Kirsi otsib meest. Tiia Nightingale

      „Vein! Ei mingit kahtlust,“ tõdes Kirsi, ärgates daamiliku peavaluga – eilse sünnipäevapeo üks tulemus. Teine tulemus olid meeldivalt surisevad liblikad kõhus, kolmas aga tasahilju ligi hiiliv piinlikkusetunne, mis asus kusagil moraaliõpetuse, aluspükste ja ajude vahelises piirkonnas. Mälus heljusid värvilised peohelbed. Tagasihoidlikuna planeeritud pidu oli alanud sõpradega kenas veinirestoranis, neli tundi hiljem kandunud kesklinna hotelli lobby-baari ning seejärel üsna pöörasesse ööklubisse, kus mingi mees oli talle tantsuhoos keele kõrva ajanud. Hästikasvatatud Kirsi oli sellest väga ehmunud, sest sinnamaani oli ta arvanud, et see on metafoor. Vastu hommikut oli pidu jätkunud kellegi korteris koos muusika, tantsu ja naabrite pahameelega. Õnneks oli seltskond viisakas ning keeras möllu maha kohe, kui naabrid koputama tulid. „Nii piinlik…“ oli Kirsi mõelnud, ning edasi tantsinud vaikselt, valgete sukkade väel. Mälu-udust vilkus kare moehabe vastu põske kirglikult kriipimas, kellegi poolpaljas peegelpilt vannitoas, takso, võtmed kukkumas koridori kivipõrandale, enne magamaminekut külmkapist möödaminnes lonks lahtunud vahuveini, poolikult maha pestud peomeik, ja õnneks kuidagi meeles olnud lubadus saata sõbrannale sõnum – „kodus“.

      Nüüd oli hommik. Päike säras. Padjapüüril ripsmetušijäljed. Süda kergelt läikimas. Telefonis kaks vastamata kõnet ja neli uut sõnumit kolmelt uuelt tuttavalt. Võimas, mõtles Kirsi nukra eneseirooniaga.

      Aga see kõik oli vähetähtis võrreldes väljakutsetega, mis Kirsil ees seisid.

      Erinevalt meelehärmist üksinduse pärast saab peojärgsest peavalust lahti tassikese kange kohvi, vahuvanni ja šampanjaga. Kroonilise üksinduse puhul aitab samuti šampanja, kui seda juua nii palju, et hakkab tunduma, nagu ei olekski enam üksinda. Või siis seni, kuni tundub täiesti okei keset ööd inimestele sõnumeid saata ja helistada, et napsupehmel keelel südant puistata. Mis sellest, et telefonimäng „joo ja tülita“ (välismaale helistades vastavalt „drink & dial“) ei pruugi suhetele hästi mõjuda. Õnneks enamik inimestest lülitab telefoni ööseks välja ning seega loevad nad öö jooksul saabunud pöördumisi alles hommikul värske kohvi kõrvale. Koos päevauudistega moodustavad need vahel suhteliselt kirju spektri segaseid sissevaateid inimhingedesse.

      Mahe suvetuuleke voogas Kirsi romantilise magamistoa lahtisest aknast sisse, hommikupäikese kuldsed kiired paitasid hellalt ta kauneid õrnroosasid põski, pikki ripsmeid ja elu naerukurrukesi särvate silmade ümber. Ka Kirsi suu oli sageli naerul. Tema peamine tuntus seisneski rõõmsas ellusuhtumises. „Olgu pime talv või sügistuisk, Kirsi ikka naeratab,“ ütlesid sõbrad.

      Kirsi vaatas pehmete patjade vahelt oma avaras magamistoas ringi: maitsekas kombinatsioon moodsast ja antiiksest, seintel kirevad õlimaalid Vahemere vaadetega, riiulitel rohelust pakkuvad ja õhku puhastavad potitaimed, millest mõned õitsesid, kaunistades Kirsi lootusrikast elu. Maast laeni ulatuvad aknad ja avar rõdu, vaatega merele. Just merevaade oli see, miks Kirsi selle korteri oli valinud. Kuniks tal tööd jagus, tundus elu enam-vähem sujuvat ja üür sai kenasti makstud. Töötuks jäämisele Kirsi kaine peaga ei mõelnud. „Eks tegelen jooksvalt, kui see juhtub. Ja mingi töö ma ikka leian,“ arvas Kirsi. „Lähen näiteks metsaistutajaks – aus töö värskes õhus ja säästan planeeti. Mõtle positiivselt!“ ütles ta endale peeglis julgustavalt silma vaadates.

