kui laps oli sündinud, sai ta tegelikult nimeks Hiskija, ja Jesaja kujutles kogu jumalikku kogu pühitsemas kuninglikku last, kes, nagu kõik Taaveti soost kuningad, saab jumalikuks olendiks ja nende taevase nõukogu liikmeks: oma kroonimispäeval hakatakse teda kutsuma „Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst“.33
Kuigi piibliajaloolased austavad Hiskijat kui vaga kuningat, kes püüdis võõraste jumalate kummardamist seadusevastaseks muuta, oli tema välispoliitika hukatuslik. Pärast mõtlematut Assüüria-vastast mässu 701 eKr tehti Jeruusalemm peaaegu maatasa, maa laastati ja Juudast jäi alles tilluke jäänukriik. Assüüria vasalliks saanud kuningas Manassese (687–642 eKr) ajal Juuda võimalused paranesid. Püüdes impeeriumiga integreeruda, pööras ta isa religioosse suuna vastupidiseks, ehitas altareid Baalile, paigaldas Ašera pilte ja jumalike päikeseratsude kujusid Jeruusalemma templisse ning algatas laste ohverdamise väljaspool linna.34 Piibliajaloo uurijat võiks selline asjade käik kohutada, kuid vaid vähesed Manassese alluvatest oleksid olnud üllatunud, kuna enamusel neist olid kodudes samasugused altarid.35 Vaatamata Juuda õitsengule levisid maapiirkondades, mis olid talunud Assüüria sissetungi pearaskust, ulatuslikud rahutused, ja peale Manassese surma puhkes miilanud rahulolematus paleepöördeks, mis kõrvaldas võimult Manassese vanema poja Amoni ja tõstis troonile tema kaheksa-aastase poja Joosua.
Selleks ajaks oli Assüüria langusteel ja Egiptuse tõus alanud. Aastal 656 eKr sundis vaarao Assüüria vägesid Levantist taanduma ja juudi hõimud vaatasid hämmingus assüürlaste taandumist endise Iisraeli kuningriigi aladelt. Sellal kui suurriigid ülemvõimu eest võitlesid, jäeti Juudamaa omapäi. Rahvuslik eneseteadvus kasvas järsult ja 622. aastal eKr alustas Joosua Saalomoni templi, Juuda kuldse ajastu sümboli parandamist. Ehitustööde käigus avastas ülempreester Hilkija midagi üliolulist ja tõttas uudisega Saafani, kuningliku kirjutaja juurde. Ta oli leidnud „Seaduse raamatu“ (sefer tora), mille Jahve olla Siinai mäel Moosesele andnud.36
Varasemates lugudes ei mainita, et Jahve õpetusi (tora) oleks üles kirjutatud. JE kogumikes oli Mooses Jahve juhised suusõnal edasi andnud ja inimesed oli vastanud suuliselt.37 Sellegipoolest lisasid seitsmenda sajandi reformaatorid JE muistendile värsse, mis seletasid, et Mooses „kirjutas üles kõik Issanda sõnad“ ja luges sefer tora inimestele ette.38 Hilkija ja Saafan väitsid, et see kirjarull oli kaotsi läinud ja selle õpetusi pole kunagi rakendatud, kuid selle ilmutuslik avastamine tähendab, et Juuda võib taas puhtalt lehelt alustada. Ilmselt sisaldas Hilkija dokument Viienda Moosese raamatu varast versiooni, mis kirjeldab Moosest veidi enne surma esitamas „teist seadust“ (kreeka keeles deuteronomium). Kuid (väidetava) igivana töö asemel oli Deuteronomium (Viies Moosese raamat) täiesti uus kirjutis. Reformijatele polnud sugugi tavatu omistada mineviku suurkujudele uusi mõtteid. Deuteronomistid uskusid, et räägivad antud üleminekuajal Moosese eest. Teisisõnu oleksid need olnud Moosese poolt Joosuale öeldud sõnad, kui ta edastanuks „teise seaduse“ täna.
