ei tulnud. Ta otsis meest korteris igalt poolt. Aken ta tualettlaua kõrval oli lahti, justkui oleks mees roninud välja rõdule, kuid teda polnud kusagil. Ühel päikesepaistelisel ja tuulisel pärastlõunal ilmus linna ühe väikese Vaikse ookeani saare kogu elanikkond, kogunes parkimismaja ülemisele korrusele ja kadus sealt päeva lõpuks.
Kuid kõige enam tunnetasid muutusi need, kes olid linnas olnud kõige kauem. Kuigi keegi neist ei teadnud – ega polnud kunagi teadnud –, palju neile linnas olemiseks aega oli antud või millal see aeg otsa võis saada, oli nende eluolul olnud tavaliselt teatav rütm, olid olnud teatavad asjad, mida võisid oodata. Pärast ületulekut leidsid sa kodu ja töö ja sõpruskonna, elasid nii kuus-seitse kümnendit ja kuigi sa ei saanud luua perekonda, sest keegi ei vananenud, said sa alati enda ümber pere kokku koguda.
Näiteks Mariama Ekwenesi kodu oli valge savi piirkonnas väikese maja esimesel korrusel juba kolmkümmend aastat. Ta oli pikk ja sihvakas naine, kes polnud kaotanud seda nooruslikkust, mis tal oli olnud kunagi tütarlapsena, mil ta oli segaduses ja hämmingus oma kasvamise üle. Batikamustriline kleit tema seljas oli sellist kollast värvi nagu päike lapse joonistusel. Naabrid märkasid teda lähenemas juba mitme kvartali kauguselt. Mariama oli hooldaja ühes linna paljudest orbudekodudest. Ta pidas end heaks õpetajaks, aga kehvaks korravalvuriks. Sageli juhtus tõepoolest nii, et ta pidi jätma lapsed teise täiskasvanu hoole alla, et järele joosta mõnele, kes oli plehku pannud. Ta luges ette väiksematele lastele – raamatuid pikkadest reisidest või siis loomadest, kes muutsid kuju – ning viis vanemaid lapsi parkidesse ja muuseumitesse ning aitas neid koolitükkidega. Paljud neist käitusid halvasti ja nende sõnavara pani teda tõesti punastama, kuid ta leidis, et sellised probleemid on üle tema võimete. Isegi kui ta teeskles, et on laste peale pahane, olid need piisavalt targad nägemaks läbi, et nad meeldisid talle ikkagi. See oli tema jaoks keeruline olukord. Eriti valmistas talle peavalu üks poiss, Philip Walker, kes pani igal võimalusel leekima ostupiirkonna poole. Ta paistis arvavat, et see on naljakas, kui Mariama tema järel hingeldades ja komberdades jooksis; ning naine ei saanud teda kunagi kätte enne, kui poiss vajus naerust õhku ahmides mõnele trepile või pingile. Ühel päeval järgnes ta poisile ümber nurga ja ajas teda taga mööda põiktänavat ega ilmunud tänava teisest otsast enam välja. Philip läks orbudekodusse tagasi pool tundi hiljem. Ta ei osanud öelda, kuhu Mariama kadus.
Ville Tolvanen mängis igal õhtul piljardit Kaheksanda ja Vine’i tänava nurgal asuvas baaris. Tema sõbrad seal baaris olid needsamad, keda ta oli tundnud siis, kui ta veel elus oli. Kui nad Oulus välja jooma läksid, tavatsesid nad üksteile öelda üht asja. See oli pigem lauluke, mida nad tavatsesid laulda: kui ma ära suren, siis me kohtume seal, baaris Kaheksanda ja Vine’i nurga peal. Ja kui nad siis ükshaaval surema hakkasid, leidsid nad kõik tee Kaheksanda ja Vine’i tänava nurgale, astusid ettevaatlikult ja skeptiliselt baari uksest sisse ning märkasid üksteist piljardilaudade ümber ning lõpuks olid nad kõik jälle koos. Ville suri pundist viimasena ning kui ta leidis oma sõbrad sealt baarist, tundus see sama armas kui siis, mil nad kohtusid noortena. Ta haaras neil käest ja nemad patsutasid teda seljale. Ta tahtis neile kõigile välja teha. „No ma poleks ealeski …“ ütles ta neile ning kuigi ta ei suutnud lauset lõpetada, said kõik aru, mida ta mõtles. Tal oli suu kõrvuni peas, et vaid pisarad voolama ei pääseks, ning keegi viskas teda pähklikoorega ja tema viskas ühe tagasi ning peagi oli kogu põrand neist kaetud, nii et ükskõik kuhu sa ka astusid, ikka krõbises midagi jala all. Kuude kaupa pärast oma surma ei jätnud Ville ühelgi õhtul piljardilaua taha tulemata – ja kui ta siis ühel õhtul ei tulnud, läksid sõbrad teda otsima. Nad läksid otsejoones tuppa, mille Ville oli samal tänaval tööriistapoe kohal rentinud, kolkisid seal uksele ja avasid siis luku paari mängukaardi terava servaga. Ville kingad olid toas, nagu ka tema käekell ja pintsak, aga teda ennast seal polnud.
