Ta tõi möödunud sügisel Camargue’i mind „Kirjas” vaatama, aga ma ei rääkinud nendega, Camargue oli liiga väsinud, et pärast etendust lava tagant läbi tulla.”
Dora tõi nad keelepeksust tagasi tunnustatuse juurde. „Omal ajal räägiti, et ta on maailma parim flöödimängija. Ma mäletan, kui ta rajas selle kooli Wellridge’is ja printsess Margaret tuli seda avama.”
„Tead ka, kuidas õpilased seda kutsuvad? Windyridge.” Sheila matkis sõrmi liigutades puupuhkpillil mängimist. Siis äkki purskasid jälle ta silmist pisarad. „Oh aeg, niimoodi surra!”
„Who’s Who” on raamat, mida harva leidub eramajades. Wexfordil oli üks eksemplar, sest seal sees oli Sheila. Ta võttis köite riiulilt, avas c-tähe kohalt ja luges valjusti:
„Camargue, Sir Manuel, rüütel. Aukaaslaste Ordu. Briti Impeeriumi Ordu. Auleegioni kavaler. Briti flöödimängija. Sündinud Pamplonas, Hispaanias, 3. juunil 1902, Aristide Camargue’i ja Ana Parrali poeg. Saanud hariduse isalt, siis Barcelona Konservatooriumist. Õppinud Louis Fleury juures.
1924–1932 Madridi Konservatooriumi flöödiõpetaja. Võitles Hispaania kodusõjas vabariiklaste poolel, põgenes Inglismaale 1938. Abiellus 1942 Kathleen Listeriga. Üks tütar. Sai Briti kodakondsuse 1946. Flöödimängija kontserdireisid Euroopas, Ameerikas, Austraalias, Uus-Meremaal ja Lõuna-Aafrikas. Asutas 1964. aastal Wellridge’is, Sussexis, abikaasa mälestuseks Kathleen Camargue’i Muusikakooli ja 1968. aastal Kathleen Camargue’i Noorteorkestri. Harrastused väljaspool muusikat: jalutamine, lugemine, koerad. Aadress: Sterries, Ploughman’s Lane, Kingsmarkham, Sussex.”
„Räägitakse, et see on unistuste maja,” ütles Sheila. „Ei tea, kas tütar hakkab seda müüma? Sest kui hakkab, siis meie Andrewga võiksime tõsiselt kaaluda… Paps, kas sulle ei meeldiks, kui me elaksime siinsamas tee ääres?”
„Ta võib olla pärandanud selle maja sinu sõbrannale,” ütles Wexford.
„Võib küll. No ma loodan vähemasti. Vaene Dinah kaotas esimese abikaasa, keda ta jumaldas, ja nüüd teise, kellega ta ei jõudnud abielluda. Talle on vaja mõningast lohutust. Ma kirjutan talle kaastundeavalduse. Ei, ei kirjuta. Ma lähen tema poole. Ma helistan talle kohe homme hommikul ja ma…”
„Mina sinu asemel ootaksin päeva või paar,” ütles isa. „Homne hommik algab ekspertiisiga.”
„Ekspertiisiga?” Sheila hääldas seda sõna Lady Bracknelli[2.] õõnsal ja õudusest rabatud toonil. „Ekspertiisiga? Aga ta ju suri ilmselgelt loomulikku surma?”
Dora, kes osavasti käsitses kolme eri värvi lõnga, tõstis pilgu kudumistöölt. „Muidugi ei surnud. Ei saa nimetada loomulikuks surma uppumise või surnukskülmumise läbi või mis see oli, mis temaga juhtus.”
„Ma pean silmas, et ta ei teinud seda meelega ja kellegi teise käsi polnud ka mängus.”
Wexford ei suutnud selliseid lihtsameelseid enesetapu ja mõrva definitsioone kuuldes naeru tagasi hoida. „Enamikul juhtudel on ootamatu surma ja kõigil juhtudel vägivaldse surma puhul vaja ekspertiisi,” ütles ta. „Seda tehakse ka siis, kui on arvata, et langetatakse otsus õnnetusjuhtumi kohta.”
Õnnetusjuhtum.
See otsus, mis kõlab naeruväärselt, kui kõne all on hällis maganud imiku või narkoosi all olnud patsiendi surm, sobis hästi kirjeldama Camargue’i saatust. Vana mees, pahkluuni lumes, kaotab pimedas tasakaalu, libastub, kukub vette ja jääb jääkaane alla. Kui ta ei uppunud, siis suri ta mõne minuti jooksul alajahtumisse. Lund sadas edasi ja jäljed mattusid selle alla. Ja pakane, oma kümme kraadi alla nulli, kaanetas varsti paiga, kuhu keha oli libisenud. Ainult kinnas – paks must nahkkinnas, mis oli ära tulnud tema vasakust käest – oli jäänud tähistama kohta, kus ta lebas, üks kõver sõrm hangest välja ulatumas. Õnnetusjuhtum.
