Enamik linnu peitis oma prügimäed väravate taha või äärelinnadest eemale. Happily Inc oli aga planeerinud teistmoodi, tuues prügimäe elukeskusest edelasse, allatuult.
Lisaks taaskasutusprogrammile, mis oli riigis üks parimaid, olid prügila omanikest mehed ostnud ka selle ümbruses sadu aakreid maad. Sinna toodi taimed ja puud. Ning kui need olid juurdunud, ilmusid sinna loomad. Gasellid olid esimesed, seejärel ilmusid sebrad. Lisaks neile mõned veelinnud, vesipühvel ja lõpuks Millie.
Faktid olid Mathiasele teada: kaks meest, kes olid rajanud California kõrbesse ainulaadse Aafrika savanni, olid Caroli isa ja onu. Kui Carol õpingud lõpetas, tuli ta kaitsealale tööle. Aasta tagasi oli loomade eest hoolitsenud mees jäänud pensionile ja Carol võttis tema töö üle. Paar kuud pärast seda ilmus kohale Millie.
Mathias ei osanud öelda, miks olid kaelkirjak ja naine ta mõtteis nii tihedalt seotud, aga nii see oli. Vaadates nüüd, kuidas hommikune udu pikkamööda hajub, märkas ta Milliet vaatevälja ilmumas.
Millie oli ligemale nelja ja poole meetri kõrgune Somaalia kaelkirjak. Ta nägu oli peaaegu südamekujuline, silmad teineteisest eemal ja pilk uudistav.
Mathias võttis lonksu kohvi ning seejärel visandiploki. Tal oli Milliest ja Carolist juba sadu joonistusi, aga seda õiget polnud ta veel leidnud. Ta tunneb selle ära, kui see on paberile saanud, ja nii ootas ta igal hommikul.
Kui kaelkirjak puude vahelt väljus, ilmus nähtavale ka Carol. Ta ei ulatunud Milliele isegi õlani. Hommikuvalguses paistsid ta lühikesed punased juuksed peaaegu blondidena. Carol oli tugev ja läbi ja lõhki tema ise, olles seega täielikuks vastandiks Mathiase tavalisele naisetüübile, nii et ta poleks pidanud Mathiast tõmbama... aga tõmbas. Carolis puudus kunstlikkus ja selles, kuidas ta tundis end oma nahas nii hästi, oli midagi, mis tõmbas tähelepanu.
Pärast seda, kui teised loomad olid söödetud, jalutasid Carol ja kaelkirjak enamasti alati hommikuti niimoodi koos. Alguses arvas Mathias, et Carol üritab aidata sellega Milliel oma keskkonnaga harjuda. Aga jalutuskäigud jätkusid ka pärast seda, kui Millie oli oma uue koduga harjunud. Kui linna ilmusid väikesed annetuskastid, mõistis Mathias, et Carol üritas rahuldada Millie vajadust seltskonna järele.
Olles asja pisut netis uurinud, sai Mathias teada, et kuigi isased kaelkirjakud on reeglina üksiklased, elavad emased grupina. Nad hoolitsevad teiste kaelkirjakute poegade eest, et nood saaks toitu otsida. Caroli hommikused jalutuskäigud olid katse panna Millie tundma, nagu ta oleks karjas.
Mathias vaatas neid ligemale pool tundi ja läks siis sisse. Enne ateljeesse minekut astus ta läbi päikesepoolsest toast, kus ta kodus olles töötas. Mitte klaasiga, sest see oleks eeldanud rohkem varustust ning ka vägagi mõistvat kindlustusagenti, vaid pliiatsi ja plokiga või isegi värvide ja lõuendiga.
Ta lappas riiulile virna laotud visandeid. Millie üksinda, Millie ja Carol koos kõndimas, Millie koos sebradega. Ta teadis, et see õige kujund on siin kuskil. Ta oli paaril korral üsna lähedale jõudnud ja peaaegu soovitu tabanud. Küll see tuleb, ta pidi seda uskuma. Ja kui tuleb, siis valab ta selle klaasi. Eeldades, et ta oskab veel käia ümber vahendiga, mis oli olnud omal ajal kogu ta elu.