Selle asemel, et status quo lihtsalt talletada, nõudis israeliitide tekst esmakordselt radikaalseid muutusi. Kui kirjarull oli ette loetud, rebis Joosua mures oma riided lõhki ja käivitas viivitamatult tegevuskava, mis Jahve uut tora’t täht-tähelt järgis. Ta põletas maha Manassese jälkused templis ja kuna juudalased olid kogu aeg pidanud põhjapoolse kuningriigi kuninglikke templeid ebaseaduslikeks, tegid nad maatasa Peeteli ja Samaaria templid, tapsid maakohtade pühapaikades preestrid ja rüvetasid nende altarid.39
On õpetlik, et deuteronomistid tutvustasid tekstilise ortodoksia idee teerajajaina uut jahmatavat seadusandlust, mis – kui seda oleks rakendatud – oleks muutnud kogu Iisraeli ürgset usku.40 Jumalakummardamise puhtuse tagamiseks püüdsid nad kultust tsentraliseerida,41 luua sekulaarse, templist sõltumatu õigussüsteemi, ja võtta kuningalt sakraalse võimu, muutes tolle kõigi ülejäänute kombel tora’le alluvaks. Tegelikult muutsid deuteronomistid varasemate seaduskoodeksite, pärimuste ja liturgiliste tekstide sõnastust selleks, et oma ettepanekutele toetust leida. Teatud moel meenutab Viies Moosese raamat oma sekulaarse sfääri, tsentraliseeritud riigi ja konstitutsioonilise monarhiaga mõnda kaasaegset dokumenti. See oli sotsiaalse õigluse kohalt kirglikum kui Aamos ja selle teoloogia ratsionaalsem kui Juuda vana kultuslik mütoloogia:42 te ei saa Jumalat näha ja Jumal ei ela inimeste ehitatud hoonetes.43 Israeliitidel polnud oma maad mitte seepärast, et Jahve elutses Siionis, vaid seetõttu, et inimesed järgisid tema käske.
Reformijad ei kasutanud oma pühakirja mitte traditsiooni säilitamiseks, nagu tänapäeval sageli talitatakse, vaid radikaalsete muutuste sisseviimiseks. Nad kirjutasid ümber ka Iisraeli ajaloo, lisades värsket materjali, mis kohandas JE eepika seitsmendale sajandile, pöörates erilist tähelepanu Moosesele, kes oli israeliidid Egiptusest vabastanud ajal, mil Joosua lootis saada vaaraost sõltumatuks. Exoduse (Teine Moosese raamat) loo tipphetkeks polnud enam jumalailmutus Siinai mäel, vaid sefer tora kinkimine, ning Jahve poolt Moosesele antud tahvlitele olid nüüd kirjutatud kümme käsku. Deuteronomistid laiendasid Exoduse lugu, lisades Joosua põhjapoolsete kõrgustike vallutamise – kavand Jesaja põhjapoolsete alade taasvallutamisele.44 Nad kirjutasid ka kahe kuningriigi, Juuda ja Iisraeli ajaloo Saamueli ja Kuningate raamatutesse, väites, et Taaveti soo monarhid olid kogu Iisraeli ainsateks õiguspärasteks valitsejateks. Nende lugu kulmineerus Joosua, uue Moosese ja Taavetist45 suurema kuninga valitsemisega.
Mitte kõik polnud uuest tora’st sisse võetud. Prohvet Jeremija, kes alustas oma ametiaega umbes sel ajal, imetles Joosuat ja nõustus paljude reformijate eesmärkidega, kuid oli kirjapandu kohalt märksa reserveeritum: „kirjutajate valelik sulg“ võib traditsiooni õõnestada vaid palja suleosavusega ja kirjutatud tekst võib julgustada pigem infole kui tarkusele keskenduvat ebausklikku mõtteviisi.46 Uurimistöös kaasaegsetest juutluse suundumustest väidab väljapaistev õpetlane Haym Soloveitchik, et üleminek suuliselt tavalt kirjatekstidele võib viia religioossele jäikusele, andes lugejale võltsi kindlustunde olemuselt kirjeldamatute teemade kohta.47 Deuteronomistlik religioon oli kindlasti jäik. Reformijad kujutasid Moosest jutlustamas Kaanani põliselanike vägivaldse mahasurumise strateegiast: „Hävitage sootuks kõik need paigad, kus rahvad, keda te välja tõrjute, on teeninud oma jumalaid. . . Kiskuge maha nende altarid, purustage nende sambad, põletage tules nende viljakustulbad ja raiuge maha nende jumalate nikerdatud kujud ning kaotage nende nimed neist paigust!“48 Nad kirjeldasid heakskiitvalt Ai rahva massimõrva Joosua poolt nii, nagu oleks too olnud Assüüria kindral:
Ja kui Iisrael oli tapnud kõik Ai elanikud väljal, kõrbes, kus nad neid taga ajasid,
