jälgis meest lahkumas, pööras ümber ja kõndis välja, ikka veel sooja õhtusse. Kes oleks võinud arvata, et ta võib kohata niisugust toredat meest ühes baaris? Rachel heitis pilgu sildile, millel ilutses neoonsinine istuv ja saba liputav koer. Ja et see kõigist kohtadest just siin juhtub.
Vähemasti võis ta nüüd tõmmata oma nimekirjast maha soovituse „Käi rohkem väljas“, mõtles Rachel, kui ta Diane’i auto poole sammus. Seda et...
Autot ei olnud enam oma endisel kohal. Rachelil oli täpselt meeles, kuhu sõbranna oli auto parkinud, sest kummitusliku sinise sildi kuma oli ta kleidi purpurseks värvinud, kui ta autost välja astus. Kuivõrd paanikas Diane’i ei olnud näha, oli autovarguse variant ebatõenäoline.
„Aga ma pidin Diane’iga koju saama,“ ütles Rachel valjul häälel endamisi.
Diane oli ära läinud? Kas see oli võimalik? Loomulikult oli sõbranna olnud endast väljas, aga...
Rachel kõndis parkimisplatsi servani ja uuris tänavat nii ühes kui teises suunas. Ei midagi. Tuttavat sinist pikapautot ei paistnud kusagilt tema poole sõitvat.
Rachel avas suu ja sulges selle siis jälle. Ta ei suutnud seda uskuda. Ta ei tundnud Diane’i küll väga hästi, aga mis seisus pidi see naine olema, et minema tormas ja tema maha unustas?
„Kas sul on abi vaja?“
Rachel oleks tuttava hääle peale peaaegu oiatanud, ja mitte heas mõttes. Ta oli baaris toimunuga niivõrd rahul olnud. Ta oli käitunud targalt ja baari-maailma reeglite kohaselt... enam-vähem. Aga nüüd kõik see vastu taevast lasta oli küll paras nöök.
Rachel pööras end ringi, seisis Carteriga silmitsi ja kehitas siis õlgu.
„Tähendab, et su sõbranna oli rohkem endast väljas, kui kumbki meist oleks seda arvanud,“ tõdes Carter, olles juhtunu enda jaoks lahti mõtestanud.
„Tundub nii.“
„Ole nüüd,“ sõnas mees naeratades. „Ma viin su koju.“
Naine tahtis öelda, et see ei ole vajalik. Et ta helistab mõnele teisele sõbrale või tellib takso. Aga aeg oli hiline ja talle ei meeldinud mõte kedagi juhtunu pärast tülitada. Ja lõppude lõpuks oli see siin Riverside, mitte New York. Päris nii ei olnud, et tühjad taksod saaliksid kõikjal ringi, otsides kliente.
Carter tõstis mõlemad käed, nagu annaks ta alla. „Minuga on turvaline.“
„Hahaa. Ise sa enne ütlesid, et oled ohtlik.“
„Ainult oma kujutlustes.“
Carter kallutas kutsuvalt pea küljele. Naine ohkas ja noogutas siis.
„Tänan,“ lausus Rachel ja järgnes mehele suure musta veoauto juurde.
„Võta heaks. See võib olla mu nädala heategu. Ema rõõmustaks.“
See, et mees oma ema mainis, võttis Rachelil veidi pinget maha. Ta tundis end veidralt, ronides kõrvalistmele, mis tundus olevat maapinnast umbes üheksa meetri kõrgusel.
„Kena veok,“ märkis ta, kui mees oli juhiistmele roninud. „Nähtavus on suurepärane.“
„Macho,“ parandas mees teda. „Üks macho veok.“
Naine lihtsalt pidi naerma, ta ei saanud teisiti. „Aga muidugi. Minu viga. Kujuta ette, kuidas masin siis välja näeks, kui sa supersuured rehvid ostaksid.“
„Pole minu stiil.“
Ahah, aga veok ju oli? Ja siis öeldakse, et naised on keerulised.
Carter pani autole hääled sisse ja heitis pilgu Rachelile. „Kuhu suundume?“
Naine pani turvavöö kinni ja seletas, kuhu sõita.
Kui Carter oli parkimisplatsilt välja keeranud, ütles ta: „Sul tuleb oma sõbrannaga üks vestlus maha pidada. Minemasõitmine ja su üksi baari jätmine ei ole okei.“
„Olen nõus. Ma ei suutnud seda uskuda, kui välja astusin ja nägin, et ta auto on läinud. Ma ei tunne Diane’i samas kuigi hästi, aga siiski...“ Rachel kehitas õlgu.
„Te töötate koos?“ uuris mees.
„Jah. Diane alustas sel poolaastal. Ta on neljanda klassi õpetaja.“
„Suured lapsed,“ narris Carter.
„Suuremad kui minu omad. Lisaks kahtlustan, et üheksaseks saanult tegelevad nad märksa vähem plastiliini söömise ja muu taolisega. Aga ma ei vahetaks oma tööd millegi vastu. Mulle meeldivad väikesed lapsed. Neile on kõik uus ja põnev. Nad näevad kõiki võimalusi. Kui ma teen oma tööd õigesti, siis saan aidata neil hiljem kogu elu kooli armastada.“
Just tol hetkel helises mehe mobiil. Ta tõmbas selle särgitaskust välja ja tegi lahti.
„Brockett. Mhmh. Jep. Kust sa teadsid?“ Mees naeris. „Ei. Sain aru. Head õhtut.“ Ta lõpetas kõne. „Su sõbranna tuli tagasi sind otsima.“
„Kas tõesti? Väga hea. Ma ei oleks tahtnud homme ta peale karjuda. Kes helistas?“
„Jenny, baariteenindaja. Ta ütleb Diane’ile, et sinuga on kõik korras.“
Rachel avas suu ja sulges selle kohe uuesti. Ta ei olnud kindel, et „kõik korras“ annab olukorrast õige ülevaate. Oli väike võimalus, et Diane’ile jääb mulje, nagu läheks ta mehe juurde, kellega oli just tuttavaks saanud. Polnud just maailma kõige jubedam asi, aga samas oli see tegelikkus, milles Rachel end mugavalt ei tundnud.
Kuna ta seda Carteriga arutada ei saanud, siis esitas ta järgmise loogilise küsimuse.
„Kuidas baariteenindaja su telefoninumbrit teab?“
„Ei maksa asjast suurt numbrit teha,“ ütles mees talle. „Ma ei ole selles baaris sage külaline. Me Jennyga teame teineteist juba pikka aega. Oleme aastaid sõbrad olnud.“
Ah et sõbrad? Ja enne seda?
Carter parkis auto väikese kortermaja ette, kus Rachel elas. See asus linna vanemas osas. Rachel oli just selle koha valinud, sest talle meeldisid kõrged laed ja kahekümnenda sajandi algusaegadele omane arhitektuur.
Carter lülitas mootori välja ja libistas pilgu üle maja ees seisvate autode. „Las ma arvan,“ ütles ta pargitud sõidukeid silmitsedes. „Hall sedaan.“
Rachel tegi turvavöö lahti ja tundis end rahulolevalt, et sai mehele väikese üllatuse valmistada. „Väike punane kaheistmeline allalastava katusega sportauto.“
Carteri silmad läksid suureks. „Ei ole võimalik.“
„Aga on.“
Carteri pilk jäi naise näol pidama. „Miks ei võinud minu eelkooliõpetaja rohkem sinu moodi olla?“
„Võib-olla ta oli. Viieaastased ei märka tavaliselt sedalaadi asju.“
