Charliega. Charlie oli otsese ütlemise, aga hea südamega. Nii et teinud venitused, mille abil ikka veel paranevas jalas tuntavat kangust leevendada, pani ta end riidesse ja suundus linnasüdamesse.
Fool’s Gold oli Sierra Nevada California poolsel jalamil paiknev väike linnake. Elamurajoonides olid murud niidetud ja majad korras, kesklinnas oli pool tosinat valgusfoori, mille tulemusena andis see peaaegu vaat et suurlinna mõõdu välja. Majauste kõrval olid kõrvitsad ja akendel paberist kalkunid. Tänaval lendlesid oranžid, punased ja kollased lehed. Sel kõrgusel polnud veel lund sadanud, kuid temperatuur langes öösel nulli lähedale ja kõrgemal mägedes asuvad suusakuurordid olid juba eelmisel nädalavahetusel tööd alustanud.
Linnake mõjus piltpostkaardilikult rõõmsana, mõtles Evie käsi taskusse toppides ja soovides, et ta oleks kuskil mujal – näiteks Los Angeleses. Soojas ja parasjagu nii suures, et keegi ei tea, kes ta on, sest just nii talle meeldis. Ta tahtis elada oma elu nii, et ei peaks teiste inimestega tegemist tegema. Seda polnud ju palju tahetud?
Rumal küsimus, mõtles ta endamisi. Nüüd on ta siin ja tema õlul on pühadetraditsiooni ülal hoidmine. Ta saab sellega hakkama, sest ta teab väga hästi, mida tähendab pettumus, ning tal polnud vähimatki plaani oma õpilastele pettumust valmistada.
Ta keeras ümber nurga ja läks kesklinnas asuva tuletõrjedepoo poole. Hoone oli vana, peamiselt tellistest, ning tohutu suurte väravatega, mis häire korral avanesid.
Charlie oli tuletõrjuja. Kokkupandud kildude põhjal oli Evie aru saanud, et Charlie istub ühe suure tuletõrjeauto roolis. Ta oli asjalik, sarkastiline ja mõjus pisut hirmutavalt. Kuid samas oli tal keskkonda sobimisega probleeme, mille tõttu Evie tundis end tema seltsis vabalt. Lisaks sellele oli Evie noorim vend Clay Charliesse kõrvuni armunud, nii et ei saanud temalt silmigi.
Clay oli korra varem abielus olnud ja Eviele ta naine meeldis. Kui nüüd lähemalt mõelda, siis oli Clayl naiste suhtes täiesti erakordne maitse. Leinanud esimest naist aastaid, sattus ta kogemata kombel Charliega suhtesse ning kinkis talle oma südame ja kõik muu, mis tal oli. Päris lahe oli näha, kuidas nii täiuslik mees nagu Clay oli tunnete tõttu põlvili surutud.
Evie kõhkles depoo sissepääsu ees. Ta veenis end ust avama ja sisse astuma. Ja ta kavatseski seda teha. Hetke pärast. Asi oli lihtsalt selles, et... abi palumine polnud just tema lemmiktegevus. Ta oleks võinud tuua ligemale sada asja, millega parema meelega aega veeta. Võib-olla rohkemgi.
Uks avanes ootamatult ja Charlie Dixon astus tänavale. „Evie? Mis lahti?”
Charlie oli Eviest pisut pikem ja palju kogukam. Tal olid laiad õlad ja tugevad lihased. Ta töö tõttu oli viimane kahtlemata vajalik. Evie oli ajanud kogu elu taga täiuslikku kombinatsiooni tantsimiseks vajalikust tugevusest ja kõhnusest, et näha hea välja igas võimalikus tööks vajalikus kostüümis. Mis tähendas, et ta tundis neljateistkümnendast eluaastast peale iga päev nälga.
„Tere, Charlie,” ütles Evie sunnitud naeratusega. „On sul hetk aega?”
„Muidugi, astu edasi.”
Tuletõrjedepoo oli soe ja säras tuledes. Suured autod läikisid ja varjatud helisüsteemist kostis pühademuusika. Charlie läks ees suurde kööki, kus olid kohad viieteistkümnele või kahekümnele inimesele ning pikad kapirivid, kuue auguga pliit ja suur ahi. Akna all oli suur kohvikann ja laual avatud karp sõõrikutega.
Charlie valas mõlemale kohvi, andis ühe kruusi Evile ja võttis karbist sõõriku. Ta võttis Evie pilgu all sellest suure suutäie.
