serotoniini retseptorite arvust närvirakkudes või aju otsmikusagara rakkude aktiivsusest?“ küsib evolutsioonibioloog Tuul Sepp artiklis „Iseloom seestpoolt vaadatuna“.3 Kas ärevuse puhul saame ise midagi ette võtta või oleme siin vaid oma vigase närvisüsteemi ja kehakeemia ohvrid?
„Millest võiks su ärevus tingitud olla?“ küsin ka Piialt, minu vastas klienditoolis istuvalt neljakümnendates väsinud olekuga naiselt. Piia on nii kaua, kui ta ennast mäletab, keeldunud lifte kasutamast.
„Mu närvid on haiged,“ on vastuseks.
„Mis su närvidel siis viga on?“
„Ei tea. Midagi on valesti: kehakeemia või hormoonid või mingid muud asjad.“
Mõni klient suudab oma „haigete“ närvide üle nalja heita, teine kardab tõsimeeli hulluks minna. Piia on paar aastat antidepressante võtnud, kuid nüüd soovib selle kõrvale ka midagi, mis annaks tunde, et ta „vastutab ise oma saatuse eest“.
ÄREVUSE JÄLJED AJUS
Ärevuse kujunemisel mängib keskset rolli üks aju limbilise süsteemi osa – aju mõlemas pooles asuvad mandeltuumad (amygdala), mis annavad frontaalkorteksist tulnud informatsioonile emotsionaalse tähenduse. Just mandeltuum võtab sisse valveloleku ja asub kohe tegutsema, kui me tunnetame ohtu, olgu tegelikku või kujutletud. Seejärel virgutab hüpotalamus neerupealist eritama stressihormoone adrenaliini ja kortisooli.
Aju limbilise süsteemi teist komponenti, hipokampust vajame eeskätt selleks, et sündmusi ja asukohti meeles pidada. Kuid uuringutega on kindlaks tehtud, et hipokampusel on roll ka käitumise reguleerimisel kontekstile vastavaks.4 On täiesti normaalne tunda kabuhirmu, kui meid ründab agressiivne koer, aga koosolekul sõna võttes pole samasugune hirm kindlasti kohane. Hipokampuse häiritud tegevuse näiteks on traumaatilise sündmuse (sõda, vägistamine, kallaletung) üle elanud inimesed, kel hiljem vallandub tugev ärevus ka kõige tavapärasemates olukordades. Nende inimeste hipokampus ei suuda moodustada mälestusi kontekstist, milles traumaatiline sündmus toimus, vaid sulatab ühte nii kunagised tõeliselt ohtlikud kui praegused ohutud olukorrad.
Kuid emotsioonidega pole seotud ainult meie aju primitiivsed piirkonnad – ajutüvi ja limbiline osa –, nagu teadlased varem arvasid. 1980. aastatel läbi viidud mõõtmised näitasid aktiivsust ka aju kõige uuemas osas – prefrontaalkorteksis, ratsionaalse mõtlemise asupaigas.
Wisconsini ülikooli neuroteadlase Richard J. Davidsoni juhtimisel viidi läbi aju elektrilise aktiivsuse mõõtmised, mille käigus leiti, et need inimesed, kelle vasak prefrontaalkorteks on aktiivsem, toibuvad palju kiiremini ka kõige häirivamatest kogemustest ja suudavad neid vallanud negatiivsetest emotsioonidest lühikese aja jooksul lahti lasta.5 Põhjuseks on tõik, et aktiivne vasak prefrontaalkorteks saadab mandeltuumale signaale, mis viimase ärevust pärsivad ja selle maha rahustavad. Selleks peab olema tugev ühendus vasaku prefrontaalkorteksi ja mandeltuuma vahel.
Peaaegu kogu 20. sajandi pidas neuroteadus kinni seisukohast, et inimese aju on muutumatu. Selle mõtteviisiga kaasnes usk, et meie mõtte- ja käitumismustrid on ette programmeeritud ja psüühiline haigus on geneetiline paratamatus. Täna teame, et meie aju on plastiline ja me saame kogu elu jooksul oma tahtlike mõtetega aju struktuure ja tegevusmustreid muuta ehk uusi närviseoseid luua. Kui kogemus on eriti intensiivne ja emotsionaalselt kõrgelt laetud, luuakse lausa uusi närvirakke ehk neuroneid.
Senise põhjal võime teha järelduse, et ärevusega kenasti toimetulemiseks vajame rahulikku või vähemalt ärritusest kiiresti taastuvat mandeltuuma, konteksti äratundvat hipokampust, aktiivset ja keskendunud vasakut prefrontaalkorteksit ning tugevat sidet aju limbilise süsteemi ja ajukoore vahel. Arukas oleks ka oma suurepärase tööriista – aju – plastilisust ära kasutada.
