Serotoniin. Michel Houellebecq

      Kui olime formaalsustega ühele poole saanud, kõigile hotelli infolehtedele initsiaalid ja allkirjad alla pannud, tundsin hetkeks taas masohhistlikku naudingut, tabades hetkel, mil ma ulatasin hotellitöötajale boonuspunktide registreerimiseks oma Amigos de Paradores’i kliendikaardi, Yuzu iroonilise, et mitte öelda põlgliku pilgu; las ootab. Suundusin oma Samsonite’i lohistades meie toa poole; ta tuli mulle järele, pea ülbelt kuklas, olles jätnud mõlemad kaubamärki Zadig ja Voltaire (või Pascal ja Blaise, olen unustanud) kandvad kotid keset fuajeed vedelema. Tegin näo, et ei märganud midagi, ja niipea kui olime oma tuppa jõudnud, võtsin minibaarist ühe Cruzcampo ja süütasin sigareti – mul polnud midagi karta, kogemus oli näidanud, et suitsuandurid olid parador’ides samuti Franco-aegsed, paigaldatud, ütleme, Franco ajastu lõpu poole, ja et kõigil oli täiesti suva, tegemist oli lihtsalt hilise ja pealiskaudse järeleandmisega rahvusvahelise turismitööstuse normidele, kusjuures rahvusvaheline turismitööstus tugines illusoorsele Ameerika klientuurile, kes nagunii ei jõua iialgi Euroopasse ja veel vähem parador’idesse, Euroopas võis veel vaid Veneetsia puhul rääkida mingisugusestki Ameerika klientuurist, Euroopa turismisektoril oli aeg pöörduda vähem lakutud, uuemate riikide poole, kus kopsuvähk kujutas endast vaid marginaalset ja vähe dokumenteeritud ebamugavust. Kümmekonna minuti jooksul ei juhtunud peaaegu midagi, Yuzu tammus niisama ringi, veendus, et tema nutitelefonil oli endiselt levi ja et ükski minibaaris leiduv jook ei vastanud tema staatusele: seal oli õlut, tavalist Cocat (isegi Coca light