sülle võtta. Ta surus end sirgu ajades lapse kõvasti vastu rinda. „Olen sinust puudust tundnud. Kuidas sul läheb?“
Sasha kallistas teda kõvasti, võttis Cassiel kaelast ja saatis talle laia naeratuse. „Aitab onu Ayani.“
Cassie vaatas Ryanile otsa. „Ahah. Sasha süda on õiges kohas, aga tema abistamisega kipuvad kaasnema katastroofid. Tunnen kaasa.“
„Hoopis faksile tuleks kaasa tunda. Ta üritas sellele maapähklivõid sisse sööta.“
Cassie kirtsutas nina. „Kas oli nii või?“ küsis ta Sashalt, pühkides lapse näolt kuivavad pisarad. „Kas sa tahtsid faksile süüa anda?“
Sasha noogutas ägedalt ja tumedad lokid hüplesid pea liigutamise rütmis. „Tahtis süüa. Sasha annab.“
Ryan vahtis enda ees seisvat noort naist. Naine tundis end Sashaga vabalt ja oli näha, et laps tunneb teda. Nii et üksnes tema ei saanud asjadele pihta. „Kes te olete?“ küsis ta.
Cassie pani Sasha maha ja nühkis käsi vastu seelikut. Ta astus Ryanile kaks sammu lähemale ja andis käe. „Vabandust, oleksin pidanud selgemalt väljenduma. Mina olen Cassie Wright. Olen Sasha lasteaias kasvataja. Tunnen teda umbes aasta aega ja ta on viimane pool aastat minu rühmas olnud.“ Ta vaatas Ryanile otsa, ta hääl mahenes. „Tunnen teile südamest kaasa. Arvasin, et teil võib olla raske kaheaastase elurütmiga harjuda ja tulin uurima, kas saan abiks olla.“
Ryan tundis tohutut kergendust. Ta surus naeratades Cassie kätt, nagu oleks talle lotovõit sülle langenud. „Väga tore,“ ütles ta. „Teil on õigus. Mul pole lapsi ja mul pole nendega kogemusi. Olen üritanud tööd teha, aga Sasha käib mul kogu aeg sabas. Mul ei õnnestu mitte midagi ära teha.“
Ta lasi Cassie käe lahti ja heitis pilgu kellale. „Pean ühe dokumendi Jaapanisse faksima. Kell on juba palju. Pean selle veel arvutisse skaneerima. Kas hoiate tal silma peal? Paar minutit. Olen kohe tagasi.“
Seda öeldes nihkus ta ukse poole ja kadus siis esikusse juba enne, kui Cassie jõudis midagi öelda.
Skaneeritud dokumenti salvestades ja seda modemiga ära saates mõtles Ryan, et ta palvetele on vastatud. Kui Cassie – mis iganes ka ta perekonnanimi on – tunneb Sashat, siis õnnestuks tema käest üht-teist teada saada. Ta polnud veel otsustanud, mida vennatütrega ette võtta. Kuigi ta tahtis esimesel võimalusel minna tagasi San Josesse, tundus, et see pole mõnda aega võimalik. Lisaks oma firma asjadele tuli tal ajada korda ka Johni ja Heleni asjad. Ta peab otsustama, mida teha suure vana majaga, mille vend ja vennanaine olid hiljuti ostnud. Oli tuhat asja, millega tegelemiseks polnud tal ei tahtmist ega aega. Kuid kedagi teist kahjuks ei olnud.
Cassie aitaks Sashaga hakkama saada. Ehk on ta nõus käima lapsehoidjaks või soovitama kedagi, kes oleks valmis siia kolima. Just seda ongi vaja, jõudis ta otsusele. Lapsehoidjat. Nagu Mary Poppins.
Pool tundi hiljem läks Ryan tagasi kööki. Ta polnud valmis uuesti Sashaga silmitsi seisma, kuid mõistis, et ei saa last igavesti Cassie hoolde jätta, kuigi kiusatus oli suur.
Sasha istus söögitoolis. Kuna ta oli sõna otseses mõttes küünarnukkideni punase sousti sees, oli ta varase õhtusöögi ilmselt just lõpetanud. Cassie seisis nõudepesumasina ees, kummardudes seljaga Ryani poole.
Ryan kangestus lävel. Kuigi ta oli seda kodust stseeni näinud tuhandeid kordi kas telekas või filmides, polnud ta seda kordagi päriselus kogenud. Selles, et majas on naine ja laps, oli midagi pisut häirivat. Kuigi see polnud tema maja. Kui siin üldse keegi on vales kohas, siis just tema ise.
