naeratustega ja hõõruma imponderabilia õrna ainest sõrmeotste vahel nagu näputäit soola. Ei ole meie süü, et oleme vahel nende nähtamatute kangaste müüjate moodi, kes demonstreerivad rafineeritud žestidega oma illusoorset kaupa.
Kas geniaalne epohh siis leidis aset või mitte? Raske öelda. Vastus on nii ei kui ka jaa. Sest on asju, mis ei saagi täiesti lõpuni toimuda. Need on liiga suured, et mahtuda mingisse sündmusesse, ja liiga uhked. Need üksnes üritavad toimuda, kompavad tegelikkuse pinda – kas see ikka kannab neid? Ja kohe tõmbuvad nad tagasi, kartes kaotada oma terviklikkust nõrga teostumise tõttu. Ja kui nad mureneksid, kaotaksid midagi materialiseerumist üritades, siis ruttu ja armukadedalt võtavad nad oma aarde tagasi, kutsuvad selle koju, tõmbuvad uuesti tervikuks ja pärast jäävad meie elulukku valged laigud, lõhnavad stigmad, need paljaste inglijalgade hõbedased eksinud jäljed, mis on suurte sammudega laiali külvatud meie päevadesse ja öödesse, samal ajal kui see ilmatu au ja hiilgus kasvab lakkamatult, muudkui iseend täiendades, ning kulmineerub meie kohal, astudes triumfaalselt ühest vaimustusest teise.
Aga teatud mõttes on see siiski terviklik ja integraalne igas oma kehastumise osas ja fragmendis. Siin tuleb mängu esindamise ja asendamise fenomen. Mõni asi ongi ehk oma päritolu ja vahendite poolest väike ja vaene, aga kui seda lähemalt vaadata, võib selles avaneda lõputu ja kiirgav perspektiiv tänu sellele, et kõrgem eksistents üritab end sellega väljendada ja helgib selle sees tuliselt.
Me peame siis koguma neid allusioone, neid maiseid ligikaudsusi, neid jaamu ja etappe oma eluteel, nagu katkiläinud peegli tükke. Me kogume kildhaaval seda, mis on üks ja jagamatu, oma suurt epohhi, meie elu geniaalset epohhi.
Võib-olla oleme seda alavääristamishoos, transtsendentsuse mõõtmatusest rõhutult liialt piiranud ja kõigutanud, selles liialt kahelnud. Kuid kõigist vastuväidetest hoolimata: see oli olemas.
See oli olemas ja miski ei võta meilt seda kindlust, seda valgusküllast maitset, mis on meil veel keeleotsal, seda külma tuld suulaes, seda hingamist, avarat kui taevas ja värsket kui sõõm puhast ultramariini.
Kas me valmistasime lugejat piisavalt ette asjadeks, mis hakkavad sündima, kas võime riskida rännuga geniaalsesse epohhi? Meie lugejaidki haarab sama erutusvärin. Me tunneme tema ärevust. Oleme küll energilised, aga tunneme meiegi südamel koormat ja meid täidab kartus. Jumala nimel siis – astugem pardale ja heisakem purjed!
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
