kihluda.
Keegi ei saanud teeselda, et see oleks printsessi jaoks olnud prestiižne abielu.
Kuid naine oli prints Holdenisse meeletult armunud ning keeldus kindlameelselt kaalumast kihlust ühegi teise mehega, keda talle esitleti.
Sellest saadik, kui ta oli väike olnud, oli printsess Marigold olnud keegi, kellest kuninganna Victoria mõtles kui probleemist.
Printsess oli tulnud ema ja isaga Inglismaale pärast seda, kui prints Dimitri oli Panareost välja heidetud.
See oli Kreeka saar, kus tema vanemad olid põlvkondade kaupa valitsenud.
Kuninganna Victoria jaoks oli see perekond kui kivi südamel.
Alguses oli prints Dimitri Tema Majesteeti aina uuesti ja uuesti anunud, et too saadaks tema uuesti troonile aitamiseks Briti laevu ja relvi.
Kui kuninganna keeldus seda tegemast ning prints Dimitri suri, oli printsi abikaasa Helene, kes oli inglane ja kuninganna nõbu, surnud südamevalusse.
Tegelikult polnud ta kunagi kuninganna Victoriale andestanud, et viimane ta abikaasa palvet polnud täitnud.
Õukondlased sosistasid, et naine olla enne surma pannud kuningannale Kreeka needuse.
Vastas see tõele või mitte, aga kindlasti jättis ta kuningannale murelapse oma väikese tütre näol.
Printsess ristiti Mary Gloriana Amethyst Victoriaks.
Nimed valiti tüdruku vanavanemate, ristivanemate ja Suurbritannia kuninganna auks.
Niipea kui tüdruk rääkima hakkas, keeldus printsess Mary, nagu oldi otsustatud, et teda nimetama hakatakse, reageerimast ühelegi teisele nimele kui Marigold.
Keegi ei saanud päris täpselt aru, miks just see nimi talle nii meeldis.
Kuid tüdruk kinnitas ikka ja jälle oma hoidjale, guvernandile ja ükskõik kellele, kes kuulama juhtus, et tema nimi on Marigold.
Laps ei kuuletunud millelegi muule kui nimele, mille ta ise valinud oli. Teda õige nimega kutsuda muutus võimatuks.
Kõigepealt andsid järele hoidjad, siis guvernandid ja õpetajad.
Lõpuks, puhtalt meeleheitest, murdus ka kuninganna Victoria ise.
Siis sai temast printsess Marigold ning ta oli kahtlemata oma heategijale kui pind näpus.
Printsess kasvas üles Windsori lossis.
Selles tohutus, kobakas ehitises oli vajaduse korral piisavalt ruumi ka tosinale lapsele.
Kuid tihti tundsid need, kes läheduses olid, et loss on printsess Marigoldi jaoks liiga väike.
Ta oli alati mingit sorti pahandustes.
Siiski kasvas ta äärmiselt kauniks naiseks.
Ta meenutas heledate juuste ja inglaslikult roosakasvalge jumega oma ema.
Kuid ta silmad olid kindlasti kreeklaslikud, tumedad, väljendusrikkad ja väga ilusad.
Kombinatsioon oli nii rabav, et ükskõik, kes teda nägi, ei suutnud temalt enam pilku pöörata.
Seetõttu otsustas kuninganna Victoria, et ta paneb printsess Marigoldi mehele nii kähku kui võimalik.
See oleks kindlasti tähendanud, et lossis hakkab valitsema vaiksem ja vähem pöörane õhkkond.
Tema Majesteet oleks võinud siiski aimata, et ükskõik kelle ta oma tülikale sugulasele ka ei määraks, on viimane printsessile vastuvõetamatu.
Tavaliselt otsustas printsess Marigold juba enne, kui oli järjekordset meest näinud, et ei abiellu temaga.
Üksteise järel soovitati talle kroonprintse, kellest kõik, nii palju kui kuninganna Victoria teadis, tahtsid vägagi innukalt olla tihedamalt seotud Britannia ja tema aina kasvava impeeriumiga.
Printsess Marigold ütles: “Ei! Ei! Ei!”
Printsid kutsuti Inglismaale.
Nad tulid – upsakad, enesega rahulolevad ja ette kindlad, et lähevad koju, olles abielu kaudu Briti trooniga lahutamatult seotud.
Nad lahkusid saba jalge vahel.
Terav, õrn hääleke ütles nüüd “Ei! Ei! Ei!” kõigele, mis nad välja käisid.
Siis, üsna ootamatult, ilma et kuninganna Victoria oleks midagi plaanitsenud – tegelikult juhtus see lausa ilma tema teadmata –, kohtus printsess Marigold Allenbergi printsi Holdeniga.
Mees oli tulnud Inglismaale sõpradele külla.
Tema visiidist polnud Buckinghami paleesse ega Windsori lossi kuningliku sündmusena teatatud.
See oli juhus, et printsess Marigold mõtles ühel pärastlõunal, kui tal polnud midagi teha, et läheb Ranelagh’sse polot vaatama.
Marigoldi oli sinna mitu korda kutsutud, kuid ta leidis polo üldiselt üsna igava olevat.
Siiski vaatas ta oma märkmikku ning nägi, et tal pole sel päeval midagi erilist teha.
Seega otsustas ta impulsi ajel Ranelagh’sse sõita.
Nägus noor hertsog, kellega ta oli eelmisel õhtul tantsinud, oli printsessile öelnud, et ta mängib meeskonna vastu, kelle on kokku pannud Saksa saatkond.
“Mulle tundub, et nad arvavad endast üsna palju,” oli hertsog öelnud, “kuid ma olen üsna kindel, Teie Kuninglik Kõrgus, et me võidame. Me oleme suurepärases vormis ning me oleme võitnud sel hooajal siiani kõik mängud.”
Mees vaikis hetke ja lisas siis: “Meile oleks see loomulikult suur au, kui te meid homme vaatama tuleksite.”
Printsess Marigoldil oli tol õhtul lõbus olnud.
Keegi polnud talle peale käinud, et ta peaks varakult koju minema, või öelnud talle, et ta ei tohi järjest kolmandat tantsu sama partneriga tantsida.
Nii et ärgates oli ta jaganud käske Ranelagh’sse minekuks.
See tähendas, et peab õuedaami kaasa võtma.
Õuedaam, kelle kord oli kätte jõudnud, hädaldas kibedalt. “Mul on peavalu!” ütles ta teisele õuedaamile. “Miks ei võiks see väsitav tüdruk jääda siia, selle asemel et põgeneda polot vaatama kuskile, kus ma pean kahtlemata päikese käes istuma.”
Ta ohkas ning jätkas siis: “Ja siis pean ma terve sõidu koju kuulama tema kurtmist, et tal oli igav!”
See pidi küll üllatus olema, et printsess Marigold hiljem nii heas tujus oli.
Eriti seetõttu, et kui nad lõpuks Windsori lossi tagasi sõitsid, oli juba üsna hiline õhtupoolik.
“Ma pean teid homme nägema,” oli prints Holden öelnud, kui
