minu elus. Isegi tolleaegsete vahenditega polnud koristamisel häda midagi. Tunnistasin endale juba siis, et ilmselt on see viimane kord elus, kui mul on tööl nii väike vastutus ja nii suured õigused. Iga etenduse alguses pidin fuajee ja garderoobi põrandad puhtaks pesema. See polnud eriti kurnav ega võtnud ka palju aega, kui minu optimeerimispüüete pärast just midagi sellist ei juhtunud, et mõni mees mind pissuaari ees nähes ehmatas ja me mõlemad hetkeks kangestusime (vett oli meeste WC-s mugavam vahetamas käia) või kui ma – küll juba vilunud tõuketugevusega – mõnel korral liiale läksin ja hoogu andes oma ratastega pesuämbri trepist alla veeretasin. Oih! Kui kõik puhas, tohtisin hiilida etendust vaatama. See oli minu jaoks parim palk. Tagasi vaadates ei pidanud ma seda tööd ka eriti pikalt tegema, kui juba tehti ettepanek asuda tööle raamatupidamises. Kuigi seal ei saanud klientidele teatrist rääkida, olin rõõmus, et see töö kattus rohkem sellega, mida ma õppisin.
Pärast ülikooli ja muid seiklusi („häälega” Euroopas tuuritamised, maasikakorjamised Saksamaal, magistriõpingud Hamburgis) sain väga huvitava töö Eestis. Aga… pärast mõned aastad „korralikult” töötamist hakkasin väsima. Sellest, et asjad ei saanud kunagi päris valmis. Sellest, et ma nägin juba kontoritöö tüütut tsüklilisust: uued juhid toovad kaasa muudatusi. Sa püüad neid selles aidata nii hästi, kui oskad. Ja sa ei oska veel eriti hästi, aga sa püüad kogu hingest. Siis tulevad jälle uued juhid. Jälle püüad sa neil aidata asju arendada ja parendada, aga teises suunas. Nüüd sa juba oskad ja tead. Kui aga tulid kolmandad juhid, kes püüdsid teha asju teisiti kui eelmised, hakkasid nad osasid asju tegema nagu esimesed juhid. Ring hakkas täis saama. Jaks hakkas lõppema. Ja ma ei tahtnud suvel kontoris olla. Esimesed mõtted stiilis mida-ma-siis-tegelikult-tahan keerlesid peas.
Parasjagu oli Eestis kiire majanduskasvu eeskujulik aeg. Kiiremini, paremini, rohkem. Ja ma ei tea, kas siis oli lihtsam seda teha või mitte, aga oli võimalik mõelda ja välja öelda, et ma loobun oma suurepärasest kontoritööst. Tööst, mis oli tegelikult vaheldusrikas ja väljakutseid esitav, boonuseks veel kõik tubase palgatööga kaasnevad plussid, mida oskasin hinnata alles pärast töölepingu lõppu.
Sellest pausist, millest ma algul oskasin oodata vaid suve nautimist väljaspool kontorit, kujunes peaaegu aastane karjääripaus. Sellest pool veetsin reisides Aasias ja lihttööd tehes Austraalias, veerand Tallinnas vabakutselise ajakirjaniku ja lektorina ning veerand Lõuna-Eestis taluelu katsetades. Selle aja jooksul õppisin klassikalist massaaži, lihtsamaid autohooldustöid, meditatsiooni, vene keelt, jaapani kalligraafiat, kütmist ja kaljuronimist. Sain sukeldumislitsentsi, proovisin motikasõitu, põhumaja ehitamist ja koeraga kahekesi metsatalus elamist, reisisin isu täis ja kirjutasin (naljaga pooleks) oma esimese raamatu. Üllatav oli minu jaoks see, et talvel ma ei veetnudki rohkem aega väljas ja vähem arvuti taga kui tööl käies – vahekord oli ikka umbes üks tund looduses ja kaheksa või kümme arvuti ees. Avastasin, et isegi kui kontoris tööl ei käi, on ikkagi kiire ja aega magamiseks napilt. Ja muidugi selgus see, mida ma lootsin: tööta olles saab parema kontakti iseendaga – kes ma olen ja mida olen väärt ilma visiitkaardita. Üks tähtis tõdemus oli, et kõik käib tsüklitena – nagu töölt ära tulemise, nii ka tagasi kontoritööle tahtmise soov. Kuni taas oli käes päev, kui oma mõtted said otsa ja tahtsin endale rakendust koos teistega. Kontoris. Täitsa hea meelega.
Peagi märkasin taas üht siirast mõttepoega, mille ma kohe „ohtlike” hulka liigitasin ja peast eemale peletasin – „Mul pole aega tööl käia…”. Umbes kahe nädala pärast teatati ootamatult mu kolmekümneaastase staažiga energilise ja uuendusmeelse ülemuse koondamisest. Möödus vaid kuu, kui sain sama teate enda kohta! Vau! Piisab vaid unistamisest. Selgest jutust universumi suunal. Mis siis, et see mõte tekkis kogemata, aga paistab, et mitte juhuslikult.
