tee, kes on juba kaotanud Jumala, kuid kahjuks seda ise ei tea.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 11. augustil 2013
Kas me ei sea vahel abi ja halastuse osutamisele tingimusi, mis juba eos ennast tühistavad, stiilis „Ma peseksin su puhtaks, kui sa nii must ja haisev ei oleks” või „Ma annaksin näljasele raha, kui ta seda kohe ära ei kulutaks”?
Meid ju muudab alati rõõmsaks see, kui kellelegi abi pakkudes saame vastuseks „Aitäh, saan ise hakkama!”. Selline vastus rõõmustab ja südametunnistus rahuneb: abi sai pakutud, kohus täidetud ja ligimene aidatud. Sain olla abivalmis ja teine inimene ei pidanud mulle tüli tekitamise pärast ennast halvasti tundma. Kas Jeesus nimetaks seda ligimesearmastuseks?
Kui me ei vaja abi milleski muus, on meil siiski üks suur ja ühine puudus – armastusepuudus. Selles on kõik inimesed alati ja igavesti ühesugused ning see tuleb meie patususest ja samal ajal saab meile patuks, et me oleme armastuses üksteisele võlgu. Seetõttu oleme me erivajadustega – oleme need, kes vajavad ligimese abi.
Selleks et osutada kellelegi halastust ja armastust, peab olema neid, kes seda vajavad, ja vastupidi. Paljaksröövitud maaslamajata poleks saanud võõrast mööduvast mehest halastajat samaarlast. Ilma üheta pole teist. Nõnda teeme üksteisele armastuseteo: vastastikku abi vajades ja abi andes loome tingimused, et armastada ligimest nagu iseennast.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 25. augustil 2013
Kui sul on üle, siis selleks, et jagada nendega, kellel jääb puudu. Nõnda saavad annetaja käed Jumala käteks ja abisaaja tänu muutub tänuks Jumalale.
Meile ei kuulu siit maailmast midagi. Selle väite tõestuseks pole vaja teha muud, kui püüda mõelda oma surmast kui teele asumisest. Millised on selle teekonna pagasireeglid? Kas võime võtta kaasa konteineri, mitu suurt kohvrit, käsipagasi või lubatakse meid teele vaid tühjade taskutega? Jumal on meie eest hästi hoolt kandnud, sest meil on rohkem, kui vajame igavikuteele minemiseks. Järelikult on meil ka palju üle, mida võiksime õigel ajal enne teele asumist teistega jagada!
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 13. oktoobril 2013
Jumalariigis ei ole mõõdetavat armu, on piiramatu Jumala arm ja halastus. Nõnda on ka eksimuste andeks andmise kordade mõõduks kogu südamest tulev andestus. Andestuse mõõduks on kogu süda. Kui mahukas on sinu süda?
Südametu ei ole inimene, kellel puudub süda, vaid see, kes ei suuda andestada. Ära ole südametu!
Kui mõtleme, et Jumal mõistab õiglast kohut, siis on see hirmutav. Sellisel juhul mõistetakse meid kõigi meie tegude ja tegematajätmiste alusel tingimusteta hukka. Meie lootuseks on mitte Jumala õigus, vaid Jumala halastus ja arm!
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 27. oktoobril 2013
Mis saab olla hirmsamat kui see, et meid taevas ei tunta! Kui Kristus ise meid ei tunne, kui meie jaoks ei ole kohta Tema kuningriigis, Tema pidulauas … Kus on siis meie koht? Kuhu on meil mujale minna?
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 17. novembril 2013
Mida parem ja külluslikum elu ning kõrgem elatustase, seda suurem oht kõrvade kurdistumiseks, silmade tuhmistumiseks ja südame kõvenemiseks ligimese kannatuste ja puuduse suhtes ning ka Jumala kõne suhtes.
Isegi ilmalikustunud Läänes elavatel kristlastel on isikliku pääsemise lootus.
Väga lihtne on lasta vaimul uinuda ja keskenduda vaid ihulike ja meeleliste vajaduste rahuldamisele. Suure osa ajast me ilmselt sellega ka tegeleme. Väga paljud tegelevad aga ainult sellega.
