kaupluse taga asetsevas toas ja ma jutustasin talle kõik.“
„Muidugi oli teil jutustada üsna palju, mr. Bradmore?“ arvas Womersley.
„Oh jah!“ vastas apteeker. „Nähtavasti ei teadnud Alfred midagi. Välimuse järgi otsustades näis ta jõukas, aga ma ei saanud selgusele, kus ta oli veetnud suurema osa aega oma kümneaastasest äraolekust, sest imelikul kombel olid talle peale isa surma teadmata ka kõik muud sündmused viimase aja jooksul üldse.“
„Hm!“ pomises Womersley. „Ehk viibis ta kuskil, kuhu ei ulatu uudiseid. Siiski —“
„Jutustasin talle kõik tema perekonna asjust,“ jätkas Bradmore. „Kõigepealt, et isa suri, ilma et oleks üldse teinud testamenti —“
„Kas pärandus on suur?“ küsis Womersley.
„Jah, üsna suur, — ta oli jõukas mees,“ vastas Bradmore. „Et Alfred oli ilmunud tagasi, oleks see saanud kõik temale, nagu ta mõistis ka ise. Aga ma rääkisin talle samuti, et sugulased, soovides pärida Danieli varandust, olid juba astunud samme, et lasta tunnistada teda surnuks, sest temast polnud kuuldud midagi kümne aasta jooksul —“
„Tal on siis ka sugulasi?“ katkestas Womersley.
„Jah, Daniel Jakyni noorema venna lesk, mrs. Nicholas Jakyn, kel on kaks last, poeg Nicholas ja tütar, kes kannab imelikku nime Belyna, mõlemad juba täiskasvanud. Mrs. Nicholas Jakyn elab nendega oma venna, dr. Gornelius Syphax’i juures Brunswick Square’il, üsna lähedal siit. Kui Alfred Jakyn oleks surnud välismaal viibides, siis Danieli raha oleks muidugi läinud Nicholas Jakyni perekonnale. Seda nad püüavad saada nüüdki, uskudes, et Alfred on surnud. Võtsin äri üle kokkuleppel nendega, — mõistagi kohtute sanktsioonil.“
„Kas rääkisite talle eile õhtul seda kõike?“ küsis Womersley.
„Muidugi. Ta naeris ja ütles, et kuna ta alles elab, siis lõpeb see kõik. Olles kõnelnud minuga veel natuke aega, lahkus ta ning lubas minna Brunswick Square’ile, et teatada mrs. Nicholas Jakynile ja tema lastele oma kojutulekust. Pärast seda ma ei näinud teda enam.“
„Nõnda!“ ütles Womersley. „Hm! Aga nüüd veel mõni küsimus, mr. Bradmore. Kõigepealt: mis ajal lahkus ta teie apteegist Holbornis?“
„Umbes pool üheksa.“
„Et minna otsekohe Brunswick Square’ile?“
„Nii mulle näis.“
„Miks andsite talle oma nimekaardi, millel on ka teie erakorteri aadress?“
„Sellepärast et ta tahtis kõnelda minuga pärast seda, kui on külastanud oma tädi ja nõbusid. Et mõtlesin tulla varsti koju, teatasin talle enda elukoha, see tähendab, andsin kaardi, mis on praegu teie käes.“
„Mõistan! Kas ta ütles, kus peatub Londonis?“
„Jah. Eustoni hotellis.“
„Kas ta küsis veel midagi, mr. Bradmore, midagi, mis oleks tähtis teada meile? Võin teile öelda, et politseiarstil, kes vaatas laiba esialgselt läbi, on tugevad kahtlustused — ta oletab roima — ja loomulikult tahame kuulda kõik, mis võimalik. Kas Alfred Jakyn küsis mõnda isikut, keda tundis varemini, või andis kuidagi mõista, et tahab kedagi kohata või üles otsida?“
„Oh jah,“ vastas Bradmore, kui oli mõelnud hetke, „lahkudes esitas ta mulle ühe küsimuse, nimelt, kas ma tean midagi noorest neiust, nimega Millie Clover, kes korra teenis Holborni apteegis kontoristina. Ma polnud aga kuulnud temast enam aastate kaupa.“
„Ja muud midagi?“
„Ei midagi!“ vastas Bradmore otsustavalt. „Olen kõnelnud teile kõik.“
Womersley noogutas, tõusis püsti ja hakkas nööpima oma palitut.
„Imelik lugu, eks ole?“ lausus ta asjalikul toonil. „Nagu ütlete, näis tema tervislik seisukord esmajärguline?“
„Minu arvates oli ta kindlasti parimas tervises ning meeleolus,“ tõendas Bradmore. „Elav, julge, rõõmus — kõik, mida soovite. Oh jah!“
„Ning varsti pärast seda sureb ta silmapilkselt ja kõige salapärasemal viisil!“ ütles Womersley. „Teate, mr. Bradmore, arvatavasti vajatakse teid ka juurdlusel, — küllap kuulete sellest peagi.“
„Mulle näib, et peagi kuuleme veel palju nii mõnestki asjast,“ tähendas Bradmore, saates külalisi ukse juurde. „Selle põhjal, mida jutustasite, on mul kujunenud oma arvamus!“
„Ja milline nimelt?“ küsis Womersley.
„Ei, ei! Jätan selle ainult enda teada!“ vastas Bradmore. „Võib-olla jõuab žürii kohtus samale otsusele, — saame näha!“
Ta sulges ukse, ja Womersley ning Jennison astusid jälle öhe. Detektiiv võttis piibu ja süütas põlema.
„Noh, on see alles algus!“ ütles ta, kui nad hakkasid minema. „Asi läheb kergesti!“
„Mida teete nüüd?“ küsis Jennison õhinal. „Mis on järgmine samm?“
„Astun paariks minutiks politseijaoskonda ja siis — voodisse!“ vastas Womersley. „Muud midagi!“
„Kas saate siis magada — peale sellist sündmust?“ hüüdis Jennison.
„Miks mitte!“ ütles detektiiv. „Oh jah, muidugi saan magada. Noh — head ööd!“
Nende teed läksid lahku ja Jennison sammus pikkamisi Comptoni tänava kaudu Cartwright Gardensi poole. Varsti jõudis ta kohale oma maja lähedal, kus salapärane Alfred Jakyn oli maha kukkunud ning surnud. Ta seisatas seal mõeldes, kui imelik see kõik on. Äkki märkas ta midagi rentslis just selle koha lähedal, kust politseinikud olid üles tõstnud laiba, — midagi, mis valendas kummaliselt. Jennison kummardus ning võttis selle maast üles. See osutus kõvasti kokkukeeratud paberitükiks. Noormees avas selle ja leidis, et siseküljele on midagi kirjutatud. Aga tema nägemine polnud nii hea, et ta siinses valguses oleks saanud seda lugeda. Sellepärast läks ta majja ning ruttas üles oma tuppa. Kaminasimsil põles alles lamp, selle all tõmbas Jennison kortsunud paberi siledaks ning luges sinna kirjutatud sõnu. Käekiri oli naise oma — ilus ja selge, kuigi read nähtavasti olid visatud paberile suure rutuga. Sõnu oli ainult seitse:
„Poole tunni pärast Endsleigh Gardensi läänepoolses nurgas.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard,