Mõnel läheb äratundmiseni jõudmine veelgi kergemalt. Mina teadsin aastaid, et ma ei kuulu kontorisse. Aga mõistmine, kuhu ma siis kuulun ja see kuuluvus ka ära tõestada ning enesele see uus koht luua, võttis mitu aastat aega. Samas kui mu sõbranna, kes veel aasta tagasi suures pangas uue ametikoha vastu võttis ja seal edukalt hakkama sai, koondati pool aastat hiljem ning nüüd, sellest veel kolm kuud hiljem, teeb oma sõbrannadele kontoririiete jagamise õhtu, sest tal ei minevat neid enam kunagi vaja. Palju õnne talle!
Mul on nüüdseks juba kaks aastat firma, mis tegeleb „füüsilise heaolu teenustega” (see hõlmab joogatunde ja -laagreid), loovkirjutamisega ning võimalusel ka ärikonsultatsiooniga. Enne praegu tegutsevat firmat on mul olnud kaks ettevõtmist, millest ühes olin 5% osanik ja teist me ei registreerinudki firmana, jäime ootama esimest klienti ja seejärel teist, nende järel omakorda rohkem kliente ei tulnudki – see oli sakslastele suunatud ürituste korraldamisega seotud ettevõtmine, mis hääbus paari aastaga. Mis meil tookord valesti läks? Turundus! Ja pühendumine. Meid oli kolm vajalike oskuste ja teadmistega varustatud spetsialisti, aga me käisime selle ettevõtmise vältel täiskohaga tööl. Meie internetilehekülg on tänaseks konserveeritud, kolme aasta palk kokku igaühele 20 000 krooni, kui tuludest kõik kulud maha arvestada.
Ka 5% osalusega firma oli väga vahva idee – ökoehitus ja säästev renoveerimine. Aga selles sai otsustavaks enamusosaniku roll ja pühendumus, mis viis selleni, et ta ostis passiivsed osanikud välja. Minu aastapalk oli 8000 krooni.
Praegu loodud firmaga on teised lood: ma olen üksi, mul ei ole teist tööd ja selle firma tegevusalal oskan ise midagi teha. Mõnus ja minu jaoks kõige tähtsam on see, et mu töö (ehk see, mille eest ma tasu küsin) on ühtlasi minu elustiil. Jooga. Tervislik toit. Mediteerimine. Hingamistehnikad. Eneseareng. Kirjutamine. Ja ma elan sellest ära. Alguses vaevu-vaevu, siis kasvava enesekindlusega, vahepeal taas kuidagi ots otsaga kokku tulles ning nüüdseks ma juba usaldan, julgen ja oskan rohkem kui enne – olgu vaevu-vaevu-periood või mitte, ma ei lase end sellest enam emotsionaalselt nii palju mõjutada.
Minu vabakutselise „töö” juurde kuulub ohtralt arvutiga töötamist. Kirjutamist, info otsimist ja analüüsimist. Mõned kuud tagasi läks mu põhiline aeg joogatundide andmisele. Aga ma tundsin, et minus on veel palju ideid, mida ma igapäevastes joogatundides ei saa rakendada ja mille planeerimiseks ja teostamiseks mul aega ei jäägi. Tuli kohandada oma päevakava. Tänaseks – pool aastat hiljem – on mu päevadesse tekkinud täpselt see aeg: kirjutamise ja ühekordsete ürituste planeerimise aeg. See sobib mulle. Ja ma näen, et see läheb ka edasi nii. Olen õppinud, et endale mitte liiga tegemiseks pean pidevalt küsima, mis on parim tasakaal kombinatsioonist, mille moodustavad ühekordsed projektid, kirjutamine, oma aeg, kohtumised sõpradega, tervisliku elustiili koolitused, ja kõige regulaarsem töö – iganädalased joogatunnid. Lisaks olen leidnud mahti käima lükata kaubandustegevuse, mis peaks aitama luua stabiilset sissetulekut, sõltumata minu tervise seisundist või asukohast.
Olen pikalt unistanud oma joogastuudiost, poest ja kohvikust – harmoonilisest füüsilisest keskkonnast, mis annaks inimestele päevad läbi sama tunde, mille annab joogatund. Aga see mõte ei ole liikunud realiseerumise poole. Ikka on üks või teine takistus ette tulnud. Praeguseks hetkeks olen otsustanud, et see ei ole veel minu tee, aga hoian edaspidise jaoks silmad lahti.
Kuigi olen täna oma eluga väga rahul, siis pean tunnistama, et algus ei ole olnud lihtne. Minu esimene palgatöölt vaba aasta oli emotsionaalselt midagi sellist nagu lõbustusparkide Ameerika mäed. Töölepingulistest kohustustest vabana seisis minu ees vaba elu kõige laiemas mõttes, mitte kohustuste tagant virvendav igatsus järgmise puhkuse järele. Teistmoodi päevad. Teistmoodi vastutus. Ebakindlus. Edu ja ebaedu. Pettumus. Tunnustus. Esimene endale makstud palk. Esimene päris oma makstud sotsiaalmaks. Elu, mille iga päev on vaba päev. Ja iga päev on tööpäev. Eufooria esimestest projektidest. Depressioon madalast koormusest. Talvest. Jõuludest ilma töökollektiivita. Tüdimus mitu korda päevas toiduvalmistamisest. Eneseusk kõigub. Teised ütlevad,
