ütles lootusetul toonil: „Sa peaksid lõbutsema, Julie – leidma endale mehe…“
„Ma ootan, kuni tema minu leiab, kallis ema. Mul on väga tore St. Bravos töötada. Professor Smythe on nii kena inimene.“ Ta kõhkles. „Ta lahkub nädala lõpul – ta ei tunne end hästi. Mind antakse üle ta järglasele – see on üks hollandlane, kelle nimi mulle kuidagi meelde ei jää!“
„Kas sul on midagi selle vastu?“
„Ma hakkan professor Smythe’ist puudust tundma – ta on nii tore vana mees –, aga ei, mul pole selle vastu midagi.“ Ta mõtles, et siis oleks küll olnud, kui oleks öeldud, et ta teeneid enam ei vajata – tema palgata ei saaks nad hakkama.
Luscombe tuli teega ja nad rääkisid teistest asjadest: Michaelist, Julie vanemast vennast, kes oli tööl Birminghami haiglas, ning Davidist, kes oli veel Cambridge’is ja õppis antiikajalugu ning tahtis saada õpetajaks, ja Esmest, perekonna pesamunast, kes oli neliteist ja käis kohalikus koolis.
„Kus ta muide on?“ küsis Julie.
„Läks Thompsonite juurde teed jooma. Ta lubas poole seitsmeks tagasi olla. Thompsonite poiss toob ta koju.“
Julie piilus tühja teekannu. „Noh, ma lähen ja teen leivapudingit, eks?“
„See oleks sinust kena, kullake. Esme tuli pärast kooli korraks koju ja võttis Blotto endaga kaasa. Thompsonitel pole selle vastu midagi.“
„Tore. Ma lähen temaga hiljem parki jooksma.“
Ema kortsutas kulmu. „Mulle ei meeldi, kui sa pimedas väljas käid.“
„Ma pole ju üksi, kullake, Blotto on koos minuga.“ Ta naeratas laialt. „Pealegi pole ma üldse mingi õrn naisterahvas, ega ju?“
Ta oli köögis, kui Esme koju tuli, kaasas Thompsonite poiss Freddie, samuti Blotto, kes oli tundmatu suguvõsaga koer pika saba ja karedakarvalise kasukaga. Ta oli suur ja nägi hirmuäratav välja, aga iseloom oli nagu lambal. Ent nagu Julie ütles, mis tähtsust sellel on, kui ta hirmuäratav välja näeb?
Freddie ei jäänud neile – ta oli nende juures pidev külaline ning tuli ja läks, nagu tahtis. Ta soovis Juliele viisakalt head õhtut, lehvitas Esmele ja läks ära, jättes Esme Blottot toitma ja seejärel koolitöid lõpetama, nagu Julie tal teha käskis. „Ja me läheme laupäeval seda hokikeppi ostma,“ ütles Julie.
Esme langes talle kaela. „Julie, kallikene. Tõesti? Seda, mis ma tahan? Mitte seda hirmsat odavat.“
„Seda, mida sa tahad, kullake.“
Kui Julie end hiljem õhtul oma toas magama sättis, lubas ta oma mõtetel tulevikule rännata. Ta tegi seda harva, sest tema arvates polnud sellel erilist mõtet. Ta pidi õppima oma eluga rahul olema.
Keegi polnud arvanud, et ta isa sureb südamerabandusse, ja neil oli isegi vedanud, et nad said selles majas elada. See oli liiga suur ja seal oli vaja palju teha, aga odavam oli sinna jääda kui leida midagi moodsamat ja väiksemat. Pealegi, kui Julie kinnisvaraagendiga ääri-veeri rääkis, öeldi talle, et kui nad maja maha müüksid, ei saaks nad selle eest head hinda – sellest vaevu piisaks, et leida mingit muud elukohta. Kahju, et neil oli nii vähe raha, ja see, mis oli, kulus poiste peale.
Julie ohkas ja võttis juukseharja. Tore oleks abielluda – kohata meest, kellel poleks midagi selle vastu, et kanda koormat, mis tähendas lesestunud ema, kahte venda ja koolitüdrukust õde. Julie mõistlik loomus ütles talle, et sama hästi võiks ta tahta kuu peale sõita.