Lihtsalt niisama, mõtles Evie ühteaegu imetlust ja hirmu tundes. Sõltuvalt sõõriku suurusest võis see olla kakssada viiskümmend kuni kaks tuhat viissada kilokalorit. Evie oli mõistnud varsti pärast puberteeti, et tema saatus on pirnikujuline keha ning iga viimne kui gramm jääb puusadele, reitele ja tagumikule. Kuigi meedikud oleks vast kinnitanud, et pirnikujuline keha on igati tervislik, oli nii mõnigi kostümeerija juhtinud ta tähelepanu asjaolule, et keegi ei taha näha suure tagumiku ja paksude reitega baleriini.
Evie hoidis kruusi mõlema käega ja vaatas Charliele silma, keerates pilgu kõrvale sõõrikukarbilt, sest selle sisu oli hakanud teda vägagi tõmbama.
„Mõtlesin, et ehk oled nõus arutama jõuluaegset tantsuetendust. Kas sa oled sellega kursis?”
„Muidugi,” ütles Charlie poolikut sõõrikut salvrätile pannes ja kohvikruusi võttes. „See on iga-aastane jõuluõhtu traditsioon. Päris suur asi.” Ta sinistes silmades säras lust. „Just täpselt. Sa töötad ju nüüd preili Monica juures. Oled etenduse pärast närvis?”
„Kui sa vaid teaksid.” Evie mõistis, et olukord on veelgi keerulisem, sest lisaks sellele, et stuudiot juhtis Monica, oli Charlie ema selle hiljuti ära ostnud. Evie jättis uuele omanikule eelmisel õhtul teate telefonile, kus talle olukorrast ette kandis, kuid Charlie ema polnud talle veel tagasi helistanud.
„Preili Monica lasi eile jalga.” Evie rääkis, kuidas Monica oma härrassõbraga ära lendas. „Ma pole seda etendust kunagi näinud ja selle kohta pole ka eriti märkmeid. Preili Monica mainis, et dekoratsioonid vajavad remonti, mina ei tea isegi seda, kus neid hoitakse. Mul on kuuskümmend last, kes loodavad kuue nädala pärast oma sugulaste ees esineda, ja mul pole aimugi, mida ma teen. Veelgi hullem on aga see, et stuudios pole etendusest ühtki videot. Kui preili Monical need ka olid, siis on need tal ilmselt kodus, tema ise aga teel Itaaliasse.”
Ta jäi vait ja sundis end sisse hingama. Paanika naasis ja koos sellega vajadus suhkru järele. Ta tahtis võtta väikese glasuurita sõõriku, kuid andis paratamatusele alla ja võttis suure šokolaadikattega. Hambaid selle magusasse südamesse lüües tundis ta, kuidas maailm end jälle tasakaalu ajas.
Charlie tõmbas oiates käega läbi lühikeste juuste. „Üritan kõigest väest Monicat ja ta härrassõpra mitte ette kujutada.”
Evie sõi suu tühjaks. „Saan väga hästi aru, mida sa silmas pead. Hirm aitab mul seda pilti silme ette mitte manada.”
„Võib arvata.” Charlie võttis kohvikruusi. „Nii, las ma mõtlen. Olen seda etendust igal aastal näinud, aga ei mäleta üksikasju. Nii et alustame õpilastest. Nende vanemad on selle kindlasti linti võtnud. Sa võid nende lindistusi vaadata ja nii ehk saad sotti, mis seal sünnib.”
Evie vajus noogutades toolile. „Sul on õigus. Kõik vanemad on ju seda kindlasti filminud. Suurepärane mõte. Suur tänu.”
Charlie tõusis ja läks uuesti kööki, kus avas sahtli. Lauda naastes oli tal kaasas kirjaplokk ja pastakas.
„Dekoratsioonid on arvatavasti linna servas laos. Nende hoiustamise kohta peaks stuudio paberites olema igakuised arved. Siin on laojuhataja nimi.” Ta pani selle kirja. „Ütle talle, kes sa oled, ja ta laseb su sisse, annab isegi võtme. Nii saad olukorrast parema pildi. Anna teada, mis seisus need on, ja organiseerime talgud.”
Evie pilgutas silmi. „Mis asja?”
„Talgud. Linnarahvas tuleb sulle appi neid parandama. Sina organiseerid materjalid, kuid nende poolt on töö.”
„Ma ei saa aru. Kas sa tahad öelda, et ma saan palgata nende parandamiseks töölised?” Ta ei kujutanud ettegi, milline eelarve etendusel on. Võib-olla tahab uus ülemus etenduse hoopistükkis ära jätta.
Charlie patsutas ohates ta kätt. „Sa ei palka neid. Sind aidatakse tasuta. Sest seda tahetakse teha.”
„Miks?”
