lõpetama katsed asjade kulgu tagant sundida, kuid praegu ähvardas must tühjus teda enda alla matta.
„Hakkame siis minema.”
Belinda astus koos Luciga paar sammu ja jäi siis seisma. Tema ootamatu peatumine viis mehe natuke tasakaalust välja. Naine märkas, et mees kasutas tasakaalu hoidmiseks kepi abi. Kas ta oli end ikka täiesti terveks ravinud? Naine mõistis, et see oli küsimus, mida ta ei saa küsida, sest mees on liiga uhke, et tunnistada enda füüsilist jõuetust või nõrkust. End Luci haardest lahti tõmmates pöördus Belinda isa poole, käed kallistamiseks välja sirutatud.
„Näeme siis varsti, isa. Anna emale minu tervitused edasi, eks?” Ta otsis isa näolt veel kord väikseimatki vihjet sellest, miks ta tundis end nii, nagu tahetaks temast kui moestläinud riietest lahti saada, kuid isa vältis Belindale silma vaatamist. Selle asemel haaras ta tütrel ümbert kinni ning hoidis teda nii, nagu ei tahaks teda kunagi lahti lasta.
„Jah, ma teen seda. Ta ei saanud täna tulla, kuid kohtume peagi,” ütles Baxter Wallace kähiseva häälega.
„Baxter.” Luci hääl lõikas läbi õhu nagu teras ja vana mehe käed langesid külgedele.
„Mine nüüd, kullake, kõik läheb hästi, küll sa näed,” sõnas ta.
„Loomulikult läheb kõik hästi. Miks ei peakski?” Luc pistis Belinda käe oma käevangu ning juhtis naise uksest välja.
Hiljem, kui helikopter katuselt õhku tõusis, püüdis Belinda meenutada, miks ta oli olnud nii erutatud, kui arst oli talle öelnud, et ta saab pärastlõunal haiglast välja. Nüüd ei tundnud ta enam midagi sellist. Tal ei olnud midagi kaasas peale riiete, mis tal seljas olid, ning sõrmuste sõrmes – sõrmuste, mis tundusid olevat tema jaoks sama võõrad kui see mees, kes oli tema abikaasa. Tal ei olnud isegi päikeseprille, et kaitsta silmi ereda hilissuvise pärastlõunapäikese eest.
Ta vaatas ettepoole, kus abikaasa istus piloodi kõrval kokpitis. Tema abikaasa. Ükskõik, mida talle ka öeldi, Luc oli tema jaoks võõras ja sügaval südames Belinda teadis, et mees jääb võõraks veel väga pikaks ajaks.
Sa armastasid mind varem. Sa hakkad mind jälle armastama.
Mehe sõnad kajasid tal kõrvus ning samal ajal turgatas talle pähe, et mees ei olnud lausunud sõnakestki enda tunnetest naise vastu. Mitte ükski armastust väljendav sõna ei olnud nende kohtumise hetkest saadik üle Luci huulte lipsanud. See arusaam lasus nagu külm tinapall Belinda kõhus.
Kergendustunne tulvas läbi Luci valutavate luude, kui tema Eurocopter Squirrel lähenes Tautara mõisale. Mõis oli saanud nime, sest asus mäe otsas, millelt avanes vaade väikesele lisajõele, mis suubus Uus-Meremaa suurimasse järve. Luc nägi kõvasti vaeva, et takistada end hõõrumast puusa, leevendamaks valu, mida helikopteri kitsas kokpitis istumine talle tekitas. Ta oli nõustunud, et ta ei olnud, vähemalt veel praegu, suuteline ise õhusõidukit juhtima. Luuinfektsiooni tõttu oli purunenud puusa ja rebenenud põrna paranemine arvatust kauem aega võtnud ning tema täielikku taastumist edasi lükanud.
Luci taastumist oli oluliselt kiirendanud teadmine, et tema naine lamas temast vaid mõne korruse kaugusel, langenud koomasse, mis arste segadusse ajas. Naise koomast väljatulemine oli langenud ajale, mil mees oli just alustanud intensiivse füsioteraapiaga ja hakanud rõõmu tundma väljakutsest saada keha tagasi tavapärasesse vormi. Tal ei olnud mingit soovi ilmuda esimest korda pärast õnnetust naise silme ette sandina. Luc oli end viimase kahe nädala jooksul kõvasti tagant sundinud, kuid asi oli seda väärt olnud. Ta oli peaaegu kodus.
Koos naisega.
