Elroy Symon ja ta vend Estes Symon, kogukonna tugisambad.
Mõlemad olid tulnud Jake’i vastu võtma kolmeosalistes ülikondades. Püksid, pintsak ja vest koos uuriketiga. Nad naeratasid ja teretasid teda kui vana sõpra. Kuigi Jake polnud nendega kohtunud juba kümme aastat. Nad pakkusid kohvi ja küpsetisi nimega beignet’d, mille kohta Jake teadis, et need on tehtud New Orleansi Café Du Monde’i kohvikus. Ta teadis seda sellepärast, et mäletas ema juttu, kuidas advokaadid pidasid auasjaks neid iga päev värskelt serveerida. Ta lükkas pakkumise tagasi.
„Siis on aeg hakata äriasjust rääkima,” ütles Estes. Või oli see Elroy, Jake ei teinud neil kunagi vahet. Ta mõistatas, kas nad on kaksikud. Veider, et ta ei teadnud seda.
„Te saate täna kolmekümne viieseks, Jacob. See on tähtis verstapost. Kuidas te end tunnete?” küsis üks vendadest.
„Mul ei ole selle vastu midagi. Ega mul polekski võimalik seda kuidagi muuta.”
„Nüüd olete täiesti täiskasvanud. Me oleme teie karjääri mõnel määral jälginud, noormees.”
Noh, nüüd läheb lahti, mõtles Jake. Ta ootas.
„Kas olete nüüd ringijooksmise lõpetanud, poeg?”
Ringijooksmise? „Kas te küsite niimoodi, olen ma oma sarved maha jooksnud?”
„Jah, küllap võiks ka niimoodi öelda,” lausus Elroy. Või oli see Estes. „Me küsime seepärast, et teie ema keelas teile pärandit üle anda enne, kui oleme kindlad, et te oskate sellega ümber käia. Seetõttu ongi meie ees praegu küsimus, kas olete valmis täismehe elu elama.” Viimased sõnad tulid nii sujuvalt, et Jake pilgutas silmi ja mõistis, et kaks vana advokaati on surmtõsised.
„Jah,” vastas ta sama sujuvalt. Ta oleks peaaegu tõotuseks käe tõstnud, kuid loobus sellest.
„Me arvasimegi nõnda,” ütles Estes. Või oli see Elroy. „Juba hetkel, kui uksest sisse astusite, sain aru, et olete tulnud nagu Jeesusega kohtuma. Nii peabki kolmekümne viiendal sünnipäeval olema.”
„Jah, söör,” vastas Jake lugupidavalt. „Öelge mulle, mida ma pean tegema, ja ma teen seda.”
„Ei midagi, poeg. Teie ema juhtnööride järgi tegime meie teie heaks kõike. Kogu raamatupidamine on korras. Kõik on tasakaalus viimse kui pennini. Vahendustasude arved on väga suured. Võtsime vabaduse koostada bilanss niisugusel kujul, millest teil on kergem ülevaadet saada. Mul on teile küsimus, Jacob. Te pole oma usaldusfondist võtnud kordagi raha peale kolledži õppekulude. Miks nõnda?”
Tõepoolest, miks? „Ma ei ole teinud midagi, et seda ära teenida. Ma mõtlesin siiralt, et ei vääri seda. Seda kulutada oli imelik. Seepärast elasin oma tasku peal.”
„Aga teie ema suguvõsa maja ja istandus linnast väljas?”
„Ma ei ole seal aastaid käinud. Mida te silmas peate? See on töötav puuvillaistandus. Kas mul on tarvis midagi teha?”
„Ainult juhul, kui soovite. Seal on üle tuhande aakri kasutamata maad. Võib-olla soovite selle üle järele mõelda. Mõelge tuhandest aakrist maast, mille pealt maksate maksu, aga ei saa mingit tulu.”
Jake noogutas. „Kas ema vihjas kunagi, mida ta oleks tahtnud istandusega teha?”
Elroy noogutas, või oli see ehk Estes. „Ta ütles, et teie teate, mida sellega teha, kui aeg on käes. On see nii?”
Oh, ema, kust tuli sul see pime usk minusse? „Praegusel hetkel pole mul ainsatki mõttevälgatust.”
