„Selge see,” ütlen ma nagu viimane jobu ja pilgutan silma esmalt arstile ja siis kindluse mõttes ka veel plastist ülakehale.
„Sa võid siin kõigest rääkida. Ma olen su arst ja see tähendab antud juhul, et mul on vaikimiskohustus.”
„Jah, hästi,” ütlen ma. Millelegi sarnasele vihjas ta juba mõne päeva eest, nüüd ma saan aru. Mehel on vaikimiskohustus ja ta ootab nüüd, et ma räägin talle midagi, millest ta saaks vaikida. Aga mida? Kui erakordselt lahe on hirmust püksid täis lasta?
„Asi pole mitte ainult menetlusviisis. Tegemist on järelevalvekohustuse rikkumisega. Nad poleks tohtinud lähtuda sinu ütlustest, saad aru? Nad oleksid pidanud järele kontrollima ja eelkõige kohe arsti kutsuma. Tead, kui kriitiline see oli? Ja sina ütled, et sa kukkusid toolilt?”
„Jah.”
„Mul on kahju, aga meie, arstid, oleme umbusklikud inimesed. Ma tahan öelda, et nad tahtsid ju sinult midagi. Ja mina kui sinu raviarst...”
Jaa, jaa. Taevas hoidku. Vaikimiskohustus. Sain juba aru. Aga mida ta siis nüüd teada tahab? Kuidas toolilt kukutakse? Külg ees alla ja siis kõmaki? Ta raputab esmalt tükk aega pead, siis teeb käega kerge liigutuse – ja alles siis saan ma aru, kuhu ta tüürib. Jumal küll, kas keegi seisab mu juhtmete peal. Alati see kuradima piinlikkus. Miks ta otsesõnu välja ei ütle?
„Ei, ei!” hüüan ma ja vehin õhus kätega, nagu peletaksin eemale tohutu suuri kärbseparvesid. „Kõik tipp-topp! Ma istusin toolil ja tõmbasin püksisääre üles ja siis ma nägin seda ja siis hakkas pea ringi käima ja mürts. Ei mingeid väliseid tegureid.” Hea väljend. Tean seda krimisarjast „Tatort”.
„Nii et kindel?”
„Kindel. Jah. Ja politseinikud täiega sõbralikud. Ma sain isegi vett ja taskuräti. Lihtsalt peapööritus ja siis külg ees alla.”Ma ajan end kirjutuslaua ees püsti ja lasen end ülima näitlejameisterlikkusega kaks korda poolenisti paremale küljele kukkuda.
„Hästi,” ütleb arst aeglaselt.
Ta kritseldab midagi paberile.
„Tahtsin ainult teada. Sellegipoolest vastutustundetu. Verekaotus... kui oleks tõesti... ei näe just nii välja.”
Ta paneb rohelise kausta kinni ja vaatab mulle pikalt otsa. „Ja ma ei tea, pole võib-olla ka minu asi – aga seda oleks siiski huvitav teada. Sa ei pea vastama, kui sa ei taha. Aga – mida te sealt õigupoolest tahtsite? Või kuhu?”
„Pole aimugi.”
„Nagu öeldud, sa ei pea seda ütlema. Ma küsin ainult huvi pärast.”
„Ma ütleks seda teile. Aga kui ma ütlen, ei usu te nagunii. Arvan ma.”
„Ma usun kõike.”Ta naeratab sõbralikult. Semulikult.
„See on tobe.”
„Mis siin ikka tobedat on?”
„See... no jah. Me tahtsime Valahhiasse. Näete, teie arvates on see siiski tobe.”
„See ei ole tobe, ma ei saanud lihtsalt aru. Kuhu?”
„Valahhiasse.”
„Kus see peaks asuma?” Ta vaatab mulle huviga otsa ja ma tunnen, et lähen punaseks. Me ei lasku siis enam detailidesse. Lõpuks anname teineteisele veel kätt nagu täiskasvanud inimesed ja ma olen kuidagi rõõmus, et ei pidanud tema vaikimiskohustust ülemäära proovile panema.
- 5 -
Mul pole kunagi olnud hüüdnime. Ma pean silmas koolis. Aga muidu ka mitte. Mu nimi on Maik Klingenberg. Maik. Mitte Maiki, mitte Klinge ega ka mingi muu taoline totrus, alati vaid Maik. Välja arvatud kuuendas, seal olin ma lühidalt Psühho. See pole ka just ülim õnn, kui su nimi on Psühho. Aga see ei kestnud kaua ja siis olin ma jälle Maik.
Kui sul pole hüüdnime, võib sellel olla kaks põhjust. Sa kas oled jube igav või sul pole sõpru. Kui ma peaksin valima neist ühe, siis meeldiks mulle, ausalt öeldes, paremini see, et ei ole sõpru, kui et oled jube igav. Sest kui oled igav, siis pole sul automaatselt sõpru või on ainult sõbrad, kes on veel igavamad kui sa ise.
