on ju hea, kui õpetaja on innukas. Bosse, kes meil neljandas oli, istus enamjaolt õnnetu näoga ja näppis oma telefoni. Bosse ettekujutus õpetamisest oli selline, et tuleks mingi suvaline film peale panna, välja mingeid „pabereid tooma” hiilida ja seejärel enne tunni lõppu mitte tagasi ilmuda. Eelmisel suvel jäi Bosse haiguslehele ja siis saimegi Cecilia. Mulle Cecilia meeldib. Osale klassist (see tähendab Ebbale) käib närvidele, et tal on kogu aeg samad riided. Valge või hall T-särk. Sinised teksased, mis kõikide (see tähendab Ebba) arvates on liiga ümber. Tüüpiline Ebba-kommentaar, mida ta ütleb lahtise suuga nätsu närides ja poolmaniakaalselt oma pikki pruune juukseid keerutades: „No mis mõttes, eks, on siis raske õige suurusega pükse osta või? Või mis talle meeldib, kui pekk üle serva vajub või?”
Vabandust, aga kelle asi see on, millised püksid Cecilial on? Ega ta meid ju tagumikuga ei õpeta?
Ebba on mu klassiõde, kuigi see on idiootne sõna, pole ta mingi õde. Ma tean, et paljudel on sama probleem. Kuidas teda siis nimetama peaks? Klassivaenlane? Noh, see on vist liiga vänge. Tuleks leida mõni neutraalne sõna! Klassiinimene? Klassiolend? Klassiisik? Ebba on minu klassiisik. Pole just hiilgav, aga käib küll.
Igatahes. Isa meelest on Cecilia „stabiilne”. Ja ta suudab päriselt ka klassi vait saada. Bossel polnud see just tugevaim külg, pehmelt väljendudes.
Cecilia virutab kaardikepiga valgele ekraanile, nii et terve maakera võngub. Nisse võpatab.
„Kas teate, kui pikk on viis kilomeetrit?”
Ta ei oota vastust.
„Vaadake, viis kilomeetrit on VIIS TUHAT MEETRIT, see on umbes nagu siit FRUÄNGENISSE!”
Ega ma päris täpselt ei taju, kus Fruängen asub, aga okei. Minu klassiõed ja klassivennad, nojah, klassiisikud, vahivad teda nagu hüpnotiseeritult. Cecilia mõjub inimestele niimoodi.
„Mantlis on kuumust MITU TUHAT kraadi! Kujutage ette, et siinsamas, kõigest õige pisut meie jalataldadest allpool on viie tuhande kraadine vedel mass!”
Cecilia trambib oma kroksidega vastu põrandat ja sunnib meid kõiki pilku beežile plastpõrandale pöörama.
„KUI mitu kraadi, Nisse?”
Ta näitab kaardikepiga Nissele. Ta näeb välja nagu vehkleja, kes kedagi duellile kutsub. Ainult et Nissel ei ole mõõka. Tundub sedamoodi, et vastust ka mitte.
„Ee ... väga mitu?” ütleb Nisse ebakindlalt.
„Jah! Lausa MITU TUHAT.”
Kui Cecilia korraks näoga maakera poole seisab, lükkab Märta minu ette paberilipiku, kuhu ta on joonistanud naerunäo ja kirjutanud: „Sinust saab jumala äge koomik.”
Ma rõõmustan. Ja loodan, et tal on õigus.
Ma lülitun välja. Vaatan aknast kohe selle taga kasvavat puud. Raagus hapraid oksi, mida katab õhuke lumekiht. Mul on tähtsamatki, millele mõelda kui mingi tobe maakoor. Kui ma tahan naljakad kondid välja arendada, pean keskenduma. Tõsist ja süsteemset tööd tegema. Mis on õieti naljakas? Üks võimalus nalju välja mõelda peaks olema ju see, et kirjutad mõne lõbusa teema üles ja mõtiskled siis nende üle niimoodi vabalt.
Vahin paberit, kus on maakera läbilõige. Keeran paberi ümber. Kirjutan:
NALJAKAD/HÄIRIVAD ASJAD
Kui Märta küsis, miks peaks keegi tahtma sellist hiigelsuurt hamstrihabet ja mina nagu et „Misasja?”, ja siis lõpuks selgus, et ta mõtles HIPSTERIhabet.
Kui kõrvaklappide juhe sõlme läheb.
Inimesed, kes filmi ajal vahetpidamata räägivad: „Kes tema on? A mis tema teeb? Kus nad nüüd lähvad?” Ja sina: „Pliis! Vaata filmi, siis näed ju!”
