oli elus? Tecumseh... suur pealik, oli surnud? Kurat võtaks, milline kaotus. Ta avas silmad ja võpatas ereda päikesevalguse tõttu, mida imbus läbi kõrgete puude, mille lehed külmemast ilmast juba keerlesid.
Ta liigutas paremat kätt piki maapinda ja mõistis, et lamab tekil; püüdis liigutada oma vasakut käsivart ja mõistis, et see oli lingsidemes. Ta liigutas jalgu ja võpatas, kui üritas paremat jalga välja sirutada. Tema peas tagus, kuid ta oli elus ja arvatavasti paraneb.
Aga kus ta on? Ikka veel madalsoos? Jah, muidugi, ikka veel madalsoos. Kus mujal saaks ta olla? Nädal? Clovis oli öelnud nädal, oli ju?
„Ole lahke,” ütles Clovis, hoides käes hõbeplaskut, kui ta Spenceri pead kergitas. „Ära nüüd muhele, sest see on vesi, mida ma sulle annan. Sellest heast kraamist kasutasime ära viimase Anguishi peal, enne kui me tema käsivarre maha lõikasime. Nuttis nagu imik, seda ta tegi, kuid see oli napsist. Muidu poleks ta häältki teinud. Ole nüüd kuss. See on naine ise, tuleb sind vaatama.”
„Nii et ta on siis lõpuks ärganud. Väga hea, Clovis.”
Spencer vaatas veel kord üles päikese poole ja nägi enda kohal seisva naise kontuuri, pikad metsikud juuksed päikesevalguses tulekarva. Naine? Kuid kas polnud see sarlakpunane sõdurikuub, mida ta kandis? Ta ei saanud enam millestki aru. Oli naine tõeline? Spencer ei uskunud, et on. „Ingel?”
„Mitte selline, nagu sina seda tead,” sosistas Clovis Spenceri kõrva lähedal. „Üks naistest. Ta on ravinud su palavikku kogu selle pika nädala. Tema ja ta indiaani teenija. Nad on siin koos meiega ja tema on sedasorti, kes hakkab valitsema, kui sa mu mõttest aru saad. Ka teised naised ja lapsed, kes olid peidus, kuni ameeriklased lahkusid, on siin koos meiega laagris. Me oleme elanud surnute arvel, kust leidsin ka plasku ja tekid, kuid mitte kuigi palju toitu. Meil on ainult kolm püssi ja niikuinii pole eriti laskemoona. Me oleme plindris, leitnant, põrgulikus plindris.”
Spencer püüdis silmi pilgutades naise näojooni fookusse saada, kuid nüüd näis teda olevat hoopis kaks ja kumbki ei seisnud küllalt kaua paigal, et ta teda korralikult vaadata oleks saanud, pagan teda võtaks. „Inglane?”
„Sa ei ole vang, kui sa seda vastust ootad,” ütles naine, kõnepruuk puhas ja haritud. „Me anname talle veel ühe päeva, Clovis, ja siis peame põhja poole edasi liikuma. Onatah ütleb, et kahe nädala jooksul on lumi maas, ning me ei saa siia jääda ja ära külmuda, samuti surnuks nälgida, isegi ühe äpardunud leitnandi pärast mitte. Meil võtab vähemalt kaks nädalat aega, et tsivilisatsiooni juurde jõuda. Teeme lohisti ja me peame teda lihtsalt kordamööda lohistama.”
Siis oli ta läinud ja Spencer pigistas silmad kinni, kui päike talle täie jõuga näkku paistis. „Sul on õigus, Clovis. Ei olnud ingel,” ütles ta nõrgalt ja kaotas veel kord meelemärkuse.
Esimene peatükk
Becket Hall
Juuni 1814
„Kas sa haistad seda, Spencer? Kusagil seal väljas möllab võrdlemisi tugev torm. Kujutan ette, et Courtland on seda märganud ega too Respite’i Hastingsist tagasi, enne kui torm möödub. Kehv lugu. Lootsin kuulda mingeid sõjauudiseid, mida tema ja Jack võisid mu pankurit külastades üles korjata.” Ainsley Becket pöördus tagasi avatud akna juurest, kust avanes vaade üha vihasemaks muutuvale Kanalile, et poja poole vaadata. „Kuidas õlg on? Teeb see ikka veel valu, kui torm on teel?”
Spencer raputas pead ja pöördus tagasi oma malvaasiaklaasi juurde. Ainsley oli selle küsimuse nii puhtalt sisse libistanud, eks ole? „Ei. Kui ka teeks, ei ütleks ma sulle. Sest siis ütleksid sa Odette’ile ja ta kiusaks mind jälle oma pagana sulgede ja keedustega. Tunnen end hästi, isa. Tõepoolest.”
