„Sel juhul tuleb meil seda lihtsalt jultunult eirata,” sõnas Lucy. „Ole nüüd. Käitu lihtsalt nii, nagu kuuluks see paik sulle.”
Mingil moel leidis Kathleen jõudu, et sujuva, peremeheliku graatsiaga läbi ruumi minna. Otsustades viisakate tervituste põhjal, mis tema ja Lucy poole kandusid, hakkas ta mõistma, et see kaval trikk oli tal õnnestumas. Järeleaimamine oli alati tema andeks olnud, aidates tal endasse imada samu õppetunde kõnekunstis, tantsimises, prantsuse keeles ja lilleseades, mida oli pidanud kannatades läbi tegema tema perenaine.
Erinevus seisnes selles, et Kathleen ei võtnud neid õppetunde nagu karistust. Ta armastas neist iga hetke.
Talle meeldis teada, millist kahvlit kasutada, kumba jalga kniksu tehes ette tõsta, õppida, kuidas öelda pas de quoi ja kuidas vormida enne ruumi sisenemist suud ümber sõna prism. Kathleenile näis see kõik nii armas ja peen. Ta ei suutnud mõista, miks Deborah oma õpitunde nii väga põlgas. Aga samas oli tema perenaine alati olnud vaikne, hillitsetud noor naine, varjutatud oma domineeriva isa ning üha enam ka oma kõrgseltskonnast pärit kihlatu poolt.
„Philip Ascot, lihast ja luust,” ütles Lucy, lähenedes heledapäisele mehele ning kätt välja sirutades.
„Preili Lucy,” ütles mees, naise kätt galantselt suu juurde tõstes. „Te näete välja kaunis nagu alati.”
„See on minu kallis sõbratar Kate Baltimore’ist.” Lucy tõmbas käe tagasi ja esitles Kathleeni, teda kergelt, kuid tungivalt alaseljast tõugates.
Ehkki ta hoidis seltskondlikku naeratust näol, tundis Kathleen iiveldust. See oligi kõik. Tõehetk. Philipil pruugib talle vaid üks pilk heita ning ta tunneks Kathleenis ära oma kihlatu toaneitsi. Mees paljastab ta tema kodukootud aluspükste ja kinnastatud kätel olevate mõhnadeni välja. Kathleenile meenus liiga hilja, et Philip oli smaragdide ja teemantidega kõrvarõngad möödunud jõuludeks Deborah’le kinkinud.
Armas jumal ja kiilad apostlid. Nüüd võis probleeme eeldada.
Philip kummardas ametlikult ja võttis neiu käe. Kathleen tundis läbi siidkinda mehe huulte põgusat puudutust. Siis vaatas mees talle otsa. „Lummatud, preili Kate. Tõepoolest suur rõõm teiega kohtuda.” Ta silmitses naist pingsalt, näol kütkestav naeratus. Aga Kathleen oli rabatud, et selles pilgus ei olnud vähimatki äratundmisvälgatust. Ainult... huvi, milles oli vaid aimatav viisakuse varjund. Ta vabastas end mehe puudutusest nii kiiresti kui sai.
„Me oleme üpris üllatunud teid siin nähes, kuna Deborah on ju haige,” märkis Lucy. Ta oli alati otseütlevat sorti olnud, aga tuli sellest puhta nahaga välja, kuna pärines kuulsast siniverelisest perekonnast ja oli väärt tervet varandust.
„Haige, ütlete?” Mees kergitas kulmu. „Ma kuulen sellest esimest korda.” Ta kehitas õlgu, oma tulevast naist puudutavat infot kõrvale lükates. „Ma oletan, et järjekordne melanhooliahoog. Lähen teda ehk homme vaatama.” Laialt, külmalt naeratades suunas Philip tähelepanu Kathleenile tagasi. „Ja kui kauaks te siis meie seltsi jääte?”
Kathleen mõtles, miks ta ei olnud kunagi märganud kergelt kiskjalikku õhustikku, mis vahetult selle mehe lihvitud pealispinna all luuramas oli. Võib-olla sellepärast, taipas Kathleen kerge hämmastusega, et ta ei olnud kunagi varem Philip Ascoti huviobjektiks olnud. Kui ta oli pelgalt toateenija, ei pööranud mees talle rohkem tähelepanu kui mööbliesemele.
„Ainult lühikeseks ajaks, härra Ascot,” vastas Kathleen puiklevalt. „Nüüd peate meid vabandama.” Vastust ootama jäämata võttis ta Lucyl käe alt kinni ja juhtis ta eemale. Suupistetelaua poole liikudes oli tal tunne, nagu ta põsed põleksid.
„Sa värised,” ütles Lucy. „On sinuga kõik korras?”
„Mul oli äsja üpris järsk äratus. Olen preili Deborah’ tõttu kümneid kordi selle mehe seltskonnas olnud. Aga ta ei ole mind kunagi varem näinud. Ta ei tundnud ära neid kõrvarõngaid, ehkki valis need ise välja. Mitte et ma tema tähelepanu tahaksin, aga on pisut segadusseajav teada, et ma köitsin temasuguse kehkenpüksi kogu tähelepanu.”
„Ta on üks talumatu snoob,” lausus Lucy huuli väänutades. „Ta ei ole mulle kunagi meeldinud.”
Ka Kathleenile mitte, aga ta tundis enda sees veidrat ja õõnsat tunnet teadmisest, et tema olemasolu selliste inimeste jaoks nagu Philip Ascot nii tähtsusetu on. Ja too ei olnud ainus säärane. Natuke aega tagasi oli Phoebe eiranud liftipoissi. Lucy oli võtnud limonaadiklaasi mööduva kelneri kandikult samasuguse hoolimatusega. Lucy, kelle kehas ei olnud vähimatki õelust, naeratas ilmetult tänades, aga tegelikult ei näinud kenasti riietatud ettekandjat, ei tundnud huvi, mis tema nimi on, kust pärit on, kas läikimalöödud kingad pigistavad ta jalgu või kas tal on kallimat või abikaasat.
Kõrgema seltskonna jaoks olid sellised inimesed nagu kelner – isegi isiklikud teenijannad nagu Kathleen O’Leary – ignoreeritavad. Mitte õelusest, vaid puhtast märkamatusest.
Kujutleda vaid, minna läbi elu nähtamatu olles. Justkui teda ei eksisteerikski. Ainuüksi see mõte jahmatas ja hirmutas teda. See oli rohkem kui edevus, mis pani Kathleeni tahtma, et teda märgataks. See oli ellujäämise sügav tähendus. Kui ta on nähtamatu, kuidas saab tema elul mingit tähtsust olla? Kathleen soovis, et saaks sammuda läbi oma päevade Lucy veenvuse või Phoebe enesekesksusega või isegi Deborah’ vaikse peenekombelisusega.
Selle asemel leidis ta end õnnetult ristmikult. Oma hariduse tõttu, varastatud tema perenaisele palgatud juhendajatelt ja õpetajatelt, ei sobitunud Kathleen enam töölisklassi hulka. Kuid tema sünni asjaolude tõttu ei sobitunud ta ka privilegeeritute sekka.
Täna õhtul, otsustas Kathleen, heites kõrvale jahedad kahtlusevarjud, täna õhtul olen ma tõeline daam, mitte keegi ei saa toimuvast teada ja Lucy võidab Phoebega sõlmitud kihlveo. Sellest veendumusest tuge saanud, otsustas ta kahtlused igaveseks kõrvale heita ja õhtut nautida.
Kathleen andis end kogemuste meelevalda, naerdes ja flirtides üllatava kerguse ning nauditavusega. Ta kohtus härra Cyrus McCormickuga, kelle lõikusmasinatööd olid teeninud veel suurema varanduse kui Pullman’s Palace Cars. Ta vahetas viisakusi proua Asgarthiga, tegi näo, nagu kuulaks pikka keelepeksuvada, mida heietas proua Cornelia Wendover, ning vahetas paljutõotava naeratuse Andrew Amesiga, sihvaka, ujeda härrasmehega, kellele kuulus koht Chicago Kaubanduskojas.
Ehkki oli hingamispäev ja õhtu eesmärk sisaldas hinge päästmist, ei paistnud keegi seda mäletavat. Kathleen võttis šampanjaklaasi ja rüüpas vedelikku, erutatud selle mullitavast tekstuurist ja hapukast maitsest. Iga hetkega rohkem lõdvestudes hakkas Kathleen end vanade asunike, kinnisvaramagnaatide, tööstusliidrite ja transpordimogulite haruldases seltskonnas tõeliselt aktsepteerituna tundma. Ta armastas nende võimu, nende enesekindlust, nende varjamatut uhkeldamist peente asjadega, mis neile kuulusid. Ta imetles naisi Pariisi kleitides ja Venemaa juveelides. Ta imetles kultuurikihti, mis hõljus nende kohal, kes olid veetnud aega välismaal rännates.
Millise kontrasti see Kathleeni vana naabruskonnaga moodustas! West Divisionis toimus pühapäeva õhtul missa ja pärastpoole võib-olla tantsimine viiulimuusika saatel, joodi palju odavat õlut ja tantsiti, kuni kõigil higi jooksis. Väikese tüdrukuna oli ta head tantsuõhtut armastanud, aga kui ta üha enam ja enam kõrgseltskonna hulgas aega veetis, oli ta hakanud seda metsikut keldi pidutsemist nägema kui midagi... barbaarset.
Ebalojaalse mõtte pärast süümepiinu tundes pistis Kathleen käe ridiküli ja tõmbas salamisi välja oma vanaema missakaardi. Püha Bridgetit kujutav maal, nägu
