ruumis, kuhu mees astus, leidis ta nurgast kössitamas tillukese tüdruku, nägu pisaramärg. Tüdruk köhis ja nuuksus. Raoul võttis lapse sülle, pöördus ja oleks peaaegu tuletõrjujaga kokku põrganud.
„Ma võtan ta ise,“ ütles naine talle maski tagant otsa vaadates ja haaras lapse. „Kaduge siit. Maja on ligi seitsekümmend aastat vana. Kes teab, mis keemiliste ühendite kokteile õhus võib olla.“
„Siin võib olla veel lapsi.“
„Ma tean, ja mida kauem me siin seisame ja räägime, seda suuremas ohus nad on. Minge nüüd.“
Raoul kõndis tuletõrjuja kannul majast välja. Alles õue jõudes tundis ta, et köhib ja tal matab hinge. Raoul kummardus ja püüdis sügavalt hingata.
Kui mees jälle korralikult hingata suutis, ajas ta ennast sirgu. Koolimaja õuel valitses kontrollitud kaos. Hoone ees seisis kolm tuletõrjeautot. Õpilased seisid ligistikku muruplatsil, koolist tükk maad eemal. Majast voogas kõigis suundades suitsu.
Paar inimest hakkas karjuma ja osutas millelegi. Raoul pöördus ja nägi, kuidas hoone kaugemas otsas lahvatasid katusest leegid.
Ta pöördus, et uuesti sisse tormata. Üks tuletõrjuja haaras tal käsivarrest.
„Ärge mitte mõelgegi,“ ütles naine. „Jätke see professionaalide hooleks.“
Raoul noogutas ja hakkas uuesti köhima.
Naine vangutas pead. „Te läksite tagasi sisse, jah? Oh teid tsiviliste. Kas te arvate, et me kanname maske ilu pärast? Arst!“ Viimase sõna hüüdis naine valjusti ja osutas Raoulile.
„Minuga on kõik korras,“ suutis Raoul öelda, tundes hingamistakistust.
„Las ma pakun. Te olete pealekauba ka arst. Kuulake selle kena proua sõna, või ma ütlen talle, et te vajate klistiiri.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