Cassie tõstis pilgu ja nägi Ryanit. „Kas saite dokumendi saadetud?“
„Jah. Suur tänu lapsel silma peal hoidmast.“
Kui ta Sasha poole vaatas, naeratas laps talle laialt, võttis siis mõlema käega kaanega plasttopsi ja tõstis selle ettevaatlikult suule. Tal õnnestus juua nii, et maha läks vaid paar teelusikatäit. Ryan mõtles, kuidas ta ise oli lapsele esimest korda piima andnud – päris klaasiga ja klaasitäie. Külm piim oli valgunud lapse pidžaamale, ta enda kingadesse ja kastnud märjaks köögipõranda. Ta koristas küll kõik ära, aga kingad haisesid ikka veel imelikult.
Sasha pani kruusi söötmistooli kandikule ja niheles istmel. „Maha,“ teatas ta.
„Olgu, aga kõigepealt teeme su näo puhtaks,“ ütles Cassie. Ta niisutas paberkäterätti ja pühkis sellega Sasha nägu ja käsi. Siis võttis ta lapsel pudipõlle eest ja pani tüdrukukese maha.
Sasha tuiskas Ryani juurde, võttis tal parema jala ümbert kinni ja vahtis talle otsa. „Sagetti.“
„Õhtusöögiks?“ küsis Ryan. Kui Sasha küsimuse peale noogutas, vaatas Ryan Cassie poole. „Lausa hämmastav. Just seda ta sooviski.“
Cassie nägu läks naerule. „Selles pole midagi imelikku. Ma annan talle peaaegu iga päev süüa ja tean, mis talle meeldib. Ostsin poest.“
„Ah soo.“ Ryan harutas lapse käed sääre küljest lahti ja tuli laua juurde. Cassie oli toolid tühjaks teinud. Ta istus lähimale toolile ja andis märku, et Cassie istuks ta vastu.
Cassie võttis Sasha sülle ja istus koos lapsega laua äärde.
Järgnes hetk vaikust, kuni Ryan üritas sotti saada, kust otsast juttu alustada. „Mul on olnud väga raske,“ alustas ta ja jäi siis vait mõeldes, kas Cassie tõlgendab seda nii, et see puudutab Sashat või hoopis venna kaotust.
„Selles ma ei kahtlegi,“ tõdes Cassie veel enne, kui Ryanil õnnestus jätkata. „Kõik see oli nii ootamatu. Politsei tuli lasteaeda. Esimesed ööd, kuni teie kohale jõudsite, võtsin Sasha koju kaasa.“
Ryan vahtis talle otsa. Talle turgatas pähe, et selle peale polnud ta üldse mõelnudki. Kui temale helistati ja öeldi, et vend ja vennanaine on surma saanud, üritas ta töödega kähku järje peale jõuda ja sõitis Bradleysse. Kui ta kohale jõudis, polnud Sasha kodus. Ta oli lapse olemasolu peaaegu unustanud, kuni too talle sülle pandi.
„See naine, kes ta ära tõi...“ Ta jäi vait.
„... oli minu tädi Charity,“ ütles Cassie. „Olin tol päeval tööl.“ Ta pilk langes lapse näole. „Te ei käinud vist oma venna perel eriti sageli külas.“
Ryan ei saanudki aru, kas Cassie tõdeb fakti või mõistab teda hukka. „Mul on San Joses suur firma,“ ütles ta, mõeldes ise, mis see küll talle korda läheb, mida üks lasteaiakasvataja temast arvab. „Mul on palju kohustusi.“
Cassie võttis Sashal ümbert kinni ja suudles teda pealaele. „See ilus tüdrukuke näeb küll väike välja, aga on teie kõige suurem kohustus.“
Ryan ei tahtnud selle peale mõelda. Laps. „Ma pole lapsevanema tüüp,“ ütles ta. „Ma ei saa üldse aru, mis Johnil arus oli.“
„Te olete ta vend,“ tuletas Cassie talle meelde, just nagu seletaks see kõik. „Kellele muule siis veel oma ainus tütar jätta?“
„Kellelegi, kes teaks, mida teeb. Kellelegi, kes saaks lapse eest hoolitsemisega hakkama.“ Ükskõik kellele, aga mitte temale. Ta ei tahtnud seda vastutust. Veelgi hullem oli see, et ta ei osanud sellega midagi peale hakata. Tema elu oli töö ja ta eelistas, et nii see ka jääb. Kui John oleks jätnud talle lapse
