helistab.”
“Tervita teda minu poolt, kui ta järgmine kord juhtub helistama.” Püsti tõustes ütles Taryn: “Ma olen juba küllalt su aega kulutanud.”
“Kas tunned ennast nüüd paremini?” uuris tädi teda ukseni saates.
“Palju paremini,” vastas Taryn pigem küll viisakalt kui siiralt.
“Usu mind, kahekümne nelja tunni pärast tunned sa ennast juba palju paremini,” lohutas Hilary.
Taryn sõitis koju, soovides, et võiks ise nii optimistlikult mõelda. Ta ajas auto garaaži, astus suurde, kuid rõõmutusse majja ning sai tervituseks kasuema nõudliku hääle: “Mis toimub?”
Hetkeks mõtles Taryn, kas tädi polnud mitte kasuemale helistanud, kuid mattis selle mõtte kohe maha. Tädi Hilary ei teeks kunagi midagi sellist. “Toimub?” uuris ta, sest oli enam-vähem tavalisel ajal koju jõudnud.
Keegi oli siiski helistanud, kuid mitte Hilary. “Brian Mellor on juba kaks korda helistanud ja tahtnud sinuga rääkida. Ta olevat su mobiilile helistanud, kuid see olevat välja lülitatud.”
“Seda küll,” vastas Taryn, meenutades, et oli pärast tädile helistamist telefoni välja lülitanud. Ta ei tahtnud Brianiga rääkida. Mida tal öelda oli? “Helista talle tagasi. Mida ta sust tahab?”
“Pole aimugi. Oled sa juba õhtusöögiga algust teinud?”
“Mul oli migreen.”
Et pääseda soovimatu teema arutamisest, uuris Taryn, kas kasuema tervis on paremaks läinud ja suundus siis kööki.
Sel ööl oli tal raske uinuda. Taryn oli oma tööga rahul olnud. Ta tundis tehnikat ning sellega seonduvaid termineid, ta oli kiire trükkija ning lahendas kõik probleemid leidlikult. Mis seisus tema karjäär nüüd oli?
Kas ta üldse tahtis mingit karjääri. Ta tundis ennast haavatuna ega olnud Briani kõnedele vastanud. Taryn meenutas jälle seda, kuidas mees teda suudelnud oli. Sellistes asjades – ta teadis, et on ajast maha jäänud – polnud ta kuigi kogenud. Ta tegi siiski vahet sõbraliku ja veidi soojema suudluse vahel, kuid Briani suudlus oli olnud hoopis midagi muud.
Ja see oli nii ootamatult juhtunud. Taryn oli seal seisnud ja kaastundlik olnud, ning siis, nagu välk selgest taevast, oli Brian püsti tõusnud ning teda suudelnud – suudelnud nagu näljane armuke. Taryn oli paanikasse sattunud ning minema jooksnud.
Ta oli seisnud liftis, olles oma karjääri Mellori Tehnikamaailmas täiesti ootamatult ja järele mõtlemata lõpetanud... Äkki meenus talle mees liftis. Oh jumal, kas ta oli selle mehe vastu väga ebaviisakas olnud?
Vaene mees... Mingil veidral kombel nägi Taryn teda vaimusilmas üsna selgelt. Ta oli pikk ning tema hallides silmades oli olnud midagi osavõtlikku, kui ta küsis – Taryn pidi paar sekundit meenutama – “Te näite endast väljas olevat”, ja “Kas ma saan teid kuidagi aidata?”. Ning naine oli üsna nipsakalt nähvanud: “Ma kahtlen selles sügavalt.” Mis oli antud olukorras, kus mees püüdis teda lihtsalt aidata, olnud väga ebaviisakas.
Taryn tõrjus tolle kena mehe, kes oli kindlasti keegi tippjuht, oma mõtetest. Ta ei teadnud, kes see mees oli, ning isegi, kui ta seda kunagi teada saab – mida ei juhtu, sest ta ei lähe enam kunagi sinna majja tagasi – polnud ta kindel, kas tahab oma ebaviisakuse pärast vabandada.
Taryn püüdis välja mõelda, mida hommikusöögi ajal isale ja kasuemale öelda. Õnneks oli isal parajasti käsil üks projekt ning, sulgunud ühte oma töökodadest, oli ta hommikusöögi unustanud. Taryn otsustas talle hiljem kandikuga üht-teist viia. Kasuema jällegi ei tulnud enne üheksat trepist alla.