Viroloog Ethan Hass ei joonud baarides tilkagi. Tema jõi hoopis oma väiksest metallplaskust, mida ta skaudipoisi moodi oma vööl kandis. Ta oli oma tegevusvaldkonna arengutel hoidnud enne surma silma peal kolmkümmend aastat, lugedes ajakirju ja kuulates kuulujutte konverentsidel, ning mõnikord tundus talle, et iga valitsus, iga huvirühm, iga kildkond maailmas otsis meeleheitlikult sama asja, nimelt täiuslikku viirust, sellist, mis järgis iga võimalikku vektorit, sellist, mis leviks elanikkonna seas nagu vihmapiisa langemisest lombis tekkiv laienev ringike. Nüüd oli talle selge, et keegi oli lõpuks suutnud sellise viiruse toota. Aga kuidas kuradi pärast oli see suudetud levima panna? Ta ei suutnud seda välja mõelda. Hiljuti surnutelt oli saadud liiga vähe infot ning see ei olnud kunagi piisavalt täpne. Ühel päeval sulges ta end High Streeti kunstimuuseumi tualettruumi ja hakkas lohutamatult nutma, nuuksudes midagi õhust ja veest ja toiduvarudest. Kohale kutsuti turvamees. „Rahune maha, mees. Siin on sul piisavalt õhku ja vett. Kuidas oleks, kui sa teeks nüüd ukse lahti?“ Turvamees rääkis nii aeglaselt ja rahulikult, kui suutis, kuid Ethan karjus vaid: „Igaüks! Kõik!“ ja keeras ükshaaval lahti kõikide valamute kraanid. Ta ei öelnud midagi muud ja kui siis turvamees mõni minut hiljem ukse maha murdis, oli Ethan läinud.
Justkui oleks avatud värav või lõhutud maha müür ning linn laseks lõpuks ometi oma surnud vabaks. Nad asusid massidena linna piirist teele ning peagi olid pargid, baarid, kaubanduskeskused peaaegu tühjad.
Ühel päeval, mitte just kaua aega peale seda, kui pimeda mehe naabruskonna viimane restoran oli oma uksed sulgenud, seisis ta kirikutrepil, oodates kedagi, kes kuulaks ta lugu. Keegi ei olnud temast terve päeva möödunud ja ta hakkas mõtlema, kas nüüd oli saabunud täielik lõpp. Ehk oli see juhtunud, kui ta magas, või selle poole minuti jooksul hommikul, mil talle oli tundunud, et tunneb põleva mee lõhna. Ta kuulis erinevates linnakvartalites mõnd autot signaali laskmas ja siis, nii kakskümmend minutit hiljem, metroo huilgamist, kui rongi pidurid rööpaid kraapasid. Siis ei kuulnud ta enam midagi peale tuule, mis hoonete vahel ringi tuiskas, viivitas hetke ja lõpuks täielikult vaikis. Ta kuulas hoolikalt, lootes kuulda mõnd häält või sammukaja, kuid ta kõrv ei tabanud ühtki inimheli.
Ta pani käed ruuporiks suu ette ja hüüdis: „Halloo? On seal keegi?“ Kuid keegi ei vastanud.
Teda haaras halb eelaimus. Ta pani käed rinnale. Ta kartis, et südamelöögid, mida ta kuulis, olid tema enda omad.
KAKS
Majake
Tuul oli puhunud kakskümmend kolm päeva, kõigepealt idast ja seejärel lõunast, oiates veniva surmana ventilatsioonitorudes. Aeg-ajalt surus mõni jäine iil end läbi osmiku ventilatsioonisüsteemi ning tuhanded selged hallid kristallid lendlesid üle toa, kattes laua ja põranda. Laura jättis pooleli selle, mida iganes ta parajasti tegi, ning vaatas, kuidas need sulasid. Ta oli masenduses sellest, kui kaua see aega võttis. Küttekehad hakkasid ilmselgelt katki minema, kui mitte lõplikult otsi andma. Järgmisena lähevad tuled ning pärast seda – kui ta siis veel elus on – saavad otsa toiduvarud. Täielik katastroof.
Probleemid algasid umbes kuu aega tagasi, kui antenn oli sidesatelliidi küljest lahti murdunud. Laura ja Puckett ja Joyce olid andnud endast parima, et välja mõelda, mis oli juhtunud. Antenn kujutas endast peenikest alumiiniumsammast, mis asus otsapidi suure satelliidipanni sees ning paks lume- ja jääkiht oli selle ümber kogunenud. Tuul oli tõstnud paariks päevaks temperatuuri – seesama ebardlik tuul, mis sulatas aeglaselt nende all olevat jääpanka – ning see lume- ja jääkamakas oli satelliidipannilt libisenud alla ühe suure käntsakana, võttes kaasa ka antenni.
Ja oligi kõik. See oligi kõik, mis oli juhtunud. Kogu see värk oli uskumatult totakas.
Miks ei olnud satelliidipanni ehitatud temperatuurikindlast metallist? Või kui seda ei tehtud, siis miks polnud keegi paigaldanud seda nii, et sinna sisse midagi ei sajaks ja pann jääks tühjaks? Või miks siis ei olnud neile kolmele antud vähemalt tööriistu, mida neil võis selle asjanduse parandamiseks vaja minna? Mõnikord tundus Laurale, et kogu ekspeditsiooni olid kokku klopsinud pärdikud.