Wexford läks ekspertiisi tulemusi kuulama ainult sellepärast, et sooja saada, sest politseijaoskonna keskküte oli ootamatult eelmisel ööl rivist välja langenud. Ekspertiisi esitamise paigas (Kingsmarkhami maakohus, saal 2, teine korrus) oli kuuldavasti talvel alati temperatuur 80 kraadi[3.]. See vastas tõele. Jätnud kummisaapad alumise korruse ukse juurde, peesitas ta soojas kohas, koorides salamahti endalt mitmed koledad kihid, khakivärvi, mudase väljanägemisega vihmakeebi, päevinäinud musta-hallikirju kalasabamustrilise villase palitu, stoolasuuruse vanutatud villast pruunika salli.
Peale Kingsmarkham Courieri neiu ühel pressile reserveeritud kohal oli saalis veel kaks naist, kes istusid teineteisest võimalikult kaugel, jättes mulje, nagu mõlemad arvaksid, et ainult temal on õigus siin viibida. Wexford arvas, et üks neist on tütar ja teine pruut. Mõlemad olid tumedates ja tagasihoidlikes, mitte millegagi silma paistvates riietes. Aga naisel esimeses reas olid Callase[4.] silmad ja profiil, tema läikivad mustad juuksed olid kammitud geišasoengusse, sellal kui teine, kes istus Wexfordist paari jardi kaugusel, nägi välja kui hiireke, rätik peas, kössis, käed risti. Niipalju kui Wexford oma kohalt nägi, polnud kummalgi vähimatki sarnasust plaadiümbrisel oleva eneseteadva ja vaimse näoga. Aga siis, kui otsus langetati, pööras geišasarnane naine pead, tema tumedad säravad silmad kohtusid korraks Wexfordi omadega ning see nägi, et naine on Sheilast palju vanem, arvatavasti kümmekond aastat. See siis pidi olema tütar. Kui ta oli sellele otsusele jõudnud, pööras kohtunik pilgu naise poole ja ütles, et avaldab sügavaimat kaastunnet Sir Manueli tütrele tema kaotuse ja leina puhul, mis aga pole sugugi ainult isiklik, sest seda jagavad kümned tuhanded inimesed, kes teda armastasid ja imetlesid ja olid haaratud tema muusikast. Ta arvas, et ei lähe välja oma ametikohustuse raamidest, kui tsiteerib Samuel Johnsonit[5.] ja ütleb, et pole oluline, kuidas inimene sureb, vaid on oluline, kuidas ta elas.
Ilmselt polnud keegi rääkinud talle surnud mehe kavatsusest uuesti abielluda. Hiireke tõusis ja kadus vaikselt. Nüüd oli kõik läbi. Mustasilmne kaunitar tõusis samuti – ja oli kohe ümbritsetud meestest. Wexford mõtles, et see on ilmselt kokkusattumine, et seal on saatja, kes ta kohale sõidutas, tema isa arst, teenija ja paar sõpra. Ometi tundis ta tahtmatult, et see naine on igal pool, kus ta ka ei viibiks, meeste ringis, tähelepanu keskpunktis, imetletud, ihaldatud. Ta tõmbas jälle oma kehakatted selga ja väljus Kingsmarkhami pakaselisele peatänavale.
Sillutisel lebas vana lumi pikkade madalate ahelikena ja uus lumi, sõmer ja sädelev, kattis seda värske heledusega. Kollakastinajas taevas näis lund täis olevat. Kohtumajast politseijaoskonnani oli vaid paar sammu, aga sellest piisas, et niisuguse ilmaga teel läbi külmuda.
Eesõues seisis politseiauto ja peakonstaabli Roveri vahel ikka veel kütteavariiteenistuse auto. Wexford läks ettevaatlikult läbi pöördukse. Sees oli endiselt külm ja seersant Camb, kes istus valvurileti taga, soojendas kinnastatud käsi kuumal teekruusil. Wexford mõtiskles, et Burden, kui sel on vähegi aru peas, on ilmselt läinud kusagile sooja kohta lõunat sööma. Ilmselt Carousel Cafésse või sellesse söögikohta, mis oli olnud Carousel, enne kui Mr Haq selle üle võttis ja Pearl of Africaks nimetas.
See oli (Mr Haqi sõnul) tema kodumaa Uganda nimi või hüüdnimi. Mr Haq väitis, et esindab ehtsat Uganda kööki ja pakub „tõelist” Uganda toitu, aga keegi ei teadnud, kas see oli toit, mida suguharud sõid enne koloniseerimist, või toit, mille tõid sisse Aasia immigrandid, või toit, mida söövad tänapäeval läänestunud ugandalased, või midagi muud, aga igal juhul oli raske roogadel vahet teha. Kõik portsjonid sisaldasid praekartuleid ja riisi ning Wexford oli aru saanud, et see ongi Uganda köögi eripära. Talle lihtsalt meeldis see koht ja ta oli iseäranis võlutud plastmassist džunglitaimestikust.
Täna see rippus ja värises auruses kuumuses
