on lõpetada mängufilmide tegemine ja pühenduda vanale heale tõsielule. Sada protsenti garanteeritud.”
Kergitasin kulmu: „Zeitgeist’il?”
„Sa oled ju frits, partner.”
Minu ema oli sakslane, aga see ei häirinud mind, olin valgusaastate kaugusel sellest, et tunda end Mike’ist halvemana. Ma olin ikkagi Brooklynis üles kasvanud, tema mingis labases Kesk-Läänes.
Kui sugulussidemed kõrvale jätta, siis mida Mike tol aastatetagusel vihmasel novembrikuul tegelikult öelda tahtis oli see, et ma peaksin oma (kohutavad) stsenaariumid nurka viskama ja hakkama koos temaga dokumentaalfilme väntama. Tegelema ajahetkedega, muutma need sujuvalt ühest punktist teise kulgevaks narratiiviks, järgides manala teed läinud Vladimir Jakovlevitš Proppi õpetust (kelle suhe lugudega on sama, mis Jim Morrisoni suhe paranoiaga).
Täielik jama.
„Mike,” ühmasin nördinult. „On ainult üks kategooria inimesi, kes on hullemad kõigist, kes unistavad filmikunstis läbi lüüa: dokumentalistid. Nad koguvad 19. sajandi National Geographicu numbreid. Neist paljude esivanemad hukkusid Niiluse allikate otsinguil. Nende ihud on tätoveeritud, nad kannavad kašmiirsalle. See tähendab: nad on petised, aga liberaalsed petised, mistõttu usuvad end olevat kõikidest pattudest lunastatud. Viimane, aga mitte vähem oluline: neil on jõukad vanemad, kes nende safarid üle maailma kinni maksavad.”
„Salinger, sa oled vahel nii, nii …” Mike raputas pead. „Jätame selle jutu, kuula mind. Meil on teemat vaja. Ühte head teemat dokumentaalfilmile, mis laineid lööks. Midagi, mida inimesed juba teavad, midagi tuttavat, mida meie sinuga näitaksime uues valguses, erinevalt inimeste tavanägemusest. Ragista oma ajusid, mõtle ja …”
Uskuge või mitte, aga just sel hetkel avastasid kaks poolikut hädavarest, et nad olid võimelised ka kõige veidrama kõrvitsa kuldtõllaks võluma. Sest, jah. Mulle tuli idee.
Ma ei tea, kuidas või miks, aga just siis, kui Mike mulle sarimõrvari pilguga otsa põrnitses ja mu peas keerles miljon põhjust, miks tema ettepanek tagasi lükata, käis mu ajus üks hiiglaslik sähvatus. Absurdne idee. Hullumeelne. Tulikuum. See oli nii tobe, et võis neetult hästi tööle hakata.
Mis oli veel erutavam, võimsam ja seksikam, kui rock’n’roll?
See oli miljonite inimeste religioon. Energia, mis ühendas põlvkondi. Kogu planeedil ei leidunud ühtegi elavat hinge, kes poleks kuulnud Elvisest, Hendrixist, Rolling Stonesist, Nirvanast, Metallicast ja tervest ülejäänud 20. sajandi ainsa tõelise revolutsiooni säravast karavanist.
Lihtne, kas pole?
Ei ole.
Sest rokk tähendas ka riidekapi suurusi musta riietatud kulturiste, kelle silmis põles buldogi pilk ning kellele maksti selle eest palka, et nad meiesuguseid tolguseid eemale peletaks. Mida nad hea meelega oleksid ka tasuta teinud.
Esimene kord, kui proovisime oma ideed ellu viia (Bruce Springsteeni soojenduskontserdil ühes Village’i lokaalis), pääsesin mõne müksu ja paari sinikaga. Mike’il läks kehvemini. Pool ta nägu meenutas pärast šoti lippu. Kirsiks tordil: meid oleks peaaegu kohtusse kaevatud. Springsteeni kontserdile järgnes White Stripes, siis Michael Stipe, Red Hot Chili Peppers, Neil Young ja lõpuks Black Eyed Peas, kes oli tollal oma kuulsuse tipul.
Kogusime endale arvukalt sinikaid ja väga vähe materjali. Kiusatus alla anda oli tohutu.
Aga siis juhtus nii, et Rokijumal pööras oma palge meie poole, märkas meie haledaid pingutusi teda ülistada ja näitas meile lahkelt teed kuulsusele.