KOGEMUSED MÄÄRAVAD ÄRA ÜLITUNDLIKKUSE
Millest see ikkagi tuleb, et Piial reageerib mandeltuum liftiga sõites ilmselgelt üle, tema kolleeg Peeter aga vilistab korruste vahel sõitvas kinnises kastis rõõmsat viisikest? Miks toodab Anne aju liig suures koguses stressihormooni tänaval võõralt teed küsides, aga mitte siis, kui naabri rotveiler, hambad irevil, tema teel seisab? Kuidas saab olla nii, et vaid ülemuse kurja pilgu peale muutub Reet väga ärevaks ja ketrab katastroofimõtteid, ometi on ta oma venna paari aasta tagusest surmast vaimselt tervena välja tulnud? Mille järgi meie aju ikkagi otsustab, milline olukord on piisavalt ohtlik, et suuremas koguses stressihormooni toota ja kogemust ohtlikuna meeles pidada?
Noh, ma tean, mida arst siin vastaks: „Selle määravad ära geenid.“ Aga kui ma pean lifti-hirmu tõttu iga kord kõrgele korrusele trepist ronima, võõras linnas suhtlemiskartuse tõttu vaid omaenese tarkusega hakkama saama või tööl ülemuse paha tuju korral pelglikult mööda seinaääri hiilima, siis see vastus mind ei aitaks. Siis ma tahaksin teada, mida saan ise paremaks enesetundeks teha.
Bioloog Michael Meaney tegi üheksakümnendatel katseid rottidega.6 Osa rottidest olid rahulikud ja lõdvestunud ning uurisid uudishimulikult ümbrust, teised aga tundsid pidevat hirmu ja käitusid nagu närvipuntrad. Rahulike rottide organism tootis vähem stressihormooni, sest nende ajus oli stressihormoonide vastuvõtmiseks rohkem retseptoreid.7 Meaney avastas, et põhjus, miks osal rottidest oli ajus rohkem glükokortikoidiretseptoreid ja nad paremini stressi talusid, seisnes asjaolus, et nende ema oli neid hoolega lakkunud ja kasinud, pakkudes rotibeebidele emotsionaalset turvatunnet. See kogemus programmeeris rotibeebide aju stressist kiiremini üle saama. Nendest rotibeebidest aga, keda ema harva lakkus ja kasis, kasvasid hirmunud ja stressis loomad, kes olid ülitundlikud ja pidevalt ärevil.
Kas saaksime siit teha järelduse ka inimese kohta: piisava tähelepanu ja hoolitsusega on võimalik lapse ärevustaset oluliselt vähendada, mis omakorda aitab tal täiskasvanuna ärevusega paremini toime tulla ja sellest kiiremini taastuda?
Tänaseks on tõepoolest tehtud suur hulk uuringuid, mis tõendavad, et sarnaselt rottidega pannakse ka inimese põhiline kortisooli tase paika juba varases lapseeas või lausa enne sündi. Probleemsete lastega töötanud Hollandi teadlane Dymphna Van den Boom viis läbi uuringu saja imikuga.8 Kõigil neil oli väga kõrge sünnijärgne ärevuse tase ja nad läksid kergesti endast välja. Pooltele emadest pakuti nõustamist, kuidas oma keerulise imikuga toime tulla: kuidas last rahustada, temaga mängida ja sidet luua. Samal ajal ei saanud ülejäänud viiskümmend ema mingit abi. Kui lapsed olid üheaastased, mõõdeti mõlemas rühmas emotsionaalse turvatunde taset. Rühmas, kus emad abi ei saanud, oli 72% lastest sisemiselt ebakindlad, abistatute rühmas oli neid vaid 32%. Märkimisväärne erinevus! Kui ärrituvus oleks geneetiline omadus, pidanuks see avalduma ka aasta hiljem lapsele osaks saavast hooldamisest sõltumata.
Teistes uuringutes jälgiti mitut laste rühma sünnieelsest ajast kuni hilise lapseeani. Uuringud näitasid, et emadel, kes on kolme viimase raseduskuu jooksul stressis või ärevuses, on märkimisväärselt suurem tõenäosus saada laps, kellel on 7–10-aastaselt aktiivsus- ja tähelepanuhäire, käitumisprobleemid või ärevus.
Kui lapsel jääb vajaka emotsionaalsest turvatundest, kui teda väärkoheldakse või on ta sunnitud olema osaline vanematevahelistes vaidlustes või vägivallas, kohaneb lapse aju stressirikka kogemusega – veres on pidevalt suur hulk stressikemikaale ja seetõttu on organism valmis nonstopina ohule reageerima. Selline laps tunneb end krooniliselt ebakindlana, tema puhul on vaja keskmisest palju väiksemat stressi, et hirmu või ärevusega reageerida. Samuti rahuneb väärkoheldud lapse organism pärast stressirikast olukorda palju aeglasemalt kui nendel lastel, kes saavad piisavalt vanemate tähelepanu ja hoolt. Nii saavadki vastupidavad kivid
