mitte,” vaidles isa vastu.
„Ehk vajatakse seda Vargamäelgi,” arvas Indrek.
„Ei, armas poeg, mind ja minu armastust pole enam kellegil vaja. Kui inimene tahab, et temast veel midagi oleks, siis peab ta midagi tegema. Aga mis teen mina? Mis väärtus on minu tegemisel? Ma kannan risu jõkke, et vesi ei saaks joosta. Ükskord pahmitsesin, kui teised tegid tõkkeid, aga nüüd teen ise sedasama. Kui ma kisuks vanu tõkkeid jõest välja, see oleks teine asi, aga ma ei kisu ju. Ma ütlen, et nõnda püüan kala, aga oli aeg, kus ütlesin, et ennem jäägu kõik kalad jõkke, kui et sinna risu kantaks, mis takistab veevoolu. Siis kaevati Vargamäel kraavi, kuivatati maid, et mets läheks kasvama, nüüd ootavad kõik, et riik kaevaks. Minagi mõtlesin kord, et mis oleks, kui keegi võtaks ja puhastaks Vargamäe jõe ära, nii et vesi saaks õieti jooksma ja langeks, ütleme, paar jalga...”
„Aga need päevad võivad ju nüüd tulla,” ütles Indrek vahele.
„Kui minu vanad silmad seda veel näeksid!” ohkas Vargamäe Andres südamepõhjast.
„Ehk näevad,” arvas Indrek, ja äkki välgatas tal peas mõte, mis tundus nagu mingi eluülesandena ja läbis tuimunud südant värske puhanguga. Õige! Mis oleks, kui tema katsuks kasutada oma tutvusi linnas ja kui ta hakkaks Vargamäel ning igal pool ümberringi õhutama jõe puhastamise ja õgvendamise mõtet! Kui ta käiks läbi kõik metsa- nurgatalud ja ka need kauged välimaa-külad, kel heinamaad Vargamaa all jõe ääres! Kui ta räägiks kõigile ainult ühte ja sedasama: jões tuleb vesi alla lasta, siis muutuvad heinamaad, sood ja rabad kõvaks ja kuivaks. Jõe ääres hakkab siis koreda luhaheina asemel kasvama peen ja pehme arurohi, kas või metshärjapea ja hiirehernes. Kümne aasta pärast ei tunne endisi pehmeid ja kõikuvaid maid äragi. Sooheinamaast saab kultuurheinamaa, võserikust saab tihe mets, metsast saab helisev laas. Mehed ise peavad käed külge panema, peavad kokku tulema, aru pidama ja otsuse tegema, peavad palvekirja saatma, peavad, kui vaja, mitu palvekirja saatma.
„Kui minu silmad seda veel näeks,” kordas isa samal ajal, kui Indrek andus oma mõtetele, „siis läheks minagi jõe äärde ja hakkaks risu sealt välja kiskuma, mis sinna kannud teised ja mida kannud ma ise. Ma oleks siis kõige õnnelikum inimene maailmas, sest minuaegsed mehed on juba kõik läind. Pole enam Hundipalu Tiitu, Aaseme Aadut, Kingu Priidut, Ämmasoo Villemit, Rava Kustast ega Kukessaare Jaani, aga nemad kõik olid minust nooremad. Elus on ainult Vihukse Anton, aga see olla nüüd veel unisem kui enne ja temasse selle ilma asjad ei puutu. Hinges olla ka Kassiaru Jaska, aga see elab nüüd linnas, on seal majaomanik. Nii et õieti oleks ainult mina, kelle silmad seda näeks, kui Vargamäe jõge hakatakse puhastama.”
„Aga eks Pearu ela ka veel?” küsis Indrek isa sõnade vahele.
„Jah, temal on ka alles hing sees,” ütles Andres, „aga temast ei olla enam kuigi suurt asja. Mina pole teda küll juba ammugi oma silma saand, aga ma kuulen, et teised räägivad, tema oodata päev-päevalt surma. Mineval talvel, kui see hirmus torm ja tuisk oli, lasti kõla lahti, et Pearu ollagi läind, – surnud just tormi ajal. Mina ja kõik teisedki ütlesid siis, et seda see hirmus torm ja tuisk tähendaski – tuldi Pearu hinge järele. Aga nagu pärast selgus, Pearu vaakunud siis küll hinge, aga jumal pole teda ikkagi võtt, pole veel taht, nõnda et elab tänapäevani, jalad olla tal alt ära ja selg teha haiget – vist sellest, et teda häil päevil kord hirmsasti materdati, niisuke asi annab end vanas eas ikka tunda. Tema veab ju minuga vägikaigast, et kes enne, kas mina või tema – kel läheb enne suu mulda täis. Aga Vargamäe jõe puhastamisest pole tal kunagi sooja ega külma olnd. Hoopis teine lugu oleks Tiiduga, kui tema elaks. Aga tema ei ela. Ja kuigi ta elaks, nagu ta enne surma oli, siis ei märkaks ta midagi, sest tema läks lolliks. Mõistad sa, poeg, et niisuke tark inimene, nagu Tiit, läheb äkki lolliks: ei näe, ei kuule, ei pane kedagi tähele, ei vasta küsimistele, ei tunne sind ära. Lihtsalt ei tunne, tee mis tahes. Ma mõtlen veel tänapäevgi, et mis salajast kurja tema küll oli teind, et jumal teda nii raskesti nuhtles.”
