torus.
Nahk tundus täiesti teistsugune. Nagu elaks see oma elu. Charlie vaatas oma käsivart ning märkas kohkunult, et igal pool ta nahast kasvasid välja karvad.
Imelikul kombel muutus ka tuba üha suuremaks.
Kuid nagu Charlie peagi mõistis, ei muutunud mitte tuba suuremaks, vaid hoopis tema ise muudkui kahanes! Ta muutus aina väiksemaks ja väiksemaks, samal ajal kui tuba muutus aina avaramaks.
Ja tema keha – Charlie ei julgenud õieti vaadatagi –, tema keha hakkas muunduma. Sootuks teistsuguseks. Temast kasvasid välja lisajalad (see oli just nii jäle, nagu sa ette kujutad). Ja lõpuks tundis Charlie, et talle ilmusid pähe uued silmad (need olid vist isegi jäledamad kui uued jalad).
Charlie taipas peaaegu otsekohe, et ta on muutumas ämblikuks.
Aga kuidas ta seda teadis?
Ta vaatles asitõendeid.
ASITÕEND NR 1: Charlie oli tilluke. Tõsi küll, ta polnud ju ka enne muundumist väga suur olnud, kuid ta nägi voodi all kuivatatud aprikoosi, mille ta oli mustadeks päevadeks kõrvale pannud, ja nüüd oli ta sellega ühesuurune. Ja harilikud üheksa-aastased poisid ei ole tavaliselt kuivatatud aprikoosi suurused.
ASITÕEND NR 2: Charlie luges oma jalad üle ja sai neid kokku kaheksa, ehk kuus tükki rohkem, kui inimesele tarvis läheb, aga mida ämblikule on just parasjagu.
ASITÕEND NR 3: Ta oli üleni kaetud lühikese pruuni karvaga. See ei pruugi iseenesest tähendada, et sa ei ole inimene – võtame näiteks Charlie onu Pete’i. Onu Pete oli ükskord Charlie ujuma viinud ja kui onu T-särgi seljast võttis, tuli nähtavale selg, mida katsid nii tihedad karvatutid, et isegi gorilla oleks seda kadestanud. Kui onu Pete, seljakarvad tuules lehvimas, basseini astus, tardusid kõik lapsed paigale ja vahtisid teda pärani silmi, suud ammuli. Charlie oli üritanud seda vaatepilti mälust kustutada, ent mida rohkem ta onu Pete’i karvast selga unustada püüdis, seda kindlamalt see ta ajju sööbis, sest ajud kord juba on sellised tüütud asjad.
ASITÕEND NR 4: Charlie suutis ilma end pööramata peaaegu otse enda taha vaadata. Ta kergitas üht oma uut pikka ning vibalikku jalga ja luges ettevaatlikult silmad üle. Neid oli kaheksa.
Kaheksa jalga? Kaheksa silma? Väääga kahtlane.
Niisiis hindas Charlie kõiki neid kahtlasi asitõendeid, sooritas liitmistehte väike + karvane + kaheksa vibalikku musta jalga + kaheksa silma ja sai tulemuseks „ämblik”, kuna on teada-tuntud tõsiasi, et ämblikud on karvased ning neil on kaheksa jalga ja kaheksa silma. Veidi vähem tuntud on tõsiasi, et ämblikel on ka kaheksa tagumikku3, mis on ühtaegu jäle ning räpane ja läheb ämblikele ka hulga raha maksma, et WC-paberit osta.
Charlie istus põrandale ja mõtles oma täbara seisukorra üle järele. Ta oli ämblikuks muutunud, ent tal polnud õrna aimugi, kuidas ämblik olla. Ta oli küllaga kogenud elu poisina, aga ämblikuelu kogemus tal puudus. Kui Charlie oli niiviisi ämblikuna mõnda aega istunud, tuli talle pähe plaan. Tema plaanis oli kaks lihtsat osa. Need olid järgmised:
1. osa: PAANIKA!
2. osa: hüüa ema appi.
Charlie viis edukalt ellu plaani esimese osa. See koosnes põhiliselt vibalike jalgadega õhus vehkimisest. Pärast piisavalt pikka paanikahoogu üritas ta alustada teist etappi.
Teine osa ebaõnnestus. Ja miks? Kas sa oled kunagi kuulnud mõnd ämblikku karjumas? Ei. Loomulikult ei ole. Sest ämblikud ei saa karjuda. Ämblikud ei saa pomiseda, sosistada, rääkida, vadistada, keelt peksta, padrata ega joodeldada, ja appi karjuda ei saa nad ammugi mitte.
Kui ämblik Charlie oli mõned sekundid hääletult karjunud ja hullumeelselt jalgadega vehelnud, istus ta uuesti põrandale, otse ebemetega kaetud kuivatatud aprikoosi kõrvale, ja mõistis, et tema plaani teine osa ei toimi kohe kuidagi. Niisiis otsustas ta pöörduda tagasi esimese osa juurde ja seda korrata.
2. PEATÜKK
Jäta juba järele, ämblik Charlie! mõtles Charlie pärast mitu minutit kestnud ämblikupaanikat. Pole mõtet paanitseda. Kindlasti lähevad asjad kohe paremaks, sest enam halvemaks ei saa nad ju minna.
Charlie polnud veel kunagi oma elus nii valesti arvanud.
Asjad läksid hoopis palju hullemaks.
Minut-paar veel ja siis on kõik jälle hästi. Kõik muutub taas normaalseks, mõtles Charlie endamisi ekslikult.
Charlie nimelt oli selline inimene, keda kutsutakse optimistiks. See tähendab, et inimene näeb vaid asjade häid külgi ja loodab elult alati parimat. Tavaliselt on selline suhtumine ka kõige õigem.
Ent vahest pole just kõige targem olla optimist, kui sa oled äsja ämblikuks muutunud. Siis on võib-olla nutikam olla see, keda kutsutakse pessimistiks. Pessimist on optimisti vastand. Pessimist eeldab alati halvimat, näiteks midagi sellist:
1. Minu jalgpallimeeskond kaotab neli-üks ja ma löön palli neli korda oma väravasse.
2. Päris kindlasti saan ma reedel etteütluse eest kahe.
3. Pärast ämblikuks muutumist ei lähe asjad paremaks, vaid palju hullemaks, sest meie kass, suur punane kõuts Esimees Mäu tuleb magamistuppa ja üritab mind ära süüa.
Kuid Charlie ei olnud pessimist. Ta oli optimist. Ta hakkas aegamisi rahunema ja paanika vaibus, kuna Charlie mõtles lootusrikkaid mõtteid.
See oli väga halb idee, sest Charlie toa ukse vahelt liibus parasjagu sisse paks ja karvane punane kass nimega Esimees Mäu.
Ja Esimees Mäule meeldis ämblikke süüa.
Ja Charlie oli ämblik.
Kas taipad, kuhupoole asjad liiguvad? Lõpuks mõistis seda ka Charlie. Ta tardus hirmust.
Esimees Mäu silmad kilasid pimeduses.
Ämblik Charlie neelatas klõnksti.
Esimees Mäu liibus vastu maad, tagumik uppis, kõrvad kikkis.
Charlie laskis kogemata kuuldavale pisi-pisikese, illitillukese hirmunud ämblikupuuksu4.
Piuks-pups!
Esimees Mäu vonksutas hüppeks valmistudes oma karvast tagumikku.
Tundus, et aeg venib nagu kummipael. Siis pääses see kummipael plaksti!