ULRICH Sherwood, Somerbrooke’i hertsog, vahtis Century City kõrghoone kaheksanda korruse nõupidamisruumi aknast välja. Lääne pool oli Santa Monica ja Vaikne ookean, ida pool uduvines mäed... või muutis mäed uduseks hoopis sudu? Ta oli käinud Los Angeleses varem kõigest kaks korda ning see linn polnud talle kummalgi korral meeldinud. Selle visiidi ajal oli tema eesmärk kohtuda advokaatidega. Kuigi see ei meeldinud talle, ei pääsenud ta sellest kuskile. Üks väga hea rahastusega teleprodutsent tahtis filmida tänapäeva „Downton Abbey” Inglismaal ja võttekohaks oli valitud Ulrichi kodu Battenberg Park, mis tähendas lisaks kopsakale tasule ka seda, et Battenberg Park – pruukides advokaadi sõnu – „mukitakse kenasti üles”. See tähendas värsket värvi ja aedade uuendamist. Tasu ja ülesmukkimine tähendas, et sõit Los Angelesse tasus end kuhjaga ära.
Pisut üle neljakümnene advokaat Linda naasis nõupidamisruumi ja naeratas talle. „Teie lordlik kõrgus.”
„Te võite mind kutsuda Ulrichiks,” pomises Ulrich, mõistes, et pole vähimatki mõtet naise sõnu parandada ja talle selgitada, et õigem oleks öelda „teie hiilgus”. Esiteks üritas ta sellist formaalsust miinimumini viia ja teiseks oli ta Ameerika Ühendriikides. Siinsed kroonitud pead olid filmistaarid. Neile ei läinud korda sugupuud, tiitlid ega aadliregister.
„Siin on lepingu koopia,” lausus Linda. „Ja tšekk esimese ülekande väljavõttega. Nagu soovisite, kandsime raha otse teie panka.”
„Väga hea.”
Linda keha oli sale ja trimmis nagu naisel, kes suhtub kehalisse vormi täie tõsidusega. Ta nägi välja vähemalt kümme aastat noorem kui ilmselt ta tegelik vanus ja Ulrich oli kindel, et igasuguste mängude mängimises oli naine märksa kogenum kui tema. Tema oli abiellunud noorena, lahutanud alles kahe aasta eest ja oli sellest ajast saadik vältinud igasuguseid suhtepuntraid. Küllap ta oleks pidanud olema meelitatud, kui Linda ütles: „Nüüd, kus meie äriasjad on aetud, viiksin teid hea meelega õhtust sööma. Tean oma korteri läheduses üht väga kena väikest restorani.”
Ulrich mõistis, et võiks pakutu ära kasutada. Ta polnud suhtes, ta oli võõral maal ja mitte keegi ei saaks sellest teada. Võis arvata, et Linda ei ihka midagi enamat kui üheöösuhe. Ja mis saaks olla veel parem?
Ainult et tal polnud huvi. Asi polnud mitte selles, et naine oli temast ligemale kümme aastat vanem, vaid... noh, kõiges.
„Suur tänu kutse eest,” lausus ta siiralt kahetseval toonil, viisakalt naeratades. „Kahjuks on mul teie osariigi idaosas kiireloomulisi asjaajamisi ja pean kohe teele asuma.”
„Kuhu te siis sõidate?”
Ulrich püüdis huulile kippuvat halvakspanevat muiet tagasi hoida. „Happily Inci nime kandvasse linna.”
Linda puhkes naerma. „Olen seal käinud. Üks mu sõber abiellus seal paari aasta eest, lasi teemapulmad korraldada firmal nimega Pulmad Kastis. Päris armas linnake. Teiesuguse mehe kohta omapärane valik. Kas abiellute?” Ulrichi võimalikud pulmad tekitasid temas pigem huvi kui pahameelt.
„Mida? Oh ei. Mul on sealkandis... perekondlikke asjaajamisi.”
Täpsemalt öeldes oli seal üks Ameerika kelm, kes varastas tema vanaema tagant.
Linda uuris teda mõtlikult. „Kahju, et meil ei õnnestu õhtut koos veeta.”
„Kahju jah,” valetas Ulrich, „tõesti väga kahju.” Ta vehkis kaustaga. „Suur tänu.”
„Võtke heaks.”
Ulrich noogutas hüvastijätuks ja lahkus. Kakskümmend minutit hiljem sõitis ta juba kiirteed I-10 mööda ida suunas. Rendiauto navigatsioonisüsteemi info kohaselt jõuab ta kohale vähem kui nelja tunni pärast.
Tema kõrval istmel oli portfell. Selles oli koos Lindalt saadud lepinguga nimi ja aadress.
Tema kaheksakümneaastane vanaema oli saatnud viimased kümmekond aastat kellelegi pakke Violet Lundile. Alguses ei pööranud Ulrich sellele tähelepanu ja see ei huvitanud teda, kuid siis oli majapidajanna maininud, et mõned asjad on kaduma läinud. Paar küünlajalga siit, väike maal sealt. Eraldi võttes polnud need eriti suure väärtusega, aga kokku moodustasid üsnagi suure summa.
Ulrich
