rohututti puhtaks, pöördus, võttis taas pannilabida pihku ja sammus keeduplaadi manu. Okei, väga kena. Peekon oli pea paslikult krõbe.
Naine tõusis autost. Dodge’i ust pidi kolm korda pauguga kinni lööma, enne kui see soostus korralikult sulguma. Naine sirutas sõidust kangeid jalgu. Ta oli saledapoolne, heledad juuksed lühikesse hobusesabasse seotud. Umbes kolmekümneaastasel naisel olid suured sinised silmad, sama tooni kui tema kulunud teksased.
Naine kiikas veel kord altvedanud sõiduriista, nägu torssis. Siis hakkas ta pikal sammul Texaco teenindusjaama einelaua ukse poole astuma.
Naine peatus hetkeks seina äärde. Piilus sisse. Läbi tolmuste, suurte akende nägi ta kulunud, räpakat preeriasööklat, kus istus kolm kundet. Nooremapoolne moodsalt riides paarike sõi spagette, vana ilmetu näoga mees istus kohvitassi taga. Sihverplaat kui sadulanahk.
Naine haaras ukselingist. Samal hetkel vaatas ta korraks ülespoole, ehitise räästast.
Kõrgustesse oli kinnitatud ilmadest puretud plekksilt, millelt luges:
THE LONELY CROW. SERVICE BY TEXACO.
BAR & DINER. MOTEL.
SHOWER FOR TRAVELLERS ONLY FIVE DOLLARS.
4.
Seesinane kevadine päev polnud parimate killast. Mõte auto ülevaatusele pani vaikselt vanduma. Ja maohappe söögitorus mulksuma.
Ülevaataja oli pannud autoregistrisse kirja pika rea remondinõudeid, mis teadagi tuleb teatud tähtaja jooksul jutti ajada. Seal oli kõike, õõtshoobadest alates. Teadmine tegi meele mõruks, kuna niikuinii oli raha vähe. Kõigest tund enne ülevaatusele minekut oli helistanud kohaliku kindlustusfirma juhataja ja lühidalt välja öelnud: kulude kokkuhoiu tõttu pidi firma lõpetama minuga aasta algul sõlmitud koostöölepingu.
Kindlustuspetturite järel nuuskimine oli erakordselt tüütu töö, aga samas tõi detektiivifirmale sisse stabiilse sissetuleku. Juhtus, et nende tööotsade eest sai igapäevasele näkileivale koguni salaamivorsti osta.
Aga nüüd jooksis seegi teenistus karile.
Keerasin Brahenkatult Wiklundi kaubamaja parklasse. Poomi kerkimise ajal helises telefon. Võtsin mobiili välja. Helistas Luusalmi. Vastata või mitte? Pöörasin kõrvale, andsin sabas seisjaile teed ja vajutasin rohelist nuppu. Silmanurgast märkasin, et parkla oli üsna tuubil.
„Vares siin, oli asja ka või?”
„Helsingin Sanomat loetud ja pessaarid loputatud. Uus päev võib alata!”
„Oot. Kell on, palju see ongi ... kohe üks ...”
„Ja siis? Kell on käo, tolle kodutu munapetise jaoks Šveitsis leiutatud ajutine eluase. Vares, hören Sie, bitte! Ei tohi lasta end tundetuil seiereil kamandada, inimelu orjastada.” „Luu, ma ei jaksa ... Kui sul midagi muud pole, lõpetaks selle mõistukõne ... Ma pean autokosu ära parkima. Paistab, et siin on iga viimane kui ruut hõivatud. Räägime õhtupoole. Või hiljem. Või üldsegi mitte ...”
„Pidur! Mis sul hakkas? Hääl ka nii närviline. Mis mureks?”
„Küll ma räägin. Kunagi. Ma lõpetan nüüd.”
„Helistame. Kui aku tühjaks saab, siis leiad mind Apteegist!”
„Hüva.”
Kolmkümmend meetrit eemal oli auto just parkimiskohalt lahkumas. Otsekui tellitult. Lõin käigu sisse ja lipsasin vabanenud kohta. Märkasin, et liikvele läinud väike punane Mazda jäi kümme meetrit eemal seisma. Panin seda veidi imeks. Avasin seejärel turvavöö ja tõusin ähkides autost.
Hakkasin parklapiletit rinnataskusse pistma. Registreerisin autoukse valju paugu, aga suuremat tähelepanu sellele ei pööranud.
Õhku lõikas hüüe:
„HALLOO! Mida kuradit sa teed?”
Pöördusin ümber ja vaatasin hääle poole. Mazda seisis endiselt sõiduteel, pisut viltu, juhiuks lahti. Reipa sportauto kõrval seisis mustajuukseline tulipunaste huultega naisterahvas, käed puusas. Silmad lõõmasid.
„Vabandage väga, aga ...” Vaatasin naist küsivalt.
„Ah et vabandust! Sa, jobu, lipsasid minu kohale.”
„Mida?” Ei osanud muud kui käsi laiutada.
„Ah soo. Sa oled säärane. Peas või kõrvakuulmises miskit lonkab, mis?”
Vastasin üsna teraval toonil:
„Pea kinni. Mis sul viga on? Sa nüüdsama tagurdasid sealt minema!”
„Jah, aga ainult auto asendit muutma, ta polnud ilusasti vahes.” Naise käed vehklesid kui veskitiivad. „Ja mida sina teed, tatt! Põrutad oma romu kohe sinna.”
Ei teadnud, kas nutta või naerda. Seega sõnasin:
„Ära mu autot romuks sõima. Tulime täna ülevaatuselt.”
„Sa oled kindla peale see mees, kes ka invakohale pargib!”
Pagan võtaks. Asi muutus üha hullemaks. Ei osanud muud kui naeratada.
„Uisapäisa järeldused, kiire mõttejooks teil.”
„Mida sa irvitad! Sinusugune kepib ka laevade invapellerites!”
„Njet. Tead, pole tarvis. Mul on selleks alati eraldi kajut.”
„Kes ... kurat võtaks! Kes sa enda arust õige oled!”
„Erkki Eckerö, laevaomanik, meeldiv tutvuda. Ja sinu nimi oli?”
Kaks minutit hiljem sõitsin parklast tänavale.
Nii kui välja sain, sittus kajakas auto esiklaasile, viskas laraka täpselt näo kohale. Lennutas taevasinast tõelise superpommi. Mida paganat too lind söönud oli? Terve lihapiruka? Kahe viineriga?
Üritasin aknapesureist vett pritsida. Ilmselt oli ülevaatuse läbi viinud ametimees pesuvedeliku ära kulutanud, aknale lirtsatas kõigest paar piiska. Kojamehed pühkisid rõõmsalt ja silusid klaasile ühtlase kihi kajakasitta. Servast servani.
Sedaviisi siis. Kas täna oli selline päev?
Ei jäänud üle muud kui hingepõhjast ohata ja auto kõnnitee ääres kinni pidada.
Pesuvedelikku mul varutud polnud. Muidugi mitte. Ega majapidamispaberit. Nurga taga oli baar. Astusin sisse ja ostsin poolteiseliitrise pudeli mullivett. Jõin sealt paar lonksu ja kallasin ülejäänu paaki.
Kõrvetised olid nüüd sellised, et ründasin kindalaegast. Seal oli õnneks tuttav pappkarbike. Kõrvetiseravim Zolt! Tänasin taevaisa. Avasin pakendi värisevate sõrmedega. Tühi. Seega olid kõik tabletid otsas. Alles vaid kribukirjas kasutamisjuhend.
Hea seegi! Samal
