põhiseadus, mis sai toetuse 1933. aastal toimu-nud rahvahääletusel. Edasine on ajaloost teada: järgnes vaikiv ajas-tu, mille saabumise asjaolude üle on ajaloolastel siiani põhjust piike murda. 1938. aastal jõustunud nn Pätsi põhiseadus rahvaalgatust ette ei näinud.
Põhiseaduse Assamblees jäi val-davaks arusaam, et ettevaatuse mõttes ei tasu Eesti esimese põhi-seaduse otsedemokraatia instituuti tänapäeva üle kanda. Jüri Raidla, ekspertide poolt ette valmistatud konkureeriva põhiseaduse eelnõu esitleja, põhjendas seda nii: “Ühis-konna struktuuri kvalitatiivne muutumine viimase viiekümne aasta jooksul pluss ühiskondliku si-tuatsiooni ebastabiilsus. Ainuüksi
neile kahele tegurile viitamine peaks näitama, et teatavates olu-kordades on võimalik vastutus-tundetute poliitiliste jõudude või liidrite poolt kasutada ülidemo-kraatlikku rahvaalgatuse instituu-ti demokraatlike parlamentaarsete institutsioonide töö pidurdamiseks ja pärssimiseks, võib-olla isegi blo-keerimiseks.”
Rahvaalgatus puudus ka Põhi-seaduse Assamblees aluseks võetud, Jüri Adamsi ja tema aatekaaslaste eelnõus. Jüri Adams põhjendas seda nii: “Miks rahvaalgatuse õigus on üldse välja jäetud antud projektist? Arvatavasti ei ole see vajalik, kui põhiseaduses sätestatakse, nagu on antud projektis pakutud, et seadus-te algatamise või seaduseelnõude algatamise õigus on Riigikogu igal liikmel. Ma ütleks niimoodi, et ma ei kujuta ette, et ühiskonnas võiks olla tulevikus mingit nii olulist problee-mi, et see ei leiaks olemasolevatest, valitud Riigikogu saadikutest vähe-malt ühte, kes seda seaduseelnõu-na üles ei tõstaks. Järelikult, see on täiesti piisav, et rahvaalgatuse õigus ära jätta.”
Siiski ei sündinud valik rahva-võimu põhiseadusliku piiramise suhtes vaidlusteta. Juuraprofessor Heinrich Schneideri kirjutatud ja Päevalehes ilmunud artiklis “Kas vundament kannab?” kritiseeriti teravalt eelnõu liigset parlamen-dikesksust ja rahva võimuvolituste piiramist. Talle sekundeerisid pal-jud kodanike kirjad, mis saabusid Põhiseaduse Assambleele põhi-seaduse teksti esimese versiooni avalikustamisel. Hiljem lisandus neile ka kohalike omavalitsuste juhtide pöördumine, milles nõuti rahvaalgatust ja riigipea otsevali-mist. Vaatamata jõulisele välisele survele jäi Põhiseaduse Assamblee oma valikutele kindlaks – siduvat referendumiga lõppevat rahvahää-letust põhiseadus ei sisalda nagu ka üldrahvalikku riigipea valimist.
Rahvaalgatus petitsiooniõigusena
Lisaks rahvaalgatusele kui võimu-instrumendile on paljudes demo-kraatlikes riikides seadustatud
Eesti riigielu rütm on määratud meie põhiseadusega. Igal neljanda aasta varakevadel valime Riigikogu, kes teostab rahvaesindusena seadusandlikku võimu. Vaid erandjuhul, kui Riigikogu ei saa kokku tulla, lubab põhiseadus Vabariigi Presidendil edasi-lükkamatute riiklike vajaduste korral anda seaduse jõuga seadlusi, mida Riigikogu peab hiljem kas kinnitama või tühistama.
8
EDASI. Nr 1, mai-august 2019
petitsiooniõigus, mis kohustab par-lamenti käsitlema rahva poolt kol-lektiivselt esitatud ettepanekuid. Ka Eesti põhiseadus annab aluse petitsiooniõiguse rakendamiseks: “§ 46. Igaühel on õigus pöörduda märgukirjade ja avaldustega riigi-asutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute poole. Vastami-se korra sätestab seadus.” On päris loomulik, et see õigus on rakenda-tav ka kollektiivse õigusena, kus-juures teiste riigiasutuste hulgas lasub kollektiivsetele pöördumis-tele vastamise korra kehtestamise kohustus Riigikogul.
