Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat. Kasey Michaels
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Üleannetus sobib talle. Triloogia II raamat - Kasey Michaels страница 6
Jess otsustas, et lihtsam on võtta seda märkust komplimendina. „Suur tänu. Sa ju tead, ma olen orienteeritud tulemustele.”
„Ma tean,” kinnitas Matt ja keeras Philadelphia lõunaosas korterelamute kompleksi ette, mille parim joon oli, et selle seinad olid graffitist peaaegu puhtad. „Usu mind, ma ei ütleks seda sulle, kui saaksin, aga mäletad toda õhtut, kui sa passisid tänavanurgal, libuvarustus seljas?”
Jessica pusis turvavöö kallal, kui Matt parkimisplatsile keeras. „Ei ole võimalik! Kas keegi helistas? Ausalt? Miks sa mulle varem ei rääkinud? Kes see oli? Charmaine? Toots?”
„Tegelikult oli see Carolyn Loretta Watts, hüüdnimega Jänkumamma või Suur Vanker,” vastas Matt kukalt hõõrudes. „Sa andsid talle oma visiitkaardi ja mina andsin enda oma ning eile õhtul, kui ta kongi sattus, kasutas ta mind väljapääsemiseks.”
„Oh! See on kõik... nagu politseisarjas,” ütles Jessica, avas kiiresti ukse ja järgnes Mattile, kes suundus lähima korterelamu roostes raudukse poole. „Trepist üles, kolmas korrus,” sõnas Matt, põrnitsedes umbes seitmeteistkümne-kaheksateistkümne aasta vanust noorukit, kes tuli mööda koridori ja seisatas, et Jessicale iharaid pilke saata. „Liiguta ennast, Ernesto. Sa ei saa teda endale lubada.”
„Ja sina saad, amigo?” andis Ernesto vastu. Tema tume pilk liikus mööda Jessica figuuri. „Ma ei teadnudki, et sigaolemise eest nii hästi makstakse.”
„Makstakse jah,” vastas Matt ja viipas noorukile, et see edasi läheks. „Suurt raha ning nad lubavad mul ka relva kanda.”
„Olgu, olgu, pilt on selge. Küll ma lähen. Ma pean oma viis kulli ära tooma. Razi vedas minuga kihla, et sa oled homo. Aga sina oled lihtsalt juhm, eks? Tood tüdruku sellesse urkasse? Kus su klass on, mees?”
„Kas see on mõni sinu sõber?” küsis Jessica, kui metalluks Ernesto järel klõpsatusega kinni vajus.
„Usu või mitte, aga on jah. Ta on hea poiss. See etendus oli puhtalt sinu jaoks. Ta sai äsja täisstipendiumi Pennsylvania ülikoolis.”
„See on ju äge. Jalgpalli või korvpalli mängimise eest?”
„Akadeemilise stipendiumi. Ta valis põhiaineks logistika.” Nad olid jõudnud kolmandale korrusele ja Matt torkas võtme vasakult teise ukse lukuauku. „Ära satu stereotüüpide võrku.”
„Vabandust, ma vist tõesti tegin seda.” Jessica astus Matti korterisse ja ootas, et mees tule põlema paneks. „Kodune. Juhul, kui sa kolisid sisse eelmisel nädala,” tähendas ta nappi sisustust ja paljaid seinu silmitsedes. „Kui kaua sa oled siin elanud, Matt?”
„Ma ei tea, viis-kuus aastat,” vastas mees, lülitades põlema kaks lampi ja astudes väiksesse kööginurka. Ta tõmbas lahti külmiku, kust hoovas ruumi veel valgust. „Kas tahaksid limonaadi või midagi muud? Õlut?”
Jessica silmitses kõrget raamaturiiulit. Ta luges pead kallutades ja silmi kissitades pealkirju, mis tundusid kõik kohutavalt igavad. „Mhh? Oh ei, suur tänu. Võta ise, kui tahad. Ja räägi sellest infost, mida sa meie uuelt sõbralt said.”
Matt naasis elutuppa, tõmmates kaant limonaadipurgilt. „Ta andis mulle ühe meie Fishtowni kägistaja ohvri aadressi. Tarin White. Mitte selle aadressi, mis meil juba oli, vaid ühe teise. Ta väitis, et ei tundnud White’i, kuid nad olevat käinud ühes ja samas nurgapealses poes ja sealt ta aadressi saigi.”
„Jänkumammast oli väga kena meid aidata.”
