võib see poisi jaoks fataalselt lõppeda.
Kui julm!
Kui palju energiat kulub neil kokku jäämiseks. Nagu Romeo ja Julia lugu, kus armastatud kannatasid suguvõsade ajast ja arust vihavaenu pärast.
1970ndatel ei saanud ka Euroopas ilma ühise perekonnanimeta ühist hotellituba võtta. Ja veel mõnikümmend aastat tagasi olid norralased pretsedendi ees, kus aadlik, st kuningas, abiellus Playboy modelliga. Skandaal!
“Miks see teid nii häirib?” küsisin norralasest sõbralt.
“Kuningas peaks ikka eeskujuks olema, mingit standardit, latti hoidma.”
Nüüd on seegi möödanik, kuningas on rõõmsalt Mette-Maritiga ikka koos ja on ka teisi siniverelisi, kes valinud lihtsureliku kaasaks ja see pole enam üleriigiline või üleeuroopaline skandaal.
Aga Ihaadi puhul näen, kuidas aegunud uskumus ja suhtumine võib nii palju kurja teha üksikisiku tasandil. Kui nad saaks kogu selle salatsemise ja varuplaanide ja emigreerumise asemel lihtsalt teineteist armastada, oleks maailm veel parem paik.
Ja selliseid iganenud reegleid – kirjutamata või kirjapanduid – on ka meie elukeskkond ja uskumused täis. Paksult. Nii paksult, et me isegi ei oska neid märgata ja ära tunda. Reeglite suhtelisust märkabki sageli alles täiesti teiste ideede, elustiili ja mõtteviisiga kokku puutudes, ja siis käib sees ahhaa! – või et nii saab ka!? Oo, võib-olla saab tööd teha ilma tööl käimata? Äkki tohib tulla nähtavale oma loominguga, isegi kui pole just sellist haridust või on tunne, et teised on seda paremini teinud? Sest mitte keegi pole seda teinud täpselt sinu moodi.
Pärast Hingele Pai ajakirja esitlust Tartus tuli üks naine mind teraselt silmas pidades otse minu kõrvale ja palus luba mind lähemalt vaadata: “Oledki ilma meigita – ja täiesti normaalne!? Ma pole selle peale tulnudki, et võib tulla kodust välja meigita!”
Reegel murtud.
Õigus unistada
See oli 12 aastat tagasi, kui ma tegin suure elumuutuse ja tulin ära oma lemmiktöölt. Kuna ühel hetkel see ei olnud mu lemmiktöö – muutunud oli firma juhtkond ja seega ka kogu vaib. Igatahes tundsin suurt rõõmu jälle vaba olemisest. Minus väreles energia ja elurõõm, mida olin tundnud lapsena Võrumaa-suvedel. Ja mulle paistis nii loomulik olla suvel päikese käes, mitte vaadata arvutiekraani või läbi ribakardinate asfalti ja korstnaid.
Ja järsku ma teadsin, et soovin sellest kirjutada raamatu. Raamatu!? Mina? Sel ajal olid raamatud ikkagi Tammsaare ja Krossi kirjutatud, mitte meritraju-mida?-kes?-tänavalt. Mul ei olnud isegi arvutit.
Uuh, aga kuidas julgeda välja tulla oma loominguga? Ennast usaldada, et ma tõesti võiksingi raamatu kirjutada, oli suur katsumus.
Aga see unistus ei andnud alla. Ta kerkis ikka ja jälle.
Minu tee viis Austraaliasse. Olin 29aastane ja üks aasta oli veel võimalik seal lihtkorras tööviisa saada – tuli võimalusest haarata! Uutest elamustest tuli taas raamatu kirjutamise tunne.
Rääkisin töökaaslastele ja nad ei puhkenudki naerma.
Mina ise naersin, sest mulle tundus see ikkagi liiga suur ja aukartustäratav ja vastutusrikas ja nii mitte-mina.
Rääkisin sõpradele ja lähedastele ja nemadki julgustasid mind kirjutama.
Kusjuures keegi ei öelnudki, et “proovi”, vaid mulle tundus, et nad juba nägid mind raamatu autorina. Nad uskusid minusse rohkem kui mina ise.
Just selliseid inimesi ongi meil eneste ümber tarvis.