„Ja tüdinult,” märkis Ainsley, istudes oma kirjutuslaua taha. „Sa ei kavatse meist ometi jälle lahkuda, kui oled nüüd paranenud, ega ju? Või peaksin ma hoiduma mainimast, et Jacko on sind võrrelnud lõviga, kes lakkamatult oma puuris kõnnib? Kõik, mis näib puuduvat, on urin, kuid kahtlen, kas see kauaks nii jääb.”
Spencer vältis Ainsley pingsaid silmi ja teeskles mitte märkavat uurivalt kallutatud pead. Ta teadis, et teda kaalutakse ja hinnatakse. Isegi torgitakse. Päris riukalik mees see Ainsley Becket, kui libedalt ta oskas inimest kritiseerida. Tema isa puhul tuli arvestada – ära usalda naeratust, ära pööra tähelepanu leebele toonile. Jälgi silmi.
„Ei, ma ei lahku, isa. Esiteks on mul Kanadast kõrini ja nüüd, kui Bonaparte on troonist loobunud, pole kuhugi mujale minna, sest võitlema pole jäänud enam kedagi. Ma lihtsalt istun siin ja roostetan nagu kõik teised, arvan ma.”
„Ja peavalud?”
„Armas Kristus!” Spencer hüppas püsti ja hakkas edasi-tagasi kõndima. Nii palju siis katsest end vaos hoida. Talle meenus Jacko võrdlus ja ta jäi koheselt seisma, püüdes oma ärritust ohjeldada. „Ma ütlesin sulle, kõik on korras. Ma kinnitan, et olen täielikult paranenud.”
Ainsley jätkas torkimist. „Nii et sa mäletad nüüd? Kuidas sa Montreali jõudsid, kuidas sind paati tõsteti ja seejärel laevale, mis tõi su tagasi meie juurde? Sa mäletad nüüd rohkemat kui lahingut ja seejärel merel olemist? Sa mäletad rohkem, kui Clovis või Anguish on sulle rääkinud?”
Spencer lõi sõrmed juustesse ja pigistas sõrmeotstega pealage, kuni tundis valu. „Ei, pagan võtaks, ei ole. Odette ütleb, et hea loa võttis mu mälu nendeks nädalateks ära, nii et ma ei mäletaks valu. Kaitsku loa mind või mitte, ma sain pagana kõva paugu vastu pead, see on kõik. Ja mind tüütab kuradima kombel, et mind koheldakse kui invaliidi.”
„Ja sa oled tüdinud,” kordas Ainsley, sõrmitsedes vasest paberivajutist ja vaadates ikka veel Spenceri poole – mehe poole, kes oli kunagi olnud trotslik, kuuma hispaania verega orvuks jäänud poiss, uidates Port-au-Prince’i tänavatel paljajalu ja lähedal nälgimisele, ent valmis näkku sülitama igaühele, kes teda veidi kõveralt vaatas. Ainsley oli pidanud ta kotti toppima, et takistada poissi teda hammustamast, kui ta Spenceri saarele viis ning Odette’i ja Isabella õrna hoole alla andis, seitsmes orbudest, keda Ainsley pidas vajalikuks oma hoolde võtta, et leevendada üha rohkem vaevavat südametunnistust elu pärast, mille ta oli valinud. Ta oli pannud poisile nimeks Spencer meremehe mälestuseks, kelle nad olid üle parda kaotanud oma hiljutisel konterbandi vedamisel.
Mõne kuu pärast olid nad saarelt põgenenud, Spencer ikka veel enamasti metsik, ning see metsikus polnud temast kunagi päriselt kadunud. Kui kaugele olid nad tulnud. Kui vähe ta ikka veel teadis oma adopteeritud pojast. Ajastamine oli olnud vale. Ta oli Spenceri toonud oma maailma ainult mõni kuu enne seda, kui ta ise sealt välja tahtis, ja Spencer oli jäetud järgnevaks kuueteistkümneks aastaks enamasti iseenda hooleks.
„Spencer? Sa võid seda öelda. Ma saan aru.”
„Siis jah, pagan võtaks, ma olen surmani tüdinud! Kuidas sa suudad välja kannatada siin elamist päev päeva ja aasta aasta järel? Kui Must Kummitus välja sõitis, oli vähemalt midagi, mis seda monotoonsust katkestas. Ma peaaegu ootan, et Punaste Meeste bande meid jälle ähvardaks, nii et oleks põhjust välja sõita ja mõned pead kokku lüüa.”
„Neil rannikutel ei tule enam smugeldamist, Spencer, ja järelikult pole ka vajadust Musta Kummituse väljasõitmiseks, et meie inimesi kaitsta. Napoleon on kinni peetud ja valitsus on võimeline kasutama oma laevu, et kogu rannik blokeerida. Salakaubavedu on muutunud liiga ohtlikuks ettevõtmiseks. Ja ma ei saada Respite’i enam hädaohtu. See on meie jaoks liiga riskantne.”
Spencer
