– kuna ta oli intervjuu eel närvis, oli ta hoopis tööd teinud.
„Mis juhtus?“ küsis Dakota, kellele Nevada välimus näis vähem huvi pakkuvat kui õele. „Miks sa arvad, et intervjuu hästi ei läinud?“
„Mis paneb sind arvama, et ma niimoodi mõtlen?“ küsis Nevada, sumin iga sekundiga tugevamaks muutumas. Sellelegi vaatamata võttis ta kohe suure lonksu, kui Jo uue klaasi lauale pani.
„Joomine andis selleks esimese viite.“
Psühholoogist õe omamine on nagu kahe teraga mõõk, mõtles Nevada. „Ma ei taha sellest rääkida. Kui ma oleksin tahtnud, siis oleksin teie poole tulnud. Aga ei tulnud. Ma olen siin ja joon ennast täis. Jätke mind rahule.“
Õed vahetasid pilgu. Kui Nevada oleks tahtnud, oleks ta ilmselt aru saanud, mida nad mõtlesid. Nad olid ju geneetiliselt ühesugused. Kuid praegu huvitas teda üksnes Jo väikesest köögist hoovav lõhn.
„Nevada,“ alustas Montana leebel toonil.
Enamat polnud vaja. Vaid üks sõna. Nevada raputas pead. Miks ta ei võiks olla samasugune nagu teised inimesed ja oma peret mitte taluda? Sel hetkel tundus küll perest võõrandumine väga hea mõttena.
„Olgu siis,“ torises ta. „Intervjuu polnud mitte härra Janackiga – mitte isaga, Elliotiga, vaid Tuckeriga.“
„Kas toosama, kes oli kunagi ammu Ethani sõber?“ küsis Dakota. Tundus, et ta pole asjades päris kindel. See oli ka arusaadav, võttes arvesse, et tema oli puutunud Tuckeriga kokku üksnes korra tol suvel, kui nad veel päris väikesed olid.
„Ma ei saa aru,“ ütles Montana. „Kas tema juhib siis nüüd firmat?“
„Kogu seda projekti,“ ütles Nevada ikka veel silmitsedes kööki viivat ust.
„Miks ta siis probleem on?“ küsis Dakota.
Nevada jättis lootuse niipea süüa saada ja vaatas õdedele otsa. „Ma tunnen Tuckerit. Kui ma kolledžisse läksin, käskis Ethan mul ta üles otsida ja ma tegin seda.“
„Selge,“ ütles Montana, kuigi ta hääletooni järgi võis öelda, et ta ei saanud millestki aru. „Aga kas tema tundmine pole siis hea asi?“
„Ma magasin temaga. Ütleme nii, et see oli üks väga ebamugav intervjuu.“
Jo ilmus quesadilla ja mitme salvrätiga. Ta pani Dakota ette taimetee ja andis Montanale dieetjoogi. Asetanud keset lauda korvi kartulikrõpsudega ja kausi salsaga, eemaldus ta lauast.
Nevada võttis tüki quesadilla’t ja lõi sellele õdede suuri silmi ignoreerides hambad sisse.
„Ega ometigi mitte täna,“ lausus Montana sosinal. „Ega sa taha ometigi öelda, et temaga täna magasid?“
Nevada sõi suu tühjaks. „Ei. Intervjuu ajal me ei seksinud. See oli varem. Kolledži ajal.“
Ta sõi pisut veel, õed talle ootusrikkalt otsa vahtimas. Montana kannatus katkes esimesena.
„Mis juhtus?“ küsis ta. „Sa pole meile sellest sõnagi iitsatanud.“
Nevada pühkis käed salvrätti ja võttis lonksu. Nüüd oli sumin juba tugevam, mis tegi saladuse paljastamise lihtsamaks.
„Kui ma kolledžisse läksin, palus Ethan mul Tuckeri üles otsida. Ta töötas seal kandis.“
Kuigi nad olid õdedega väga lähedased, olid nad otsustanud minna erinevatesse kolledžitesse. Neli aastat eraldi elatud elu tagas neile võimaluse oma identiteet välja kujundada – või midagi selle jama sarnast, mõtles ta. Kuigi tol ajal oli see tundunud hea idee, mõtles ta nüüd, et kui mõni õde oleks läheduses olnud, oleks ehk kõik paremini läinud.