Ja see raamat sai valmis ja ma sain palju kirju, milliseid muudatusi inimesed oma eludes tänu sellele tegid.
Alles sel aastal kohtasin naist, kes oli suure panga juhatuse liikme kohalt ära tulemiseks saanud tõuke just sellest raamatust.
Ja see julgus tuli minusse Austraalias, vaadates meie normidele või ainult minu enda peas vasardanule (“mina ju ei kõlba kirjanikuks”) teiselt poolt maakera. Nähes oma Austraalia töökaaslasi, kes käisid neljakümneselt armastusluule, jaapani kalligraafia ja balleti tundides. Seal ei olnud mingeid piiranguid, et sina selleks ei kõlba, sest sa pole Shakespeare, Epp Maria Kokamägi või Kaie Kõrb. Ja sellepärast sain ka mina üle barjäärist, et tahan kirjutada raamatu, aga ma pole Tammsaare ega isegi mitte naaatu-natukene tema sugulane.
Kahtluste hoovused
Jalutasin Haapsalu linnusehoovis ja järsku nägin oma kujutluses nagu filmikatket joogamattidega inimestest sealsamas… Tõrjusin selle pildi kohe oma kujutlusest eemale. Mul on nimelt umbes keskkoolist saadik olnud hullumeelselt kiire: mul on endale kõrged nõudmised ja mul tekib palju ideid, mida teostan suures osas ise. Seega, ühest küljest teadsin, et nii suurt üritust koos sellega kaasneva stressiga ma teha ei taha, see lihtsalt ei mahu mu päevakavasse! Ja unustasin mõne ajaga kogu loo.
Umbes pool aastat hiljem Hollandist külas olnud sõbrannale Haapsalu linnusehoovi näidates tuli mu juurde täpselt seesama pilt. Seekord meenus mulle ka esimene kord ja ma ütlesin idee oma sõbrannale välja. Tema asus kohe toetama ja pakkus ka välja esimese peaesineja (Daniel Strausseri, kellest sai paljude lemmik). Tundsin sel korral ära, et see on minu kohustus idee ellu viia, ning sellest ajast peale hakkas justkui kõik mind sel teel toetama.
Läksin koju ja avasin postkasti, kuhu sain iga päev inspireerivaid sõnumeid. Ja selle päeva oma soovitas teha ära kümme esimest sammu ning langetada otsus siis. Uskumatu, kuidas see just sellesse päeva sobitus, sest kahtlusi oli mul endiselt küllaga. Esimesed sammud läksid ludinal: Haapsalu linnusehoovis oli üks vaba suvine nädalavahetus, esinejad olid järjest nõus tulema, tiim hakkas kujunema.
Mõnikord on meie ees seisev ülesanne suurem, kui me julgeme endale usaldada. Üks väga kogenud ja minu jaoks ääretult autoriteetne joogaõpetaja ütles mulle, mis sa ikka kohe suurt festivali teed, tee enne kusagil mõisas väikene. Hmm. Äkki ma tõesti peaksin nii mõtlema… aga ma olen mõisas väikeseid juba teinud! Tahaks ju nii väga just seda Haapsalu joogafestivali, suurt!
Hmm… Jaa… Äkki see on tõesti liiga riskantne. Äkki keegi ei tule? Jaa, see on ohtlik ja riskantne ja mõisas ma ei taha teha, niisiis ma ei julge üldse teha!
Need mõtted ja nendest tulenev hirm halvasid mu kaheks nädalaks. Enne seda oli kõik voolanud ja kõigilt, kelle poole pöördusin, olid tulnud ainult jahhid, mul oli palju ideid programmi ja tiimiliikmete osas ja töö nagu lendas.
Ja nüüd ma tundsin end väikese ja hirmununa. Ma ei julgenud isegi festivali peale mõelda.
Kuni ühel hetkel mu mustad mõtted hajusid ning inspiratsioon läks jälle tugevamaks kui hirm ja kahtlused.
Ja see festival tuligi.
Kaks korda haaras mind veel tugev hirm. Esimest korda, kui festivalini oli jäänud veel pool aastat, kulud ja töömaht oli selgunud, neist mõlemast oli stress kuni festivalipäevani.
Ja
