Lisa on avatud ja lahke natuuriga algklassiõpetaja, kelle kirglik hobi on muusika: klaver, trompet ja lõõtspill. Ning muidugi laulmine. Saimegi tuttavaks meisterküsijast Manueli lauluansamblis.
Hoopis teisiti kulgeb kõik, kui kokku saab Wööt – meie eesti vokaaltrio Viinis. Wööt oleme mina, Ruth ja Liisbet. Tihti on meie proovides rohkem võidujutustamist kui laulmist, sest keegi meist ei vaevu ootama, et temalt midagi küsitakse. Kui on midagi uut ja põnevat, siis see esimesel võimalusel ka välja hõisatakse. Ning esimene võimalus on alati enne, kui keegi küsida jõuab.
„Appikene, teate, mis minul juhtus...“
Õnneks oleme kõik väga osavad, kui vaja omaenda lugusid teise jutule vahele pikkida, nii et mosaiikidest saab lõpuks kokku kolm selget pilti.
Oma mõtete teise inimese jutule vahele pikkimise oskus on vist eestlase pärisosa. On märk sellest, et vestluskaaslasel pole igav.
End ikka ja jälle Viini küsimuste kiirteelt leides ei pane ma tähelegi, millal täpselt olen omaks võtnud kohalikud kombed ja osa neist ka endaga Eestisse kaasa võtnud. Mõni aasta tagasi kutsuti üht mu head sõpra Eestis Pakri saarele matkale.
Väike seltskond, peamiselt telemajarahvas, koguneb hommikul kell kümme Kurkse sadamasse. Ruumi on ja mina mahun ka kaasa. Pole kunagi Pakril käinud. Nii põnev. Kas see on rohkem nagu Prangli või Osmussaar? Kui Väike-Pakri on suurem kui Suur-Pakri, miks siis on nimed segadusse ajavalt ümber pööratud? Kuna kõik omavahel tuttavad pole, tehakse enne paati astumist tutvustusring. Ütlen kõval häälel, et olen Triinu, elan Viinis ja õpetan sealsetele tudengitele ülikoolis eesti keelt. Ei mingit reaktsiooni. Küllap tunnevad huvi hiljem, mõtlen. Paadisõidu ajal mootor põriseb ja sisuka vestluse võimalused on nullilähedased. Vesi on mere kohta erakordselt sile, ilm päikeseline ja mõnus. Korraga astub ligi üks Mari. Talle tundub, et me tunneme teineteist juba varasemast, aga kust, ei suuda me kumbki välja mõelda. Vist ikka ei tunne. Ning sellega meie suhtlus piirdubki. Päeva lõpuks pole keegi tulnud küsima, kuidas ma Viini sattusin, miks Viinis eesti keelt õpitakse või kui palju tudengeid mul on.
Imelik rahvas ikka küll, see teleseltskond, mõtlen, kui olen tagasi mandrile jõudnud. Mitte keegi ei tundnud grammigi huvi!
1 Bezirk – kvartal, piirkond. Muide, ükski kohalik eestlane ei ütle siin linna- osa või linnajagu, ikka Bezirk. (saksa k) [ ↵ ]
2 Inglise kirjaniku teoste Kettamaailm toetub kosmoses hõljuvale hiiglaslikule neljale elevandile, kes omakorda toetuvad hiigelkilpkonnale, kes kogu selle kraamiga muretult läbi kosmose triivib. [ ↵ ]
Balkani süda ja rööpakoletis
„Ma ei julge vaadata! Kohe on peeglid läind. Aaah...“
Selliselt kõlab minu iga kolmapäeva õhtune karjatus laulukaaslase autos kõrvalistmelt, kui soome-ugri ansambli proovist koju sõidame. Siiani on küljepeeglid õnneks alles ja muud jubinad ka. Aga oh sa poiss, seekord oli tõesti napikas. Millimeetrite mäng. Päris kindlasti kohe.