„Ehk ei olnudki see talle nuhtluseks määratud,” ütles Indrek.
„Sa arvad siis, et see on jumala armuand, kui tark inimene läheb lolliks?” küsis isa.
„Kes teab,” vastas Indrek, ja nüüd valitses natukene aega pimeduses vaikus. Viimaks ütles isa:
„Sul on ehk tõesti õigus, Tiidule võis see armuand olla, et ta ei kuulnd ega näind, kuis tema noorem poeg nagu väejooksik ja isamaa-äraandja maha lasti. Aga siis peab küsima: kuis võib niisukesel isal, nagu Tiit, olla pojaks isamaa-äraandja? Mis jumala nuhtlus see siis on? Või on ka inimestega, nagu metsaga: okasmetsa järele tuleb lehtmets, lehtmetsa järele okasmets?”
„Võib olla, et nii,” oli Indrek nõus. „Vanemad on isamaalased, lapsed kadakad, isad koguvad varandust, pojad pillavad ja muutuvad kerjusteks, üks põlv teeb tööd, teine laseb lulli.”
Nõnda jutlesid isa ja poeg pimedas toas maast ja taevast, ilmast ja inimesist, aga mõlemal oli samal ajal tundmus, et nad peaksid ja tahaksid midagi hoopis muud kõnelda. Isa tüüriski sõnad mõnikord hella paiga poole, aga Indrek oskas ikka targu kõrvale põigelda. Viimaks ütles isa otseteed:
„Kuule, Indrek, mina olen sinuga juba tükk aega nagu täie inimesega juttu ajand, aga on see siis tõsi, mis leht sinust kirjutas?”
„Ma pole lugenud, mis lehed minust kirjutavad,” vastas Indrek, „aga küllap nad ehk tõtt kirjutasid, isa.”
„Aga siis sa oled ju mõrtsukas, Indrek,” ütles isa.
„Jah, isa,” vastas Indrek.
„Miks nad ei pane sind siis kinni?” küsis isa.
„Ma ei tea,” vastas Indrek nagu lootusetult.
„Tule jumal appi!” hüüdis isa. „Ennemalt niisukest asja ei olnd. Sõjast saadik oleks nagu kõik aru kaotand. Kõik! Maal ja linnas!”
„Ei, nemad arvavad, et ainult mina olen aru kaotanud, et mina olen pisut lolliks läinud,” rääkis Indrek.
„Mina küll aru ei saa, et sina oleks lollimaks läind,” ütles isa.
„Isa, ega minu lollus polegi niisuke, millest aru võib saada, minu lollus või haigus on teissugune, kui ta üldse on olemas.”
„Usud sa siis ise ka, et sa oled lolliks läind?” küsis isa.
„Ei, isa,” vastas Indrek. „Aga see ehk ongi minu lolluse või haiguse märk. Teised just seda kinnitavadki. Nad ütlevad: kui inimene veel aru saab, et ta hakkab lolliks minema, siis pole kuigi kardetav, aga kui tema enam aru ei saa, siis on otsas, siis on sootuks halb. Ja minuga olevat nõnda: olen loll või haige, aga ise sellest aru ei saa.”
„Mina ei saa ka sinust praegu aru,” ütles isa. „Mis lollus või haigus niisuke on, mida inimene ise ei mõista, teised aga küll?”
„Ma katsun seletada, isa, aga ära pane pahaks, kui ma asju räägin, mida sa ei tahaks kuulda. Võtame näiteks Jeesuse Kristuse. Meile on õpetatud, et tema on jumalapoeg.”
„Aga seda ta ju ongi,” ütles isa vahele.
„Hea küll,” oli Indrek nõus. „Jeesus Kristus oli jumalapoeg, suri ristil ja lunastas maailma ja inimesed. Aga, isa, on inimesi, kes küll usuvad, et Jeesus Kristus suri ristil ja kannatas Pontsiuse Pilatuse all, aga kes eitavad, et ta oleks jumalapoeg. Nad ütlevad: ta oli inimene