Ta harjas juukseid ja läks voodisse. Ta lootis, et professor, kelle juurde ta läheb, on sama tore vana mees kui professor Smythe. Ta mõtles uniselt, et kui see mees on hollandlane, siis käib ta ehk aeg-ajalt Hollandis, jättes tema enda eest asju ajama, või siis laenatakse teda teistele konsultantidele, kui vaja on. See oleks juba midagi muud.
Ülejäänud nädala jooksul tuli teha palju lisatööd, sest professor Smythe oli üsna hajameelne ja aeg-ajalt turtsakas, kui oli midagi ära kaotanud. Julie kohtles teda kannatlikult, ta oli mehe tujudega harjunud. Pealegi sai ta pärast üht eriti pinevat hommikupoolikut aru, et mees pole terve.
See oli viimasel hommikul – reedel –, kui tüdruk otsis kannatlikult kaustakapist märkmeid, mida professor Smythe’il kindlasti vaja oli, kui uks ta selja taga avanes ja Julie pööras ringi, et vaadata, kes seal on.
Iga tüdruku unistus, mõtles ta, ja kuna mees ei teinud temast väljagi ning läks professor Smythe’i kabinetti, pöördus kaustade juurde tagasi. Aga ta oli isegi nende mõne sekundi jooksul jõudnud mehe korralikult üle vaadata. Pikka kasvu – üle 190 sentimeetri – ja kogukas, ning heledate juustega – nii heledate, et neis võis ka halli olla. Ta silmad, arvas tüdruk, on kindlasti sinised.
„Tule siia, Julie, ja saa oma uue ülemusega tuttavaks,“ kutsus professor Smythe.
Tüdruk astus kabinetti, sulges enda järel hoolikalt ukse ja sammus üle toa, olles rõõmus, et on pikka kasvu ega pea oma kaela ära nikastama, kui tahab mehele otsa vaadata.
„Professor van der Driesma,“ ütles professor Smythe. „Simon, see on Julie Beckworth. Ma olen kindel, et te hakkate kenasti läbi saama.“
Tüdruk sirutas viisakalt käe ja seda suruti korraks. Ta polnud selles, et nad hakkavad kenasti läbi saama, sugugi mitte nii kindel kui professor Smythe. Mehe silmad olidki sinised, aga ka külmad ja ükskõiksed. Ta ei hakka sellele mehele meeldima. Julie otsis meeleheitlikult, mida öelda, ja pomises: „Kuidas käsi käib?“, mis ei tundunud millegipärast õige.
Mees ei raisanud sõnu, vaid noogutas talle ja pöördus professor Smythe’i poole. „Ma mõtlen, et kas me võiksime need märkused läbi vaadata – see patsient naistepalatis – proua Collins – seal on mitmeid probleeme…“
„Ah jaa, sul on õigus, Simon. Ma näen seda asja nii…“
Julie läks kaustakapi juurde tagasi ja kui ta kohvipausile lubati, lahkus ta tänulikult. Kui ta tagasi tuli, oli tema uus ülemus läinud.
Mees tuli õhtupoolikul jälle, siis, kui Julie oma laua taga istus ja tegeles viimaste paberitega, enne kui professor Smythe pidi need üle andma. Uks, mis eraldas tema ja professor Smythe’i kabinetti, oli lahti, aga mees pani selle enda järel kinni – selle peale ajas Julie end sirgu ja pomises midagi vihaselt. Kas see mees kujutas ette, et ta kuulab pealt? Professor Smythe’il oli uks alati pärani lahti. Halb algus, mõtles Julie, tagudes mõttetult kõvasti arvutiklahve.
Ta oleks olnud veel rohkem ärritunud, kui oleks kuulnud, millest kaks meest omavahel rääkisid.
„Ma tahaksin preili Beckworthi kohta rohkem teada saada,“ ütles professor van der Driesma. „Mul tõesti veab, et ta minuga koos töötama hakkab, aga kui ma tema tausta paremini teaksin, võiks see aidata kiiremini meie vahel sideme luua.“
„Muidugi, Simon. Ma oleksin pidanud sellele varem mõtlema. Ta on minuga koos olnud kolm aastat – ma vist ütlesin seda sulle. Tema isal oli Victoria pargi lähedal praksis – ta suri äkki südamerabandusse, kui oli vaid viiskümmend kuus. Suurepärane inimene, tal oli suur praksis ja ta muidugi ei arvanud, et sureb nii noorelt, ega jätnud peaaegu üldse endast raha järele.
Õnneks kuulus maja temale ja nad elavad seal praegugi