On aga ka kolmas võimalus. Võib ka olla, et oled igav ja sul pole ühtegi sõpra. Ja ma kardan, et see on minu probleem. Igatahes Pauli ärakolimisest saati. Paul oli mu sõber alates lasteaiast ja me kohtusime peaaegu iga päev, kuni ta meganapakas ema otsustas, et tahab elada pigem roheluses.
See oli umbes sel ajal, kui ma tulin gümnaasiumisse, ja see ei teinud kõike sugugi lihtsamaks. Ma ei näinud Pauli siis enam peaaegu üldse. Sinna oli alati nagu pool ümbermaailmareisi: kõigepealt rongiga ja siis veel kuus kilomeetrit jalgrattaga. Lisaks muutus Paul seal maal. Tema vanemad läksid lahku ja siis pööras ta ära. Ma tahan öelda, pööras täiesti ära. Paul elab nüüd koos emaga praktiliselt metsas ja mandub. Tal on alati olnud kalduvus manduda. Teda pidi alati tagant utsitama. Aga seal maal ei utsita teda keegi taga ja ta on täiesti mandunud. Kui ma õigesti mäletan, siis käisin tal kõige rohkem kolm korda külas. See oli iga kord nii masendav, et ma ei tahtnud enam kunagi sinna tagasi minna. Paul näitas mulle maja ja aeda ja metsa ja vaatlustorni metsas, kus ta alati istus ja loomi vaatles. Ainult et seal polnud loomulikult ühtegi looma. Iga kahe tunni tagant lendas mööda mõni varblane. Ja selle pani ta ka veel päevikusse kirja. See oli kevadel, kui parasjagu tuli välja GTA IV, aga see ei pakkunud Paulile enam üldse huvi. Üksnes need elukad. Pidin temaga terve päeva vaatlustornis istuma ja siis muutus see mulle liiga tobedaks. Ükskord lehitsesin salaja ka tema päeviku läbi, et vaadata, mis seal veel seisab, sest seal seisis üsna palju muud värki. Seal olid asjad tema ema kohta ja asjad salakirjas ja lisaks olid joonistused paljastest naistest, täiesti kohutavad joonistused. Noh, mitte et mul oleks midagi paljaste naiste vastu, paljad naised on ägedad. Aga need joonistused ei olnud ägedad, need olid lihtsalt meganapakad, ja nende vahel olid ilukirjas aina loomavaatlused ja ilmavaatlused. Lõpuks oli Paul näinud metssigu ja ilveseid ja hunte, hunte küsimärgiga, ja ma ütlesin: „See siin on Berliini äärelinn – ilvesed ja hundid, oled sa täiesti kindel?” Ja tema rebis mul päeviku käest ja vaatas mulle otsa, nagu oleksin mina peast põrunud. Ja pärast seda me enam nii sageli ei kohtunud. Sellest on möödas kolm aastat. See oli kunagi mu parim sõber.
Gümnaasiumis ei tutvunud ma alguses kellegagi. Ma ei ole tutvumises jube tugev. Ja see polnud ka kunagi minu jaoks eriti suur probleem. Kuni tuli Tatjana Cosic. Või kuni ma teda märkasin. Sest loomulikult oli Tatjana olnud kogu aeg minu klassis. Aga ma märkasin teda alles seitsmendas. Miks, ma ei tea. Aga seitsmendas ei saanud ma temalt järsku enam silmi ära, siis sai kogu see häda alguse. Ja nüüd peaksin ma vist tasapisi hakkama Tatjanat kirjeldama. Kuna muidu on kõik, mis selle järel tuleb, arusaamatu.
Tatjana eesnimi on Tatjana ja perekonnanimi Cosic. Ta on neljateistkümneaastane ja 165 sentimeetrit pikk ja tema vanemate perekonnanimi on samuti Cosic. Kuidas nende eesnimed on, seda ma ei tea. Nad on pärit Serbiast või Horvaatiast, igatahes nimi on sealt pärit, ja nad elavad valges, paljude akendega üürimajas – blaa-blaa-blaa. Ma saan aru: ma võin siin veel pikalt muliseda, aga on hämmastav, et ma üldse ei tea, millest ma räägin. Ma nimelt üldse ei tunne Tatjanat. Ma tean tema kohta seda, mida teab igaüks, kes käib temaga ühes klassis. Ma tean, kuidas ta välja näeb, kuidas on ta nimi ja et ta on hea kehalises kasvatuses ja inglise keeles. Ja nii edasi. Et ta on 165 sentimeetrit pikk, sain ma teada koolis