„Kindlasti tuleb teil mingi mõte. Pidage meeles, et maksud on kõrged.”
„Mul on teile küsimus,” ütles Jake. „Kas isa maksis kunagi emale tagasi raha, mille ema talle andis naftafirma rajamiseks?”
„Maksis küll, Jacob. Aga selleks kulus hulk aastaid. Me pidime talle peale käima ja tegime seda. Me võtsime temalt ka protsenti. Ta palkas meie vastu head advokaadid, aga kohtunik Broussard sai neist kiiresti jagu. Henry Broussard oli teie ema sugulane mitmendast põlvest, kui ma õigesti mäletan. Ta on nüüd meie seast lahkunud, puhaku ta hing rahus, ta suri üheksakümne nelja aastaselt,” seletas Elroy, või oli see Estes.
„Kui kõik on korras, siis kirjutage pabereile alla ja te võite lahkuda. Jätame teid mõneks minutiks üksi, et saaksite… kõigesse süveneda,” lausus üks vendadest, osutades paberivirnadele vanal laual. Advokaadid väljusid toast.
Jake igatses sigaretti, kuid talle meenus, et jättis juba aastaid tagasi suitsetamise maha. Ta heitis pilgu eraldi paberilehele, kus oli tema vara väärtus kokku võetud. Tal oli hea meel, et ta istus, sest lõppsummat nähes võinuks ta pikali kukkuda. Ja tema oli pidanud naftaäri tulusaks. Peas kaikusid sõnad raha, nii et võid ahju kühveldada. Kirjapandu lõi teda uimaseks ja ta tundis äkki õlul vastutuse koormat.
Varsti pärast seda, kui Jake oli lõpetanud paberitele allakirjutamise, avanes uks, kaks venda astusid sisse ja võtsid jälle istet. „Mu vend Estes ja mina vestlesime väljas. Aastaid tagasi ei jõudnud me üksmeelele, kas öelda teile seda või mitte. Tookord tundus meile, et olete liiga noor ja leinate ema, seepärast jätsime kõik nii, nagu oli.”
„Ja nüüd arvate, et ma olen teada saamiseks küllalt vana?” küsis Jake.
„Täna on teie sünnipäev. Kuna saite kolmekümne viie aastaseks, eeldab see teilt mõningat elutarkust. Teie ema viimastel elukuudel püüdis teie isa kõigest väest, et ema annaks talle volituse oma advokaadiga asju ajada. Me lihtsalt ei võinud lasta sel juhtuda. Teie ema oli samal arvamusel. Teie isa ähvardas rängalt, aga tal polnud tahtmist jälle Henry Broussardiga silmitsi seista. Henry oli tookord veel elus ja istus kohtunikutoolil. Me lihtsalt mõtlesime, et te peaksite teadma.”
„Kas isa vajas raha?”
„Me kontrollisime ja vastus on ei. Mõni inimene ei tea, millal tal on juba piisavalt raha. Pole mingi saladus, noormees, et mu vend ja mina ei ole teie isast heal arvamusel. Vabandage, et ma nõnda ütlen.”
Jake naeris. „Tere tulemast mõttekaaslaste hulka! Tänan suure töö eest, mida olete minu heaks teinud, ja olen tänulik, et hoiate mu ema äriasjad nii heas korras.”
„Meile maksti selle eest. Kui teile millegi eest makstakse, siis teete saadud raha eest parimat, mida suudate. Me täname teid, et lasete meil oma äriasjadega tegelda, ja kui on vaja, et me midagi teeksime, siis oleme siin kuus päeva nädalas. Meile võib pühapäeviti helistada mobiiltelefonile, kuid alles pärast jumalateenistust. Teie ema oli tõeline daam, suurepärane ema ja hea sõber.”
„Jah, seda ta oli,” vastas Jake, kellel tõusis klomp kurku. Ta tõusis püsti, ulatas käe ja teda üllatasid vendade kindlad, tugevad käepigistused.
Õues, palavas niiskes õhus, sikutas Jake lipsu, tõmbas selle kaelast ja toppis pintsakutaskusse. Autos võttis ta pintsaku seljast ja viskas kõrvalistmele, enne kui sõitis tagasi oma väikesesse majja puudevarjulisel tänaval.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте
