ei tähenda neitsit. Nende tekstide algautorid irvitavad, nähes, mida meie oleme kokku soperdanud.”
Selle peale ei kostnud Theresa Lee midagi. Päris hoopis: „Kas teiega on kõik hästi?”
Ma võtsin seda kui küsimust, kas ma olen šokis. Et äkki tuleks mulle pakkuda psühholoogilist abi. Võib-olla pidas ta mind sõnakehvaks inimeseks, kes räägib järsku ootamatult palju. Kuid ma eksisin. Vastasin talle: „On küll,” mispeale ta vaatas mind pisut üllatunult ning lausus siis: „Ma ise oleksin taolist lähenemist kahetsenud. Seal rongis. Minu arvates te viisite ta endast välja. Veel paar peatust, ja ta oleks sellest, mis teda närvi ajas, üle saanud.”
Seejärel istusime umbes minut aega vaikides, siis pistis pikk seersant pea ukse vahelt sisse ja kutsus Lee noogutusega koridori. Minuni kostis lühike sosinal peetud vestlus, misjärel Lee tuli tagasi tuppa ja palus mul temaga West 35 Streetile kaasa tulla. Seal asus kohalik politseijaoskond.
Ma küsisin: „Milleks?”
Lee kõhkles.
„Formaalsused,” vastas ta siis. „Et teie tunnistus kirja pandaks ja asi saaks lõpetatud.”
„Kas mul mingeid valikuid on?”
„Ärge selleni minge,” vastas Lee. „Siin on mängus too Iisraeli nimekiri. Meie võimuses on anda kogu loole riikliku julgeoleku värving. Võime teid kinni hoida, kuni te ükskord vanaks saate ja ära surete. Parem tehke nii, nagu kõik korralikud kodanikud.”
Selle peale kehitasin ma õlgu ja kõmpisin tema kannul läbi Grand Central Stationi tunnelite labürindi Vanderbilt Avenuele, kuhu ta oli parkinud oma auto. See oli eraldusmärkideta Ford Crown Victoria, vana ja määrdunud, aga sõitis väga hästi. Jõudsime sellega kenasti West 35 Streetile. Läbisime uhke vanaaegse sissekäigu ning siis juhtis Lee mu trepist üles ühte ülekuulamistuppa. Ta astus sammu tagasi, ootas koridoris ja laskis mul siseneda enne teda. Seejärel jäi ta ise koridori, pani ukse minu järel kinni ja keeras selle väljastpoolt lukku.
KAHEKSA
Theresa Lee naasis kakskümmend minutit hiljem, kaasas äsja alustatud toimik ja üks teine uurija. Ta asetas toimiku lauale ja tutvustas toda selli kui oma kolleegi. Theresa ütles, et mehe nimi on Docherty. Lisas seejärel, et uurijal on mulle terve hulk küsimusi, mida peaks ehk esitama ja millele vastama kohe alguses.
„Mis küsimused need on?” pärisin ma.
Kõigepealt pakkus Theresa Lee mulle kohvi ja võimalust tualetis käia. Võtsin mõlemad pakkumised vastu. Koridoris oli Docherty mulle saatjaks. Kui me tagasi jõudsime, seisis laual toimiku kõrval kolm vahuga kaetud tassi. Kaks kohviga, üks teega. Võtsin endale kohvi ja maitsesin seda. Täiesti joodav. Lee valis endale tee. Docherty võttis teise kohvi ja ütles: „Rääkige kõik uuesti algusest peale ära.”
Seda ma tegingi, lühidalt, kokkuvõtlikult. Seejärel jahus Docherty veidi aega sellest, et Iisraeli nimekirja tingimus oli küll täidetud, aga valel põhjusel, rääkides sama juttu, mida Theresa Lee mõnda aega varem. Ma vastasin Dochertyle nii, nagu ma olin vastanud ka Leele, nimelt et tingimuse täitmine valel põhjusel on parem kui tingimuse mittetäitmine, ning et kui vaadata asjale surnud naise seisukohast, siis see, kas ta kavatses minna teise ilma üksinda või võtta kaasa terve hulga inimesi, ei saa enam muuta väliseid tunnuseid, mida ta ilmutas. Umbes viie minuti vältel valitses meie vahel kollegiaalne atmosfäär, kolm täiemõistuslikku inimest arutlemas huvitava nähtuse üle.
Seejärel toon muutus.
Docherty küsis: „Mis tunne teil oli?”
Küsisin vastu: „Mille suhtes?”
„Kui see naine end ära tappis.”
„Mul oli hea meel, et ta mind ei tapnud.”
Seepeale kostis Docherty: „Me oleme mõrvauurijad. Meie rida on kõik vägivaldsed surmad. Te ju saate sellest aru, eks? See oli küsimus igaks juhuks.”
Pärisin omakorda: „Mis juhuks siis?”
„Juhuks, kui on midagi sellist, mis kohe silma ei torka.”
„Aga ei ole ju. Ta laskis end maha.”
„Seda ütlete teie.”
„Katsugu keegi midagi muud öelda. Sest just nii see oli.”
Docherty vastas: „Alati on võimalikud alternatiivsed stsenaariumid.”
„Arvate?”
„Võib-olla lasksite teie ta maha?”
Theresa Lee heitis mulle kaastundliku pilgu.
Ma ütlesin: „Ei lasknud.”
Docherty ütles: „Võib-olla oli see teie relv.”
Ma vastasin: „Ei olnud. See kaalus ligi kilo. Ja mul ei ole kotti.”
„Te olete kogukas mees. Suured püksid. Pükstel suured taskud.”
Theresa Lee vaatas mind taas kaastundlikult. Otsekui tahaks öelda andke andeks.
Ma küsisin: „Mis mäng see on? Tark võmm ja rumal võmm?”
Docherty küsis: „Kas ma olen teie arvates rumal?”
„Te ise tõestasite seda äsja. Kui ma oleksin tolle naise .357-kaliibrisest Magnum-revolvrist maha lasknud, oleks mul käsi küünarnukini püssirohujälgedega kaetud. Te ju ise seisite meeste tualeti ukse taga, kui ma käsi pesin. Teie jutt on täielik jamps. Te pole võtnud minult ei sõrmejälgi ega mulle teatanud, mis õigused mul on. Te blufite.”
„Meil on kohustus kõik asjaolud kindlaks teha.”
„Mis tulemuse lahkamine andis?”
„Me ei tea veel.”
„Seal olid tunnistajad.”
Lee raputas pead. „Neist pole kasu. Nad ei näinud mitte midagi.”
„Pidid nägema.”
„Teie selg varjas nende vaate. Lisaks ei vaadanud nad sinnapoole, lisaks olid nad poolunes ja lisaks ei räägi nad kuigivõrd inglise keelt. Neil pole midagi öelda. Ja üldse, ma arvan, et nad tahtsid sealt kiiresti kaduda, enne kui me oleksime hakanud nende elamislubasid kontrollima.”
„Aga too teine mees? Ta istus minust eespool. Ja oli täiesti ärkvel. Ning nägi välja nagu USA kodanik, kes räägib inglise keelt.”
„Milline teine mees?”
„Viies reisija. Puuvillastes pükstes ja golfisärgis.”
Lee avas toimiku. Ja raputas pead. „Reisijaid oli ainult neli, lisaks see naine.”
ÜHEKSA
Lee võttis toimiku vahelt paberilehe,