„Mul polnud erilist tahtmist mõne tema sõbraga aega veeta,“ jätkas ta, „aga Ethan käis muudkui peale ja nii ma siis tegingi seda. Ma helistasin Tuckerile ja leppisime kohtumise kokku.“
Ta mäletas ikka veel, kuidas oli läinud suurde tööstushoonesse. Ruumide kõrgus võis olla oma kümme meetrit, kõigist akendest hoovas sisse valgus. Keset ruumi oli tohutu suur platvorm ja sellel ilus leeklambiga naine. Kuid Nevada tähelepanu köitis platvormi kõrval seisev mees. Täiskasvanud Tucker oli hoopis midagi muud kui too poiss, keda tema mäletas.
„Ja nii see läks,“ ütles ta järgmist suutäit võttes ja suud tühjaks süües. „Heitsin talle vaid ühe pilgu ja armusin ülepeakaela. Ma olin täiesti abitu.“
Montana kummardus laua kohale. „See pole ju paha, on ju nii?“
„On küll, kui kõnealune kutt on meeletult armunud kellessegi teise. Tal oli tüdruk.“ Kui Cati võib nii labase sõnaga nimetada. „Mina olin tema järele hull, tema oli aga hull tolle tüdruku järele ja too tüdruk tahtis mu sõber olla. Täielik põrgu.“
„Kes ta oli?“ küsis Dakota. „Kas samuti mõni tudeng?“
Nevada kehita õlgu. „See pole oluline.“ Ta ei kavatsenud neile mingil juhul tüdruku nime öelda. Nimi võib olla neile tuttav ja Nevadal polnud vähimatki tahtmist Catist rääkida.
„Käisin nendega paar korda väljas,“ ütles ta. „Siis ei suutnud ma seda enam taluda ja tõmbusin eemale. Ühel õhtul kuulsin, et nad läksid lahku, ja läksin Tuckerit vaatama. Ta oli kõvasti võtnud ja me seksisime, aga see oli armetu.“
Ta ei maininud, et oli sisuliselt Tuckeri voodisse viskunud. Ja et kui nüüd tagasi vaadata, siis oli ta isegi mõnevõrra üllatunud, et Tucker üldse mäletas, et see oli olnud tema. Tucker oli ju olulisel hetkel hüüdnud Cati nime.
Ta ohkas. „See oli paras jama. Nad leppisid ära, mina olin endast väljas ja kogu lugu. Ma pole neid kumbagi pärast seda näinud. Kuni tänase päevani.“
See polnud sugugi kõik. See, et Tucker oli eelistanud temale Cati, polnud õigupoolest üllatav. Cat oli ilus ja palju huvitavam ning pealegi olid nad ju enne teda koos olnud. Kuid sellelegi vaatamata oli Nevada süda murtud ja ta tundis tohutut alandust. Pealegi oli seks olnud kohutav. Nii kohutav, et ta oli oodanud kolm aastat, kuni riskis uuesti kedagi endale nii lähedale lasta.
„Ma tahtsin seda tööd,“ ütles ta joogiklaasi võttes. „Ma tahtsin seda võimalust.“
„Sa ei tea ju, et ta ei palka sind,“ ütles Montana. „Sina oled ju parim kandidaat.“
„Kardan, et see ei ole otsustav faktor.“
Dakota jõi teed. „Kas teda uuesti näha oli raske?“
„See oli šokk. Lootsin näha ta isa. Aga sa ei küsi ju seda.“
„Ei.“
Nevada mõtles hetke sõnadesse panemata jäänud küsimuse üle. „Ma olen temast üle saanud. See oli nii ammu ja mina olin siis noor ja rumal. Nüüd on kõik hoopis teistmoodi.“
„Nii et sul ei ole siis enam mingeid tundeid?“ küsis Dakota.
„Mitte ühtegi.“
Nevada