Ei ole muud õpetust õigeks valvamiseks, ustavuseks ja ettevalmistuseks Kristuse taastulekuks kui armastus.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 8. detsembril 2013
Kui me ainult ei piirdu usuga armastusse, vaid ka tegelikult armastame, siis on Kristus tõepoolest sündinud.
Seal, kus ainult räägitakse armastusest, kuid tegelikult armastust pole, kestab igavene advendiaeg. See on ootus ja igatsus, mis muundub lõputuks kannatuseks ja lootusetuseks. Kristus sünnib siis, kui algab armastus!
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 22. detsembril 2013
Jumala ja inimese kontrastne kahekõne on kestnud läbi inimkonna ajaloo. Jumal osutab armastust, inimene vastab seljapööramise ja patuga. Jumal osutab armu, inimene oma vennale vihkamist ja kättemaksu. Jumal täidab oma tõotused, inimene vastab ärapöördumise ja uskmatusega. Kui Jumal ise saab inimeseks, muutub ka Jumala ja inimese vaheline dialoog. Vastasseis kaob, müür puruneb …
Armastus vaevalt päästab meid ajalikust surmast, küll aga aitab armastus meil püsida teel Valguse poole, mis ulatub üle surmaraja igavesse ellu.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 26. detsembril 2013
Kristlane peab elama iga päeva selle arvestusega, et see on viimane. Et juba hetk hiljem või homme, kui hommikul silmad avan, ei ole mitte ainult uus päev, vaid ka uus ja parem elu. Parem seetõttu, et mina ise olen parem, kuna olen jätnud kõik, mis minus halba ja patust, seljataha. Ma olen igal päeval uus ning armastusväärsem ja parem inimene. Kui igaüks meist alustab nõnda uut päeva, iga järgmist tundi, on kogu maailm igal päeval uus, parem ja ilusam paik elamiseks nii meile kui kõigile teistele.
Iga päev on Jumala kingitus ja tähistab uue aasta, uue aastakümne, uue sajandi ja millenniumi algust. Iga hommik on uus sünnipäev minu ülejäänud elus. Igal hommikul algab uus aasta ja iga õhtu on vana senise aasta lõpp.
Kui hakkan mõistma iga mulle kingitud hetke ainukordsust, suurust ja väärtust, siis kas ei teki soovi hinnata ümber kogu oma senist elu? Seda suurema hoole ja armastusega võtan vastu ka iga järgmise ajahetke kui viimase ja väärtuslikema. Mida hakkan selle viimasega peale? Kuidas kasutan?
Aega saab viita, aega saab veeta, aega saab pillata, aega saab surnuks lüüa. Aega saab ka kasutada, käsutada, kulutada, isegi kokku hoida. Aega ei saa aga tagavaraks tallele panna. Ainus, kellel on ajatagavara, on Jumal. Hetkel, mil ajast saab minu elu, saab seda aega vaid kasutada. Kuidas kasutan?
Elu on kingitus ja elada saab vaid korra. Harva saavad inimesed alustada teatud etappi elust uuesti. Kristlastena teame, et võime Jumalast kinni haarates alustada uut elu kohe, kui oleme mööduvale valele ja patule selja keeranud.
Uut elu saab alustada kohe ja seda peabki tegema kohe, sest homne päev võib olla viimane kivi minu eluhoones. Kui kõik varasemad päevad said raisatud, saagu vähemalt see üks, see viimane esimest korda elus asetatud õigele kohale. Ja kui Issand on helde ja kive jagub ka igaks järgmiseks päevaks ning aastaks, saagu see esimene õigele kohale asetatud kivi nurgakiviks, millele rajan enesele Igavese Elu Katedraali.
Jutlusest Tallinna Toomkirikus 31. detsembril 2013
Kas mõistame seda, et meie kaudu, kes me oleme ristitud ja oleme vastu võtnud Püha Vaimu, kõneleb Kristus ise. Või siis ümberpöördult: kõike seda, mida teen, teen Kristuse ihu liikmena – olgu head või