Ise roolis olla pole nii hull kui kõrvalistmel. Siis tundub, et füüsikareeglid ei kehti ja peeglid oleks ammu pidanud korraliku paugu saatel kokku raksatama ja minema lendama. Viinis on tänavad nimelt nii kitsad ja tänavaääred nii täis pargitud, et tihtilugu võib tõepoolest näha autosid, millel küljepeegel õnnetult rippumas. Keegi on selle lihtsalt maha sõitnud.
Viinis on väga palju ühesuunalisi teid. Samuti selliseid tänavaid, mis oma kitsuse tõttu peaksid ühesuunalised olema, aga ei ole. Praktikas tähendab see seda, et kui vastu tuleb teine auto, peab sellest kuidagi mööda saama. Ah et ei saa? Ega’s midagi, tagurpidikäik sisse ja osava manööverdusega tagasi tee algusse.
Minu ema, kes Eestis igapäevaselt autoga sõidab ja üldiselt midagi ei karda, ei julge Viinis rooli istuda. Ta potsatab kõrvalistmele, hoiab kramplikult kinni käetoest ning on veendunud, et hästi see lõppeda ei saa, pidades silmas liiga lähedalt mööduvaid küljepeegleid.
Minu vend, kõige vingem vend maailmas, kes on ühtviisi osav nii maismaasõidukite kui ka purjepaatidega, vabatahtlikult Viinis autorooli ei istu.
Ainsaks erandiks on Ago, minu sugulane ja hea sõber, kellele on uus olukord liikluses põnev proovikivi. Tema kõrvalistmel meenutan ma ilmselt väga oma ema: hoian kramplikult käetoest kinni ja olen veendunud, et kohe-kohe on minu auto ühe peegli võrra vaesem.
Õnneks on Viinis head autokoolid. Professionaalsete õpetajate käe all harjutades (ja Miku vanaisaga lisatunde tehes) saan taskusse elu esimese juhiloa – ametliku tõenduse, et Viini tänavad on mulle käkitegu. Kuidas siis veel nimetada seda, et satun keset põhiringteed vastassuunda? Keeran spetsiaalselt trammidele mõeldud rajale? Käkitegu, ma ütlen! Sest koogitegu see igatahes ei ole.
„Ma ei aja autot maja eest ära. Muidu pean tagasi tulles vähemalt pool tundi uut parkimiskohta otsima,“ teatab Anna ühel õhtul pärast väsitavat jalgsimatka ülesmäge. „Pagan teab, kui kaugelt ma selle leian.“
Anna on praktilise meelega inglihäälne tüdruk. Tema seisukoht vallandab diskussiooni teemal auto omamise varjuküljed ehk elu parkimispõrgus. Oleme Manueli laulupundiga kogunenud harjutama Babsi juurde, 18. Bezirk’i mäepoolsesse otsa, rohelust täis eramajade piirkonda, mille pärast 18. Bezirk’i nii väga hinnatakse, aga kuhu trammid ei vii ja buss sõidab harva. Autoga saab sinna kenasti, kuid tagasi linna poole koju jõudes pole lootustki kergelt pääseda, parkimiskohti lihtsalt pole. 18. Bezirk’is asub ka ühele Viini jõukamapoolsele perekonnale kuuluv kodustuudio, kus me mõnikord proove teeme ja salvestame.
18. Bezirk on minugi kodu-Bezirk. Siin tasulist Kurzparkzone’t pole, kuigi paljudes Viini linnaosades on. Kurzparkzone tähendab lühiajalist parkimist: kahe tunni möödudes tuleb koht vabastada. Õnneks on viinlased agarad protestijad ning kui toimus küsitlus, hääletas meie piirkonna rahvas napilt, aga edukalt tasulise parkimise vastu. Kõrval-Bezirk’i elanike arvamust ei küsitud. Seal muutus parkimine tasuliseks. See kahjuks tähendab seda, et kõrval-Bezirk
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек,