“Sa oled ikka veel siin?” uuris naine, kui nad esikus kokku põrkasid. Telefonihelin päästis Taryni vastamisest ning kasuema võttis toru. “Tere?” ütles ta. “Brian! Kas minu üleannetu kasutütar ei helistanudki teile tagasi?” Taryn žestikuleeris paaniliselt näitamaks, et ei taha mehega rääkida. Eva kõhkles, enne kui ütles: “Vabandust, aga Tarynit pole praegu siin. Kas soovite teate jätta?”
Ilmselt Brian ei soovinud. Kui Eva toru hargile asetas, tahtis ta teada, miks mees tema kasutütrele koju helistas, kui viimane oleks pidanud hoopis kontoris olema.
“Oli... ma lahkusin,” ütles Taryn.
“Kahju, et sa talle seda ei öelnud!”
“Ma jätan talle teate.”
“Sa lahkusid töölt?” See kõlas süüdistavalt.
“Ma... mmm... polnud kindel, et tahan enam sekretär olla,” vastas Taryn, tundes, kuidas valetamine ta näo punaseks värvib. Kuigi, kuna ta polnud kindel, mida edasi tahab teha, ei olnudki öeldu päriselt vale.
Ta jälgis, kuidas kasuema uudishimu lakke tõuseb. Ja siis see äkki taandus, sest Eva Webster mõtles kasutütre töötusele ja kodusele tööjõupuudusele. Ta haaras kohe härjal sarvist. “Suurepärane, sa võid saada proua Jenningsi töö!”
“Ee... ma pole kindel, et tahan sinu ja isa majapidajannaks hakata,” püüdis Taryn vastu vaielda.
Asjatult. “Sa ei kavatse ju niisama kasutult päevad läbi kodus istuda?” küsis naine, kes oli sellest kasutult kodus istumisest terve teadusharu välja arendanud.
Kuna Taryn ei tahtnud veeta ülejäänud nädalat telefonikõnesid vältides – umbes nii kaua võis Brianil kuluda mõistmiseks, et Taryn ei kavatsenud tagasi minna – otsustas naine kohe ametliku lahkumisavalduse kirjutada. Ta kirjutas oma äkilise lahkumise põhjuseks “ettenägematud asjaolud”.
Vastuseks sai ta Brianilt käsitsi kirjutatud kirja, kus mees vabandas oma käitumise pärast ning ütles, et tal pole paremat vabandust pakkuda, kui see, et ta nägi naist lihtsalt soojemas valguses kui tavalist alluvat. See aga muidugi ei näita ta käitumist kuidagi paremas valguses. Kuid hoolimata lubadusest, et midagi sellist ei juhtu enam kunagi, peab ta leppima Taryni lahkumisotsusega. Kui naine peaks aga kunagi meelt muutma, siis on Mellori Tehnikamaailma uksed talle alati avatud.
Tarynil oli kirja lugedes raske pisaraid tagasi hoida. Ta tundis, et polnud meest kunagi varem nii palju armastanud kui nüüd. Kuid ta ei saanud tagasi minna. Oli valus teada, et ta meest enam ei näe. Oli kahju, et ta pole enam osa Mellori Tehnikamaailma vilkast seltskonnast. Kasuema majapidajanna elu ei saanud sellega üldse võrrelda.
Taryn oli kaks nädalat koristanud ning süüa teinud ja kasuema nõudmistega rinda pistnud, kui ta otsustas, et kui see kohe ei lõpe, lähevad nad lõplikult tülli.
Igal hommikul igatses ta Mellori Tehnikamaailma tööle minna. Läks hoopis kauem tädi ennustatud kahekümne neljast tunnist, et kõigest üle saada. Kuid ta märkas, et töökuulutusi läbi vaadates on ta juba üsna rahulik.
“Mis võileibu sa tänaseks teed?” nõudis Eva Webster tuppa astudes.
“Võileibu?”
“Mu bridžiõhtu?”
Taryn kuulis esimest korda kasuema plaanist oma bridžisõpru võõrustada.
“Ma mõtlesin lõhe ja kurk ning hiljem mõned koogikesed,” pakkus Taryn huupi, et rahu saada.
“Leiva