Kopter lendas ühe järve suubuva lisajõe kohal, kuhu Luc sageli kuulsustest sõpru forelli püüdma viis. Luc nautis tuttavat maastikku, energiat, mida allpool laotuvast maapinnast tema suunas õhkus. Jah, ta paraneb siin kiiremini, vastutades ise oma taastumise edenemise eest. Vastutades ise oma elu eest. Nii nagu see olema peakski.
Luc heitis pilgu tahapoole, kus Belinda istus, vaadates küljeaknast välja. Meest valdas metsik omanikutunne. Naine oli tema oma. Mälukaotus või mitte, aga asjad lähevad nii, nagu need kogu aeg oleksid pidanud olema – enne õnnetust.
Naise hallikassiniste silmade looritatud pilk oli ümbrust uurides tõsine, nägu kahvatu, käed süles kõvasti rusikasse surutud. Ta ei olnud end kogu lennu jooksul peaaegu liigutanudki. Minevikus kinni, arvas mees. Naine ei mäletanud temaga kohtumist, nende kurameerimist ega abiellumist. Ta ei mäletanud kokkupõrget. Osa Lucist lootis, et see ei meenu naisele kunagi.
Kui helikopter kõrgust kogus ja üle Tautara mõisa lendas, ilmus Luci huultele rahulolev naeratus. Mõis oli monument tema edukusele ja võimule ning kogu maailma rikaste ja kuulsate – isegi sinivereliste – hulgas oma rajatiste ja võimaluste poolest tuntud. Ja see oli teatud mõttes selline kodu, millesarnast ei olnud Lucil kunagi varem olnud. Tema peas kajasid sõnad, mida isa talle pidevalt korranud oli: „Sa ei saavuta kunagi midagi. Mitte miski, mis sul on, ei jää sinu omaks.”
„Sa eksisid, vana,” vandus Luc vaikselt. „Ma olen kõike seda, mida sina kunagi ei olnud, ja mul on kõik see, mis sinul puudus.”
Jah, nüüd kus nad on tagasi, läheb kõik jälle hästi.
Piloot maandas kopteri selleks ettenähtud kohale. Luc astus masinast välja ning pööras ringi, et Belindat kabiinist välja aidata. Nad jalutasid vaikides peamaja poole, mis nende ees laius. Naine jäi tema kõrval seisma.
„Kas midagi on valesti?” küsis Luc, pannes mängu kogu tahtejõu, et naist mitte sülle haarata ja ukseni kanda.
„Kas ma olen siin varem käinud?” küsis Belinda ebakindla häälega.
„Muidugi. Palju kordi enne meie pulmi.”
„Ma peaksin ju midagi mäletama, kuid ei mäleta. Minu peas... valitseb tühjus.”
Luc tajus pettumust, mis naist oma haardes hoidis, ning ootamatult tundis ta Belinda vastu lühikest, kuid vaieldamatut kaastundesööstu. See tunne kadus sama kiiresti, kui oli ilmunudki.
„Lähme sisse, vahest ergutab seal miski sinu mälu.”
Luc võttis naisel käest kinni ning tundis kergendust, kui Belinda saledad sõrmed tema omadest haarasid, peaaegu nagu kartes järgmist sammu ilma meheta teha. Sünge naeratus ilmus mehe huultele ning tema teise käe sõrmed haarasid eritellimusel tehtud jalutuskepi nupust, olles tema peopesas meenutuseks puudest, mis jääb igaveseks nende lühikese abielu pärandiks.
Kas naise mälu taastub või ei – igatahes on ta nüüd tagasi Tautara Lodge’is, kuhu ta kuulub. Kui nad üle ukseläve imposantsesse kõrge võlvitud lae ja Uus-Meremaa kohalikust puidust tehtud parkettpõrandaga ruumi astusid, hoidis Luc end kogu jõust tagasi, et mitte võidurõõmust möirata. Mitte miski ei takista enam tema plaane.
Mitte keegi ei tagane Luc Tannerile antud lubadusest ega tule sellest siis puhta nahaga välja – kõige vähem veel tema kaunis abikaasa.
Kaks
Belinda vaatas enda ümber. Talle tundus, nagu ta oleks täiesti tundmatusse maailma sattunud. Mitte miski maja peasissepääsu kaunistavate uhkete punase männi puidust ja värvilisest klaasist vitraažidega uste juures ei tundunud talle tuttav ning kui ta kontsade klõpsudes mööda poleeritud puidust põrandat edasi liikus, kumises sammude nõrk kaja nagu pilkav meeldetuletus tema mõtteis. Põgus. Raskesti