3
Aprilli keskel õnnestus mul leida meile mõlemile tööots Battery Parkis kontserdilava püstitamisel. Tegu polnud mingi suvalise bändi kontserdiga, vaid kõigi aegade kõige vastuolulisema, saatanlikuma ja vihatuma grupiga. Mu daamid ja härrad: Kiss.
Töötasime tublide sipelgatena ja pärast, kui teised koju läksid, peitsime meie end jäätmehunniku taha. Hääletult nagu snaiprid. Kui esimesed mustad sedaanid kohale sõitsid, vajutas Mike Rec nuppu. Olime seitsmendas taevas. See oli meie suur võimalus. Loomulikult toimus kõik väga kiiresti.
Gene Simmons väljus ookeanilaeva pikkusest limusiinist, ringutas ja käskis lakeidel oma jumaldatud neljajalgne rihma otsast lahti päästa. Kohe, kui valge ja jube saatana näoga puudel vabaks sai, hakkas ta meie suunas klähvima, nagu üks neid põrgukoeri, kellest laulis Robert Johnson („And the day keeps on reminding me, there’s a hellhound on my trail. / Hellhound on my trail, hellhound on my trail.”). Kahe hüppega oli koeranäss minu kallal. Noolis mu kõrisõlme, igavene tõbras selline. See karvakera tahtis mu ära tappa.
Karjatasin.
Siis krahmasid umbes kaksteist tuhat jõhkardit, kes oleksid paremini sobinud kõrilõikajate Kuulsuste Halli, meist kinni, jagasid meile jalahoope, peksid meid keppidega ja lohistasid meid väljapääsu poole, et meid – nagu nad möirgasid – ookeanikaladele söödaks heita. Nad ei teinud seda. Nad jätsid meid läbipekstute, löödute ja väsinutena pingile, mille ümber vedeles prahti, et võiksime oma Wile E. Coyote’i olukorra üle järele mõelda. Olles võimetud kaotusega leppima, jäime paigale ja kuulasime kontserdi kustuvat kaja. Aga pärast korduslugusid, kui saatsime pilguga lahkuvat rahvamassi, olles valmis oma hiireurgu tagasi pöörduma ning Põrguinglite sarnaste habemetega tursked sellid hakkasid samal ajal bändi kaste ja kõlareid Peterbilti veokitele peale laadima, ilmus Valhallast Rokijumal ja juhatas mulle teed.
„Mike,” sosistasin. „Oleme siiani kõike valesti teinud. Kui tahame vändata dokumentaalfilmi rokist, tõelisest rokist, siis peame telekaamera lava taha pöörama. Lava taha, partner. Just need tüübid seal on tõeline rokk. Pealegi,” lisasin muiates, „pole neil patenti.”
Need tüübid.
Transamehed. Kes teevad kogu musta töö. Tõstavad kastid kaheksa auto peale, sõidavad nendega riigi ühest otsast teise, laevad need tühjaks, püstitavad lava, valmistavad varustuse ette ja jäävad käed rinnal etenduse lõppu ootama, et siis jälle nagu luuletuses: „Läbida miile enne uinumist.”
Oo jaa.
Lubage mul öelda, et Mike oli fantastiline. Meelituste, mündikõlina ja tasuta reklaami lubadustega veenis ta ühte igavuses vaevlevat turneemänedžeri andma meile loa teha mõned võtted. Transamehed, kes polnud sellise tähelepanuga põrmugi harjunud, võtsid meid oma kaitsva tiiva alla. Aga mitte ainult: just habemikud olid need, kes veensid mänedžere ja advokaate lubama meil ennast kogu turnee vältel filmida (ennast, mitte bändi – see oligi trumpäss, millega me nad lõplikult nõusse saime).
Nii sündis „Higistama sündinud: Road Crew, rock’n’rolli varjupool”.
Tegime kõvasti tööd, uskuge mind. Kuus nädalat meeletust, peavalu, väsimust ja higi, mille jooksul lõhkusime ära kaks telekaamerat, saime korduvalt toidumürgituse, mina väänasin välja oma pahkluu (ronisin haagiselamu katusele, mis osutus rabedaks nagu teeküpsis – vannun, et olin kaine) ja me õppisime ütlema fuck you kaheteistkümnel erineval moel.
Filmi montaaž kestis terve suve, mille veetsime neljakümnekraadises ilma õhukonditsioneerita ruumis pooleldi sulanud monitori ees ja 2003. aasta (maagiline aasta, kui selliseid üldse on) septembri alguseks polnud me mitte