Endise riigikoguliikmena tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et petit-siooniõiguse rakendamine viibis lu-bamatult kaua. Oli vaja 2013. aasta kevadtalvel aset leidnud Rahvakogu protsessi, et Riigikogu kollektiivsete märgukirjade menetlemise korra kehtestaks. Vastava eelnõu algatas Rahvakogu ettepanekust tulene-valt Riigikogu Põhiseaduskomisjon. Nagu eelnõu seletuskirjast nähtub, loodeti sellega suurendada rahva kaasatust riigivalitsemise korralda-misse ning tagada rahvale võimalus osaleda riigivalitsemises ka vali-mistevahelisel ajal. Seadus jõustus 11. aprillil 2014.2
Riigikogule kollektiivse märgu-kirja esitamiseks tuleb sellele ko-guda vähemalt tuhat toetusallkirja. Pöördumise sisuks võib olla ettepa-nek kehtiva õigusliku regulatsiooni muutmiseks või üldisemalt – ühis-konnaelu paremaks korraldami-seks. Nagu Riigikogu kodukord ette näeb, suunab Riigikogu juhatus märgukirja asjaomasele komisjoni-le menetlemiseks. Seejuures peab komisjon selgituste andmiseks kut-suma kohale ka märgukirja algata-jate esindaja. Komisjonile on pöör-dumise menetlemine ja selle suhtes seisukoha kujundamine kohustus-lik. Komisjoni otsus märgukirja kohta võib olla kas seaduseelnõu algatamine, teema arutamine riik-likult tähtsa küsimusena Riigikogu
istungil, komisjoni avaliku istungi korraldamine või siis ettepaneku esitamine Vabariigi Valitsusele või mõnele teisele pädevale institut-sioonile lahendamiseks. Kui komis-jon otsustab kollektiivses märgu-kirjas esitatud ettepaneku tagasi lükata, peab komisjon tagasilükka-mist põhjendama.
Petitsiooniõiguse seadustamisest 5 aastat tagasi on Riigikogule esi-tatud 43 kollektiivset märgukirja, neist 38 hiljuti töö lõpetanud XIII Riigikogule. Kuna erinevalt seadu-seelnõudest ei lange märgukirjad Riigikogu koosseisu vahetumi-sel menetlusest välja, siis on uuel Riigikogu koosseisul kohe oma töö alguses võimalik näidata, kui lugu-pidavalt ja tähelepanelikult nad rahvaalgatusse suhtuvad. Neid on menetlemist ootamas koguni 3, teis-te hulgas avalikkuse suurt tähele-panu pälvinud katuseraha jagamise lõpetamise ettepanek.
Viis aastat petitsiooniõigust on piisavalt pikk aeg, et toimunut põh-jalikult analüüsida. Üks on selge: rahvas on lisandunud võimalust oma esinduskoguga dialoogi ärgita-da usinalt kasutanud. Kuidas on aga lood Riigikoguga: kas petitsiooni-õigus praegusel kujul töötab ja kui on tõrkeid, siis millest need on tin-gitud? Seda on vaja põhjalikult ana-lüüsida.
Mida arvata kuldvõtmekesest?
Riigikogu valimiste järgselt kok-ku tulnud võimuliit on otsustanud põhiseadust muuta rahvaalgatuse seadustamiseks ja rahvahääletuse laiendamiseks. Võimuleppe koha-selt on rahvaalgatuseks vaja vähe-malt 25 000 toetusallkirja, mis pa-neb Riigikogule kohustuse eelnõu suhtes arvamus kujundada. Kui aga toetusallkirju on üle 50 000, tuleb eelnõu panna rahvahääletu-sele – seda ilmselt juhul, kui Riigi-kogu eelnõud ei toeta (võimuleppes on sõnastus segane). Kui rahva ja
Riigikogu