„Unista edasi, Jess. Jänkumamma tegi lihtsalt kaupa, kindlasti hoidis ta osa infost endale, et seda kunagi edaspidi millegi vastu vahetada. Kui teda poleks kinni võetud, ei teaks me praegu sedagi. Ma viskan mõned asjad kotti. Telekapult on tugitooli käetoel.”
„Tänan,” ütles Jessica. Ta oleks kangesti tahtnud minna mehe kannul magamistuppa, et näha, kas see on niisama spartalik kui elutuba. Ernesto torgete järgi võis oletada, et just nii see on.
Jess tegi toale veel ühe tiiru peale, otsides ikka veel midagi, mis reedaks, et keegi siin tõepoolest elab. Kuid midagi sellist ei olnud, kui mitte arvestada paari spordiajakirja, mille kleebisel olevad nimi ja aadress klappisid Matti nime ja aadressiga.
Heitnud kiire pilgu üle õla toa vastasseinas asuva ukse poole, avas Jessica kirjutuslaua ülemise sahtli. Laud ise oli tammepuust ja umbes selline, mille taga Jessi õpetajad aastate eest istusid. Jessica tegi kiire inventuuri: tšekiraamat, paar arvet, Phillies’te mängukava kalendri tagaküljel, margileht.
Jessica söandas avada veel ühe sahtli. See oli tühi. Järgmine niisamuti. Kuid alumises sahtlis oli väike nahkköites album, kaanel kullatud kiri „MEIE PULMAD”.
Jessica lükkas sahtli kinni.
„Matt?” hüüdis ta. „Kas ma saan aidata? Sa ju ei taha, et kõik kortsu läheks.”
„Ei ole vaja,” hüüdis mees vastu. „Mul läheb ainult paar minutit.”
Veel paar minutit. Kas ta julgeb? Mis siis, kui mees talle peale satub? See oleks jube. Pealegi polnud tal mingit põhjust tungida Matti eraellu, kui möllav uudishimu välja arvata...
Jessica taganes sammu, hoidis pilgu uksel ja kükitas siis, kuni sõrmed puudutasid alumise sahtli käepidet. Aeglaselt, süda tagumas, tõmbas ta sahtli lahti. Siis laskus ta veel madalamale ja kobas sahtlipõhja, kuni sõrmed puudutasid albumikaant ja selle üles tõstsid.
Jessica söandas viia pilgu ukselt albumi esilehele.
Oh jumal.
Ta laskis kaanel kiiresti kinni langeda ja sulges sahtli. Nad olid ju alles lapsed. Ta pilk oli langenud kahele lapsukesele – kahele noorele innukale näole, kellel oli veel terve elu ees. Matti naine oli olnud punapea – lühikeses valges kleidis, pisut pontsakas – ilmselt oli see veel lapsepriskus, kuna ta oli vaid üheksateist. Ja Matt oli nii noor, nii kõhn, seljas ülikond, mille varrukad ja sääred olid liiga lühikesed ja krae kaks numbrit liiga suur.
Ta ei oleks tohtinud vaadata. Nüüd kujutleb ta Matti hapusse näkku vaadates seda muretut naeratust ja soovib, et mees saaks jälle nii õnnelik olla.
Kuigi, mis temal sellest. Temal pole sellest midagi. Matthew Denby oli igavene tüütus, muud midagi. Jenniferi jaoks kaugelt liiga vana. Neil pole midagi ühist. Ta isegi ei meeldi mehele. Ja tegelikult ei näe Matt üldse Harrison Fordi moodi välja, nagu oli väitnud Jolie, kellel oli kombeks võrrelda inimesi filmitähtedega.
Jessica tahtis sellest korterist välja pääseda. Kohe. Või veel kiiremini, kui võimalik.
„Matt?” Ta astus magamistoa ukse poole. „Kui kaua võib aega võtta, et panna kokku paar pükse ja mõned... Oih! Vabandust.”
Matt tõmbas parajasti jalga liibuvaid teksasid. Ta ülakeha oli paljas ning käsivarre- ja õlalihased pingul, kui ta kulunud pükse jalga sikutas. Mees ei võpatanud, ei keeranud naisele selga, vaid tõmbas lihtsalt luku üles ja pani nööbi kinni. „Kas nägid midagi huvitavat?” küsis Matt siis, küünitades voodil lebava mereväesinise T-särgi järele.
„Vaevalt küll,” turtsatas Jessica,