sain aru, et midagi head see küll pole.
„Ütle,” lausus vanaema ja vaatas otse mehe väikestesse särginööbisilmadesse, „kas see on võluharpuun?”
„Eh … ei ole.”
„Kas sellega saab kaasa mootorratta?”
Mees tõstis küsivalt kulme.
„Kas see kuulus omal ajal Jeesusele? Eks ole! Seega saad kolmsada,” ütles vanaema ja hakkas oma kuldselt sätendavas käekotis tuhlama. Ta sai rahakoti kätte ja lajatas ülekuhjatud lauale kolm sajalist. Kolm sajalist, mis võtsid otsekohe tuule alla ja lendlesid minema.
„Oh dear!” hüüdis vanaema ja mina jooksin rahatähtedele järele, need lendasid otse loomulikult igaüks ise suunas.
Üllatasin iseennastki, kui mul õnnestus üles hüpata ja üks neist õhust kinni püüda. Ma poleks arvanudki, et ma suudan nii kõrgele hüpata! Tuli meelde kergejõustikuvõistlus, mis mõne kuu eest mu vanas koolis peeti. Kuidas ma ajasin kõrgushüppes lati alla, kuigi see oli ainult seitsmekümne sentimeetri peal. Minu kehalise õpetaja ohkas ja ütles:
„Mis me küll sinuga peale hakkame, Sigge? Ära mõtle! Ainult tee! Kuidas küll saaks nii, et sa tuleksid oma peast välja ja läheksid oma keha sisse?”
Nüüd oli mul vastus olemas! Raha! Kui ta oleks teisel pool paksu, vastikult haisvat madratsit sajalisega lehvitanud, oleksin suutnud hüpata vähemalt meeter kakskümmend.
„Ära mõtle” on muuseas üks kõige kehvemaid nõuandeid, mis mulle üldse kunagi on antud. Ma olen proovinud ja seda on täiesti võimatu teha.
Teine sajaline oli jäänud kinni ühte okaspõõsasse ja seda oli kerge kätte saada, aga kolmas oli minema lennanud ja kaotsi läinud.
„Ah nii. Mul on kahju. Siis saad kakssada,” ütles vanaema, kui rahakaos oli vaibunud.
„Ma tahan vähemalt nelisada,” ütles tunkemees.
„Saad kaks.”
„Kolmsada viiskümmend.”
„Kaks.”
„Kolmsada.”
„Kokku lepitud,” ütles vanaema ja tõstis harpuuni laualt ning ulatas mulle.
Olin üllatunud, kui raske see oli, ja mind valdas nii tugev õnnetunne, et silmad läksid märjaks.
„Aga viimase sajalise pead ise ära tooma. See on kusagil sealpool,” ütles vanaema tunkedes mehele ja viipas oma sõrmustatud käega graatsiliselt horisondi suunas.
58 päeva veel
Kui põrgu jäätub!
„Me peame su tukka lõikama,” ütles ema.
„Ei pea.”
„Kõigil piltidel, mis ma sinust jaanipäeval tegin, on sul juuksed näo ees! Ei saagi üldse aru, mis nägu sa oled!”
„Sa ju tead, mis nägu ma olen.”
Istusin põrandal ja puurisin sõrmed Einsteini pehmesse kasukasse. Sügasin teda kõrva tagant ja nägin, kuidas ta naudingust silmad kinni pani ja pea tahapoole kallutas, suur must nina otse ülespoole, otsekui oleks ta hunt, kes kavatseb ulguma hakata.
„Sinu silmi pole üldse näha!” kurtis ema.
Tehniliselt võttes ta eksis. Ta oleks pidanud ütlema: su silma pole üldse näha. Minu teist silma nägi nimelt väga hästi. Mul on viltune tukk ja see varjab ära ainult ühe silma.
Ema kuivatas käed põlle sisse ja üritas lahkema häälega.
„Endal on sul nii ilusad silmad.”
„Mmm.”
„Kas neid ei võiks siis näha?”
„Nii et kui mul oleks koledad silmad, siis sa jätaksid mu rahule?”
Äkki avanes köögiuks ja vanaema tuli sisse, seljas hõbedane pükskostüüm, sigaret suunurgas ja kaenla all nirgitopis. Ta vaatas ringi, otsekui otsiks midagi, ja asetas siis nirgi kraanikausi kõrvale.
„Palun, palun, palun, Charlotte,” ütles ema vastikust väljendaval ilmel. „Kas sa pead selle kärnase looma siia tooma, kui ma süüa teen?”
„Patience, darling! Ma tulin ainult õmblusasju võtma. Oled sa neid näinud?”
Vanaema viskas koni kraanikaussi ja avas sahvriukse.
„Ei, ja seal pole neid mingil juhul.”
„Pavlov on turja pealt natuke rebenenud. Mul on vaja eriti tugevat niiti või midagi muud, äkki mingit traati? See õmblusniit, mis sa Nettost ostsid, küll minu ootustele ei vastanud.”
Vanaema kummardus otse alla nagu liigendnuga, avas ühe kapi ning hakkas selles tuhnima. Ma ei usu, et ta üldse oskabki kükitada. Vähemalt mina pole seda iial näinud.
„No tõesti, pole tänu väärt,” ütles ema pahaselt.
„See polnud kriitika, darling, see oli lihtsalt teadmiseks.”
Läksin nirk Pavlovi juurde ja silitasin ettevaatlikult ta pead, kust piilus välja hallikasvalge õhuline täidis. Otsekui oleks ta aju vatist tehtud. Ema hakkis lühikeste närviliste liigutustega sibulat ja ütles: „Igatahes panin ma sulle homseks juuksuriaja kinni.”
„Siis võid selle jälle ära öelda,” ütlesin ma, „sest mina oma juukseid lõigata ei lase.”
Einstein müksis oma märja ninaga visalt mu käsivart. Tahtis sel moel teada anda, et ma teda edasi sügaks.
„Miks ta juukseid peaks lõikama?” küsis vanaema.
„Sest tema nägu pole enam näha.”
„Miks peaks keegi tahtma tema nägu näha?”
Vanaema naeratas ja näpistas mind põsest.
„See oli nali, darling, sina, kes sa oled nii intelligentne, saad sellest ometi aru. Sinu nägu on tõeliselt võluv. See tuleks postmarkidele trükkida.”
„Igatahes on sul aeg homme kell kaks, Sigge. Keskuses ühes salongis. Ema, palun, kas sa saaksid temaga kaasa minna? Mul endal on homme tööintervjuu.”
„Mu nimi on Charlotte.”
„Palun, Charlotte,” ütles ema üsnagi pinges häälega. „Saad sa temaga minna?”
Vanaema ei kannatanud, et teda emaks või vanaemaks kutsutakse. Ta ei tahtnud, et ta inimesena „teisejärguliseks” muutub, nagu ta ise selle kohta ütles. Talle oli see pähe tulnud paar kuud enne seda,