Kõik, mida kõik inimesed teevad kõikjal sotsiaalmeedias. Näiteks panevad üles üliägedaid pilte iseendast ja kirjutavad, kui inetud nad on, ainult selleks, et komplimente lunida (Ebba). Või #häštäägivad #täiesti #ebaloogilisi #asju. Või kui nad kirjutavad eriti diibi staatuse nagu: „Kurb praegu. Keegi ei mõistaks ... seda küll mitte.” Ja siis sina: „Oi, mis juhtus?!” Ja nemad: „Ei midagi. Ma ei taha sellest rääkida.” AH NII! NO AGA ÄRA SIIS RÄÄGI! (Seetõttu olen loobunud KOGU sotsiaalmeediast. Peale Youtube’i. Koomikute klippe pean ju ikka vaatama.)
Kui isa tuleb ja räägib millestki ja sina lihtsalt: „Okei-okei, muidugi-muidugi”, ja siis kui ta ära läheb, ei pane ta ust kinni ja ma pean talle karjuma: „Pane uks kinni!” ja siis tuleb ta tagasi ja LÜKKAB UKSE KOOMALE, aga kinni ei pane ja siis sina: „ÄÄÄÄH! Mida ma palusin?!”
Kui ema on
Jätan lause pooleli. Tõstan pastaka paberilt. Sest ma tahtsin kirjutada: „Kui ema on halvas tujus ja tahab, et ma räägiksin temaga saksa keelt, ja isegi ei vasta mulle muidu.”
Tahtsin niimoodi kirjutada. Aga ma ei kirjuta. Sest see ei häiri ju mind enam. Ma nii väga sooviksin, et ta häiriks mind jälle. Ma soovin seda nii väga, et süda läheb peaaegu katki. Ma räägiksin kogu aeg saksa keelt, kuigi see pole mu tugev külg. Ma midagi muud ei teekski, kui see ta tagasi tooks. Ich würde immer Deutsch sprechen.
Aeg-ajalt unustan, et ta surnud on. Nagu praegu. Neil sekundeil, mis kulusid sõnade „Kui ema on” kirjutamiseks.
Muidugi on hea, et ma kogu aeg tema peale ei mõtle. Aga kui ta mulle siis meenub, avaneb rinnus pimedus. Pimedus, mis on nagu põhjatu auk ja laieneb igas suunas lõpmatuseni. Minu südame tükid kukuksid nagu sinna sisse. Kukuksid ja kaoksid jäljetult. Ma ei tea, kas ma saan need veel kunagi kätte. Kas süda saab kunagi veel terveks.
Kustutan sõnad ära. Kustutan ära „Kui ema on”. Kustutan nii kõvasti, et paberisse tuleb auk.
KÜÜLIKU PAITAMISE KUNST
Lähen koju läbi Aspuddeni pargi. Tavaliselt me läheme Märtaga alati koos, aga tal on teisipäeviti bandžo, uskuge või mitte. Kõikidest maailma pillidest valib ta BANDŽO. Aga kes olen mina seda kritiseerima, eks? Ükskord ta ütles, et armastab oma bandžot rohkem kui oma väikest venda, aga seda ma päriselt ei usu. See oli pärast seda, mida ta ise nimetab BANDŽOTRAUMAKS, kui vend mäkerdas pilli kogemata pähklivõiga kokku, nii et ju ta oli veel selle mõju all, ma pakun. Pärast seda hakkaski ta venda Bandžoterroristiks kutsuma.
Ta hoiab oma bandžot mustas läikivas kohvris, mille peal on kuldsed klambrid ja sees rohelisest sametist vooder. Vaevalt et kuninga kroongi ilusamas kastis seisab.
Õhk on külm ja karge ning päike nii madalal, et selle kollakasvalge kuma pimestab mind. Puud on ikka veel raagus ja siin-seal on suured lumelaigud. Kui mul aega on, ütlen alati pargi küülikutele tere. Loomade nunnutamine teeb mind jube õnnelikuks ja südame nagu pehmeks. Okei, mitte KÕIKIDE loomade. Vaevalt et ma õnnelikuks või rahulikuks muutuksin, kui ma nunnutaksin alligaatorit või mürgiskorpioni, aga saate aru küll, mida ma mõtlen.
Küülikud elavad neljas väikeses puuris, igaühes neli küülikut. Seal on üks jube armas ja nunnu küülik, keda ma kutsun Cookie Dough’ks, kuigi tegelikult on ta nimi Pistaatsia. Pistaatsiapähklid on ju rohelised, nii et mina küll ei tea, mida nad mõtlesid. Cookie Dough ei ole roheline. Ei, ta näeb välja