      Õrn läbipaistev kardin kiikus tasakesi tuules. Kõik oli hästi. Kirsi elu oli üldse olnud õnnelik ja otsinguterohke. Kirevaid mälestusi oli juba nii palju kogunenud, et jagunuks terve maailma lastelastele. Probleem oli aga selles, et Kirsil ei olnud veel omaenda lapsi. Isegi meest ei olnud ta omale leidnud. Kirsi oli lapsest saadik unistanud emarollist, kuid kuna tema esimene sellesisuline võimalus oli inetult luhtunud, siis täiskasvanuks saades oli ta otsustanud mitte saada üksikemaks. Kuigi just üksikemasid pidas Kirsi me vaikse, vapra ja keelepõhise ühiskonna tõelisteks alustaladeks ja kangelasteks. Ta oli isegi ühest uurimusest lugenud, et Tallinn olla üksikemade maailmapealinn. Kas tõesti? Miks?

      Kirsi oli veidi aega tagasi otsustanud, et teeb viimase katse leida oma tulevastele lastele selline isa, kes esimese uue põneva tädiga edasi liikudes kõigil suid ja silmi täis ei valetaks ning kõigi oma tegude eest vastutada julgeks.

      Kirsi ei olnud liiga armukade ja ta uskus kõige elava piirideta vabadusse. Samas austas ta üle kõige ausust. Kirsi tahtis leida justnimelt üdini ausa mehe. Ta igatses kogu hingest tõelist, inimestevahelist, et mitte öelda üleilmset, truud ja arendavat armastust. Ta uskus, et kunagi tantsivad kõik maailma rahvad üheskoos, truult ja armunult.

      Aga mis on truudus? Millest see tekib ja kuhu kaob? Miks mõned kipuvad petma ja teistel ei tule pettus pähegi, või kui tuleb, siis sisemine kompass takistab kiusatusele järele andmast. Miks? Need küsimused vaevasid Kirsit juba põhikoolist saadik.

      Kirsi oli näinud kooliõdede südameid murdumas sassis juustega klassivendade rulatuultes, oli kuulnud nii keskealisi trimmis kui vähem trimmis daame kohvikus üksteisele kurtmas, kuidas Volli või Vello, Martin või Marko, Rommy või Tommy saadavad naabri-Sallyle või kolleeg Sillile liiga sageli liiga ilusaid sõnumeid.

      „Aga see on ju ilus, kui inimesed üksteisest hoolivad,“ oli Kirsi tollal naiivselt arvanud.

      Ja just sellise siira usuga rikkumata armastusse oli Kirsi ellu astunud, ning kuueteistkümneaastaselt endalegi ehmatuseks rasedaks jäänud mehest, kes küll oli orgaaniline osa tollasest Tartu baaride-maastikust, kuid isarollist ei tahtnud kuuldagi, sest tal oli samal ajal käsil palju muid projekte, mis seisnesid peamiselt suhtlemises paljaste naistega. Üksikemaks aga Kirsi nii noorelt hakata ei julgenud. Tollal oleks see ka kaasa toonud ühiskondliku pahameele. Nii pidi Kirsi emarollist kahetsusega loobuma. See karm kogemus andis Kirsile elus selge sihi – tuleb endale leida truu ja hea mees!

      Kirsi teadis, et kui elust on miski puudu, siis tuleb sammhaaval selle suunas astuma hakata. Energeetika- ja filosoofiaõpingutest teadis ta seda, et sammuks saab olla ka vaid mõte, suur soov ja sisemine otsus. Universum saab sellest mõttest tegutsemisjuhise ning hakkab su ellu täpselt sellist silo, sõnnikut või kulda laduma, mida sa vajad, kuigi sageli ei pruugi see üldse olla seesama, mida ootasid. Seepärast ongi elu täis üllatusi. Kirsi pidi selleks, et oma ellu leida õige mees, kõigepealt tegema õiged järeldused oma eelneva elu õppetundidest.

      Õppetunnid eluteel on aga nagu maas lebava reha püsti turritavad pulgad, mille otsa astudes saad rehavarrega vastu pead. Need rehad on sageli omavahel sarnased, aga sel moel, et ühe inimese rohelise varrega reha otsa ei astu teine inimene, kes tavaliselt astub oma punase varrega reha otsa, ja vastupidi – igaüks taob oma pead endale omast värvi rehaga, aina

Скачать книгу